Viimastel aastatel on järjest enam päevakorral kultuurimälestiste ja museaalide digiteerimine. Sellega seoses räägitakse palju erinevatest numbritest ja mõistetest nagu resolutsioon, megapiksel, dpi, värvisügavus, TIFF, bit jne ning vaieldakse selle üle, kas parem on TIFF või JPEG, 8-bit või 16-bit, 300dpi või 72dpi. Selles artiklis tulebki võimalikult lihtsal kujul kõigest sellest juttu. Et tegemist on tehniliste parameetritega, siis loodetavasti aitavad pildid, skeemid ja illustratsioonid kõnealuseid mõisteid arusaadavamaks teha.  

Digitaalne pilt

Digitaalses maailmas on võimalik kujutisi esitada kahel viisil – vektor- ja rastergraafikana. Esimesel juhul luuakse kujutis matemaatiliste joonte ja pindadena, pilt on antud matemaatiliste funktsioonidena. Sisuliselt on kujutised loodud graafilistest kujunditest ja sirgetest-kõveratest. Rastergraafika puhul moodustatakse pilt punktidest (pikslitest), arvuti jaoks on need tegelikult üksteise kõrval asetsevad ruudud. Illustratsioonil [ill 1] [2] on näha, kuidas erineb kujutis mõlema pildifailivormingu puhul. Vektorgraafikaga on saadud täiuslik ring, kuid rastergraafika puhul ei ole tegelikult kunagi võimalik saavutada ideaalset ümarat joont, vaid see koosneb paljudest väikestest punktidest – mida rohkem neid on, seda sujuvam tundub kujutis. Seega tekib küsimus, miks ei kasutata vektorgraafikat. Vastus on lihtne: praktiliselt kõik sisend- ja väljundseadmed salvestavad või esitavad kujutise rastrina. Arvutiekraanil ja paberil olev pilt on moodustatud pildipunktidest, samuti salvestavad digikaamerad ja skannerid pildi pikslitena. Piisaval suurendusel, kasvõi luubiga vaadates on arvutiekraanil pikslid ilusti näha: tähed, numbrid ja jooned on tegelikult üles laotud kastikestest [ill 2] [3]. Pilt on silmale sujuvate üleminekutega ja hea vaadata sel juhul, kui punkte on piisavalt palju. Kriitiline piir sõltub väga paljudest teguritest: milline on kujutis ise, kui palju on seal detaile, oluline on vaatekaugus ning seegi, kas vaatame kujutist ekraanilt või paberilt.

Pikslid ja punktid

Digitaalne rasterpilt on nagu mosaiik, mis koosneb väikestest ruudukujulistest tükkidest – pikslitest (1), millel on kindel värvus ja heledusaste. Pildielemente peab olema piisavalt palju ning need peavad olema silmale eristamatud, ainult siis tajume pilti loomulikuna, justkui ümbritsevast maailmast väljalõigatud tükina. Digitaalse pildi suuruse määrab pildiosakeste arv, sageli esitatakse see pikslite arvuna horisontaal- ja vertikaalsuunas :  näiteks 1818 × 1228 px. Mõnikord näidatakse, mitu pikslit on pildis kokku. Selle tulemuse saame lihtsalt, kui korrutame ridades ja veergudes olevate pikslite arvu, näiteks 1818 px × 1228 px = 2 232 504 px ehk ligikaudu 2 Mpx (2). Tundub palju, kuid tegelikult on kaamerate ja skannerite poolt loodavad kujutised oluliselt suuremad – 12 Mpx, 18 Mpx ja isegi üle 100 Mpx. Samal ajal koosneb tavaline arvutiekraanipilt vähem kui 2 miljonist pildielemendist (2 Mpx-st). Milleks on siis vaja palju piksleid? Põhjuseid on mitmeid. Üldiselt, mida rohkem on pildielemente, seda rohkem on selles detaile; ühesõnaga me saame pilti suurendada, saame vaadata detaile [ill 3] [4], samuti on võimalik teha sellest ka parem väljatrükk.

Kui meile nähtav pilt esitatakse pikslitena, tekib küsimus, kui palju on neid punkte vaja, et pilt oleks meie silmale vastuvõetav. Selleks on vaja rääkida sellisest mõistest nagu resolutsioon.

Resolutsioon

Resolutsioon ehk lahutusvõime on vahest kõige enam mainitud termin digiteerimise protsessis. Skaneerimise juures on see sageli kõige olulisem näitaja. Sageli arutatakse, milline number on kõige parem – 72dpi, 300dpi või 600dpi, jne? Tegelikult õiget vastust polegi, kõik sõltub sellest, kus ja milleks kujutist kasutatakse, kui palju detaile on vaja eristada. Resolutsioon (punktitihedus pinnaühiku kohta) näitab ainult suhet, kui mitu pikslit või punkti on ühe tolli pikkusel lõigul [ill 4] [5] – dpi ehk dot per inch – punkti tolli kohta, nii lihtne see ongi (3).

Skaneeritud kujutise juures räägitakse enamasti kahest numbrist – 72 dpi ja 300 dpi. Miks just sellised numbrid? Sageli nimetatakse neid vastavalt ka ekraaniresolutsiooniks ja trükiresolutsiooniks. Nagu nimetus ütleb, sobib üks monitorile, teine printimiseks. Selleks, et pilt oleks 1:1 mõõdus inimsilmale vastuvõetav ekraanil, on vaja see sisse skaneerida resolutsiooniga 72 dpi, väljatrüki puhul on vajalik resolutsioon 300 dpi. Ekraaniresolutsioon on 72 dpi just seetõttu, et vanematel monitoridel oligi võimalik kuvada 72 pikslit ