Esimest laiemalt levinud fotomenetlust – dagerrotüüpiat – esitleti 1839. aastal. Louis Jacques Mandé Daguerre’i (1787–1851) ja Joseph Nicéphore Niépce’i (1765–1833) fotograafia-alased katsetused olid kinnitust saanud juba 7. jaanuaril, kuid fotograafilist kujutist hõbetatud vaskplaadil – dagerrotüüpi – tutvustati avalikkusele mõned kuud hiljem, 19. augustil Prantsuse Teaduste Akadeemias Pariisis. Teade leiutisest, mille abil oli esmakordselt võimalik valmistada detailne ja elutruu kujutis, leidis kohe suurt kõlapinda ning levis juba 1839. aasta lõpuks nii Ameerikasse kui üle kogu Euroopa (1).

Menetlust täiustati 1840. aastate alguses veel mitmete fototehniliste edasiarendustega ning dagerrotüübid võitsid kiiresti publiku südame. Ometi on Eesti mäluasutuste fotokogudes säilinud vaid 22 sellist fotot. Käesolev artikkel esitleb fotoajaloo üht pöördelisemat sündmust, kirjeldades dagerrotüüpia menetlust ja selle rakendamist Eestis, ning tutvustab 2015. aastal läbi viidud dagerrotüüpide kaardistamise projekti.

  1. Dagerrotüüpia menetlus

Dagerrotüübi valmistamine oli keerukas ja aeganõudev ning fotokeemia äärmiselt mürgine ja tervist kahjustav. Esmalt muudeti standardsuuruses (2) hõbetatud vaskplaat valgustundlikuks joodiaurudes (3). Seejärel plaat säritati, ilmutati elavhõbedaaurudes või Becquereli meetodit kasutades (st valguse käes, läbi punase filtri) ning kinnitati naatriumtiosulfaadi vesilahuses, pesti ja kuivatati (4).

Tekkinud detailirikas kujutis oli peegelpildis ja sõltuvalt vaatenurgast nähtav negatiivi või positiivina, ent seda ei saanud siiski negatiivina – st positiivfotode valmistamiseks – kasutada. Dagerrotüübi ainulaadsus seisnebki asjaolus, et erinevalt hilisematest fotomenetlustest tekkis kujutis otse kaameras, ilma negatiivi-vaheetapita. Pildile jäädvustatu on seega seisnud säritamise hetkel sama hõbeplaadi ees, mida tänapäeval dagerrotüüpi vaadeldes näeme (5).

Dagerrotüübi pind oli väga õrn igasugusele käsitsemisele ning tundlik õhus leiduvate hapniku- ja väävliühendite suhtes. Töötlemata plaatidelt võis väiksemgi puudutus kujutise minema pühkida. Seepärast pöörati suurt tähelepanu foto lõppviimistlusele ja -vormistusele: dagerrotüüp töödeldi kuldkloriidi lahusega (6) ja suleti õhukindlalt katteklaasi alla. Foto vormistati paspartuuga ümbrisraami (peamiselt Euroopas) [ill 1] [2], [ill 2] [3] või rikkalike kaunistustega ilukarpi (Ameerikas) [ill 3] [4], [ill 4] [5]. Väiksemad dagerrotüübid leidsid endale koha medaljonides (7).

Vormistus kandis niisiis ühelt poolt esteetilist, teisalt aga säilitamise eesmärki. Dagerrotüüpidel, mille vormistus on katkine või puudub, esineb hõbedakihi oksüdeerumist, pinna määrdumist, sõrmejälgi, kriimustusi ja muid kahjustusi. Vormistus võidi avada näiteks soovist plaate lähemalt uurida või nende tuhmunud kujutist puhastada. Dagerrotüüpe võidi ka nende ilukarpidest eemaldada ja ümbriseid vahetada, mistõttu võib juhtuda, et katkise vormistusega foto on asetatud hiljem teise, originaalvormistusest erinevasse karpi.

Peamiseks probleemiks dagerrotüübi valmistamisel oli pikk säriaeg, mis küündis esialgu mitme minutini. See oli põhjustatud plaatide vähesest valgustundlikkusest ja madala valgusjõuga objektiividest ning seadis pildistamisel piirid motiivi valikule. Säriaeg lühenes tänu fotoateljeede varustuse paranemisele, s.o tänu Petzvali objektiivide kasutuselevõtule ning plaatide hõbetamise (8) ja poleerimise vahendite täiustumisele. Nii kahanes säriaeg 1850. aastateks varasema mõnekümne sekundi asemel kõigest paarile sekundile, võimaldades pildistada ka inimesi (9). Liigutamise vältimiseks tuli aga endiselt kasutada staatilisi poose ja selja taha peidetud spetsiaalset peatuge portreteeritava kindlasse asendisse fikseerimiseks (10). Väiksemad defektid, näiteks inimeste silmad, mis jäid sellegipoolest tihti uduseks, parandati hiljem retuši abil.

Eelpoolnimetatud tehnoloogiliste eripärade tõttu jäi dagerrotüüpia kasutusperiood suhteliselt lühikeseks. Kui esimeste negatiiv-positiivmenetluste – kalotüüpia ja märgkolloodiumenetluse – näol leiti võimalus piltide piiramatuks paljundamiseks, langes märgatavalt ka dagerrotüüpide populaarsus (11). 1850. aastate keskel pakkusid küll mõned fotograafid korraga paberfotosid ja dagerrotüüpe, kuid paljud ateljeed läksid siiski täielikult üle odavamatele ja hõlpsalt reprodutseeritavatele paberpõhimikul fotomenetlustele. Euroopas kadus dagerrotüüpia juba 1860. aastateks kasutuselt, Ameerikas oli see levinud kuni 19. sajandi lõpuni. Dagerrotüüpide vanamoodsust ja uut, paberfotodele orienteeritud suunda iseloomustab ilmekalt Tallinnas tegutsenud fotograaf Friedrich Günther Mebiuse teade 1850. aastast:

„F. Mebius, portreemaalikunstnik, esitab austatud publikule oma töid, mis on dagerrotüüpiaks paberil, nimetatud fotograafiaks. Seda liiki portreed on siinsele publikule enamasti veel tundmatud, seepärast luban endale mõnesõnalise seletuse nendest. Sellise portree välimus sarnaneb kõige rohkem litograafiaga seepia toonis, koloreeritult sarnaneb ta akvarellpiltidega, katsed neid õlivärvidega üle maalida on õnnestunud. Hõbeplaatidele tehtud dagerrotüüpiate suhtes ollakse üldiselt arvamisel, et neil on sünge välimus, et peamiselt naised näevad portreedel vanemad välja ning et silmad on sageli ebaselged ja pooleldi avatud. Kõik need vead kaovad pabermenetlusel täiesti, eriti siis, kui neid pilte teeb portreemaalija käsi. Seda liiki tooteid on üldiseks vaatluseks igal ajal minu korteris. Istungid toimuvad pärastlõunatundidel kella 4–8 Kadrioru salongis nr. 5. F. Mebius“ (12).

2. Dagerrotüüpia levik Eestis

Hoolimata vilkast pildistustegevusest Eestimaal on siinsete mäluasutuste fotokogudes säilinud vaid 22 dagerrotüüpi. Seejuures leidub Soomes mõnisada dagerrotüüpi (13) ja näiteks Albertina fotokogus Viinis üle 450 dagerrotüübi (14). Väiksele kogusele vaatamata on Eesti dagerrotüübid nii sisu kui vormistuse poolest rikkalikuks uurimismaterjaliks.

2.1 Dagerrotüpistid

Teated dagerrotüüpia leiutamisest jõudsid Vene keisririigi lääneprovintsidesse üllatavalt kiiresti. Nii Varssavi, Helsingi, Stockholmi kui Vilniuse ajakirjanduses mainiti uut fotomenetlust 1839. aastal (15). Euroopa ajalehtede kaudu levis teave fotograafia leiutamise kohta juba samal aastal ka Eestimaale. Nimelt ilmus 1839. aasta augustis mitu artiklit uuest menetlusest ja selle esitlusest Pariisis (16). Esimene Eestiga seotud kuulutus ilmus ajalehes Revalsche wöchentliche Nachrichten 1840. aasta augustis, kui kaupmees Johann Vincent Martinsen müüs Tallinnas dagerrotüüpia-aparaati [ill 5] [6] (17).

Esimesed kindlad teated Eestis tegutsenud ja dagerrotüüpe valmistanud rändfotograafidest pärinevad 1843. aasta 21. juunist, mil Peterburist saabunud Benno Lipschütz ja Babtista Tensi teatasid, et jäädvustavad Kadrioru salongis nr 4 iga päev kell 11–18 dagerrotüüp-portreid (18). 1840.–1850. aastatel muutus pildistustegevus Eestis küllaltki tavapäraseks ning pea igal aastal sattus siinsetesse linnadesse mõni rändfotograaf. Tallinnas ja Tartus töötas dagerrotüüpia kõrgajal, aastatel 1840–1854 kakskümmend fotograafi (19). Neist tegutses Eestis kõige pikemalt fotograaf Carl Friedrich Wilhelm Borchardt (1816–1899), kes oli sündinud Paides ning õppinud Viinis ja Peterburis. Borchardt avaldas oma esimese fotograafia-alase kuulutuse 1. mail 1844 (20) ning jagas dagerrotüüpiat puudutavaid teadmisi ka teistele (21). Borchardti kõrval avaldasid kohalikes ajalehtedes 1840. aastatel kuulutusi veel dagerrotüpistid Theodor Gerwien, Georg Kleinschneck, Carl Neupert ja Wilhelm Schönfeldt. 

2.2 Piltide sisu

Eesti- ja Liivimaal ringi liikunud fotograafid valmistasid dagerrotüüpe väga erinevatel teemadel. Portreede puhul tuleb arvestada asjaoluga, et pildistamine oli aeganõudev ja kulukas, mistõttu sai kõrge hinnaga dagerrotüüpe endale lubada vaid kõrgklass. Esimese teate, et lisaks inimestele pildistati ka kunstiteoseid ja hooneid, avaldas 1844. aastal T. Gerwien (22). Täpsemaid viiteid looduse ja maastike jäädvustamise kohta leidub kohalikus ajakirjanduses alates 1845. aastast. Varaseim kuulutus laste ja loomade pildistamisest, mis oli Euroopas levinud juba 1840. aastatel, pärineb Eestis aga alles 1858. aastast (23).

2.3 Konkurentsi tihenemine

Konkurentsi tihenemine sundis dagerrotüpiste oma teadetes rõhutama pildistamise kiirust ja piltide kvaliteeti. Nii ilmusid ajalehekuulutustesse märkused lühenenud säriaja, uuenenud pildistusmeetodite ja täiustatud viimistlustehnika kohta. Kohalikule dagerrotüpistile C. Borchardtile, kelle säriajad jäid 1846. aastal veel 30–40 sekundi vahele, pakkus tugevat konkurentsi C. Neupert – tema ateljees oli pildistamise kiirus vaid 4–8 sekundit. Neupert oli õppinud Saksamaal ja tegutsenud varem nii Norras kui Peterburis. Eestis alustas ta koos W. Schönfeldtiga tööd 1847. aasta juunis Rakveres. Neuperti kvaliteetsed ja kaunilt vormistatud fotod [ill 6] [7] leidsid äramärkimist ka 1848. aasta jaanuaris toimunud Tartu laadal, kus kiideti nii kujutiste selgeid kontuure, lühikest säriaega kui ka dagerrotüüpide valgus- ja niiskuskindlust, mis oli saavutatud tänu piltide töötlemisele kuldkloriidi lahusega (24). Omad täiustused tehnoloogiasse tegi ka C. Borchardt, kes pärast Peterburis õppimist 1849. aastal oli võimeline pildistama mõnesekundilise säriajaga (25). Ajapikku võtsid ka teised dagerrotüpistid uued töötlus- ja viimistlusmeetodid omaks (26).

Üheks menukamaks viimistlusvõtteks oli dagerrotüüpide koloreerimine detailide (nt ehted, silmad, rõivad) rõhutamiseks ning mustvalge fotokujutise elavdamiseks. Lääne-Euroopas oli dagerrotüüpide koloreerimine 1841. aastaks juba laialt levinud, Eestist pärinevad sellekohased teated alles 1851. aastast. Koloreerimine oli fotograafidele ühtlasi ka heaks lisateenistuseks – näiteks T. Gerwieni Tartu ateljees maksid dagerrotüübid sõltuvalt formaadist 4–5 rbl, koloreerimise lisatasu oli 2 rbl (27).

Fotode hind oli rändfotograafide ajajärgul küllaltki kõrge. 1840. aastatel maksis näiteks Saksamaal dagerrotüüp peaaegu töölise kuupalga, Inglismaal 1841. aastal töölise nädalapalga. 1850. aastatel jäid dagerrotüüpide hinnad Tallinnas ja Tartus enamjaolt vahemikku 3–5 rbl/tk. Lõpliku hinna määras foto formaat, sisu (portree- või grupifoto) ja viimistlus (sh töötlus kuldkloriidiga, koloreerimine, vormistus). Nii maksis Eestis 1840.–1850. aastatel üks foto umbes pool korraliku korteri üürihinnast (28). Fotode hinnad hakkasid langema alles 1860. aastatel, kui dagerrotüüpia vahetas välja tunduvalt odavam ja lihtsam märgkollooodiummenetlus.

3. Dagerrotüüpide kaardistamine

Dagerrotüüpidele kui fotoharuldustele hakkas Eestis esmakordselt tähelepanu pöörama Peeter Tooming, kes otsis need fotokogudest üles ning tutvustas neid telesaadetes ja trükiväljaannetes (29). Ühelt poolt on 1980.–1990. aastatel avaldatud mustvalgete reprode põhjal keeruline teha põhjalikumaid järeldusi fotode kahjustuste ning nende ajas muutumise kohta. Teisalt oli tänu Toomingale teada dagerrotüüpide arv ja asukoht, millele sai Eesti dagerrotüüpide kaardistamisel tugineda.

Nii nagu dagerrotüpistide tegutsemispiirkond hõlmas mitmeid riike, vajab ka varasema fotopärandi uurimine laiapõhjalist, fotokogudeülest lähenemist ja riikidevahelist koostööd. Seda pakub rahvusvaheline projekt „Daguerreobase“ (30). Selle raames lisatakse Euroopa fotokogudes leiduvad dagerrotüübid ühisesse andmebaasi, eesmärgiga koguda ja koondada esimese laiemalt levinud fotomenetlusega seonduvat informatsiooni, et lihtsustada varase fotoajaloo uurimist, edendada rahvusvahelist koostööd selles vallas ja pakkuda laiemale publikule sissevaadet 19. sajandi keskpaiga visuaalkultuuri. Tänu MTÜ Eesti Fotopärand algatusele ja Kultuuriministeeriumi toetusele on andmebaasis oma koha leidnud ka Eesti fotokogudes asuvad dagerrotüübid.

Andmebaasi täiendamine eeldas aga esmalt Eesti mäluasutuste fotokogudes leiduvate dagerrotüüpide põhjalikumat uurimist – seda nii objektitasandil kui ühtse koguna. Peamiseks eesmärgiks oli fotode vormistuse ja konserveerimisvajaduse dokumenteerimine, sest dagerrotüüpide pikaajaline säilimine sõltub eelkõige just sellest, millisena on säilinud nende vormistus. Projekti käigus toimus dagerrotüüpide pildistamine RTI-meetodil ja nende sisu, vormistuse, viimistluse ja seisukorra kaardistamine, mille tulemusi tutvustavad järgnevad alapeatükid.

3.1 Eesti fotokogude dagerrotüübid

Kuna rändfotograafide klientuuriks oli pigem jõukam, peamiselt baltisakslastest tarbijaskond, siis on tõenäoliselt suurem osa Eestis valmistatud dagerrotüüpe hiljem välismaale viidud (31). Eesti fotokogudes on teadaolevalt 22 dagerrotüüpi, samuti leidub neid siinsetes erakogudes. Suurimad, viiest dagerrotüübist koosnevad kogud asuvad Eesti Ajaloomuuseumis (32), Tartu Ülikooli Raamatukogus (33) ja Eesti Kirjandusmuuseumis (34). Kaks dagerrotüüpi on Järvamaa Muuseumis (35) ja Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumis (36); SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumide (37), Tartu Linnamuuseumi (38) ja Rahvusarhiivi (39) kogudes leidub üks dagerrotüüp.

Eesti dagerrotüüpidel on kujutatud vaikelu ja inimesi, kuid kahjuks on paljudel fotodel isikud tuvastamata. Erandina võib välja tuua Kirjandusmuuseumi kogu, mille kõik dagerrotüübid on seostatavad konkreetsete isikutega (40). Kuigi teadaolevalt pildistati Eestis lisaks portreedele ka arhitektuuri- ja maastikuvaateid, ei ole fotokogudes säilinud ühtegi sellesisulist dagerrotüüpi (41). 1880. aastast on küll teada, et E. v. Köhler kinkis Õpetatud Eesti Seltsile tõenäoliselt 1840. aastate esimesel poolel valmistatud ja Tartu Ülikooli anatoomikumi kujutava dagerrotüübi – arvatavasti varaseima Tartus tehtud foto –, kuid kahjuks ei ole see säilinud (42).

Eesti fotokogudes leiduvad dagerrotüübid on sattunud muuseumidesse enamjaolt 20. sajandil annetuste või ostudena (43). Neljast täpsemini dateeritavast dagerrotüübist on vanim pärit arvatavasti 1844. aastast [ill 7] [8], ent valmistatud Peterburis. Pildistamise aeg ja koht on määratud fotol olevate laste vanuse ja elukoha järgi. Seni teadaolevalt vanim säilinud dagerrotüüp, mis on ka Eestis valmistatud, pärineb umbes 1850. aastast (44). Selle autoriks on arvatavasti Carl Borchardt ning pildile on jäädvustatud Tallinna raehärra Alexander Hoeppner [ill 8] [9]. Kõige hilisemaks dateeritud dagerrotüüp on valmistatud 1862. aastal Narvas ning sellel, Haapsalu muuseumis säilitataval fotol on kujutatud tollidirektor Nadporovski (45). Lisaks neile on võimalik dateerida veel fotograaf Robert Borchardti umbes 1853. aastal valmistatud foto, millel on Fr. R. Kreutzwaldi abikaasa koos poja ja tütrega [ill 9] [10] (46). Eestis säilinud dagerrotüüpide autorid pole enamasti teada, ilmselt pärinevad fotod Kesk-Euroopa või Venemaa ateljeedest (47). Signeeringute järgi on tuvastatavad Peterburis töötanud Joseph Weningeri ning Eestis pildistanud Robert Borchardti ja Carl Neuperti dagerrotüübid.

Vanim Eestis säilinud dagerrotüüpia-aparaat asub Tartu Ülikooli muuseumis. See osteti ülikooli füüsikakabinetile 1852. aastal. Lisaks kaamerale on ilmselt samaaegselt ostetud ka dagerrotüüp-plaadi toorikud. Muuseumikogus on kaks puidust karpi koos üheteistkümne 0,5 mm paksuse säritamata hõbetatud vaskplaadiga: ühes karbis kuus neljandik-plaadi (10,8 × 8,0 cm) ning teises viis kuuendik-plaadi formaadis (8,0 × 6,9 cm) toorikut (48). Fotograafide kuulutustest selgub, et dagerrotüüpe valmistati pea kõigis standardsuurustes, kuid levinuimad Eestis kasutusel olnud formaadid olidki nn neljandik- ja kuuendik-plaat. Suurim Eestis säilinud dagerrotüüp (16,2 × 12,1 cm) on valmistatud arvatavasti Peterburis (49).

Eesti fotokogudes leiduvad 22 dagerrotüüpi on valdavalt vormistatud paberraamidesse, neist kahel on mitmekihiline paberpaspartuu koos maalitud katteklaasiga. Mitmel dagerrotüübil on tuvastatav ka retušš jäädvustatu näol ja ehetel. Vaid üksikud fotod on ameerikapärastes ilukarpides. Lisaks leidub Tartu Ülikooli Raamatukogus neli stereodagerrotüüpi [ill 10] [11] (50). Kolmel dagerrotüübil, mille vormistus on katkine või puudub, oli võimalik tuvastada ka plaadi tootjamärgis (tuntud dagerrotüüp-plaatide tootja Prantsusmaal, A. Gaudin) ja hõbedasisaldus [ill 11] [12] (51).

Katkise või puuduva vormistusega dagerrotüübid [ill 12] [13] vajaksid edasise säilimise huvides kindlasti uut nõuetekohast ümbristamist. Selle eelduseks on aga fotomenetluste identifitseerimine ja üksteisest eristamine, mis vajab eelteadmisi ja kogemust. Dagerrotüüpe on segamini aetud hilisemate fotomenetluste, eelkõige ambrotüüpidega, lisaks on neid hoiustatud fotokogust eraldi. Seepärast on tõenäoline, et mäluasutuste kogude inventeerimisel võib ka edaspidi dagerrotüüpe leida.

3.2 Dagerrotüüpide digiteerimine RTI-meetodil

Dagerrotüübi vaatlemise ja digiteerimise teeb keerukaks asjaolu, et fotod on väga õrnad, tihti halvas seisukorras ja kujutis näib sõltuvalt vaatenurgast positiivi või negatiivina [ill 13] [14]. Lisaks on dagerrotüüp kõrgläikelisel hõbetatud plaadil ja harilikult katteklaasi all, mistõttu ülespildistamisel tekib hulgaliselt lisapeegeldusi.

Eesti fotokogudes leiduvate dagerrotüüpide ülespildistamiseks kasutati RTI-meetodit (52), millel on mitmeid eeliseid nii dagerrotüüpia menetluse eripära, tootmisprotsessi tehniliste nüansside kui ka kahjustuste väljatoomisel (53). RTI (Reflectance Trasformation Imaging) on saripildistamise meetod, mis kasutab pildistatava eseme pinna esiletoomiseks peegeldavat külgvalgust [ill 14] [15]. Meetod on sobilik objektide detailseks uurimiseks ning esitlemiseks, põhinedes matemaatilisel algoritmil, mis kalkuleerib eseme pinnalt valguse peegeldumist iga piksli jaoks ette antud piltidekogumil. Üles võetud kogum (30–50 fotot) töödeldakse ning lõpptulemuseks saadakse interaktiivne foto, mis võimaldab eset vaadelda muudetavas külgvalguses [video: https://vimeo.com/137439060 [16]] (54).

RTI-meetod võimaldab dokumenteerimisel välja tuua dagerrotüübi kahjustusi ning foto valmistamisele iseloomulikke detaile (sh tootjamärgis, tootmisprotsessi jäljed, poleerimisjooned), mida on palja silmaga raske eristada [ill 15] [17]. Interaktiivne digifoto võimaldab dagerrotüüpe edaspidi igakülgselt uurida, vältides originaali käsitsemisel tekkida võivaid kahjustusi. Kaasaskantav ja kergesti ülesseatav tehnika annab võimaluse pildistada dagerrotüüpe kohapeal ka neis asutustes, kus puudub vajalik sisseseade.

Kokkuvõte

1839. aastal Pariisis esitletud fotomenetlus – dagerrotüüpia – oli esimene laiemalt levinud fotografeerimisviis, mis sai populaarseks tänu uudsusele ja kujutise detailirikkusele. Ometi jäi dagerrotüüpia kasutusaeg lühikeseks. Menetluse edasist arengut takistas kujutise kopeerimisvõimaluse puudumine, mistõttu dagerrotüübi tõrjusid 1850. aastate lõpuks välja uued negatiiv-positiivmenetlused, mille abil sai pilte piiramatult reprodutseerida. Dagerrotüübid on aga mitmes mõttes väärtuslikud: need on alguspunktiks fotograafia arenguteel ning neile on jäädvustatud kõige varasemad ülesvõtted siinsetest inimestest.

Kuigi teated fotokaamera jõudmisest Eestimaale pärinevad juba 1840. aastast, on vanim Eesti fotokogudes säilinud dagerrotüüp valmistatud umbes 1844. aastal. Hoolimata Eestimaad suviti külastanud rändfotograafide vilkast pildistustegevusest 1840.–1850. aastatel, on dagerrotüüpe Eesti fotokogudes praegu teadaolevalt säilinud vaid 22. Eesti dagerrotüüpide kaardistamisel koondati andmed siinsete mäluasutuste fotokogudes leiduvate dagerrotüüpide kohta ja lisati rahvusvahelisse andmebaasi „Daguerreobase“, kus on võimalik neid teiste Euroopas leiduvate dagerrotüüpidega võrrelda. Projekti tulemused tõestasid, et väiksele arvule vaatamata on Eesti dagerrotüübid nii sisu kui vormistuse poolest unikaalseks fotoalaseks uurimismaterjaliks.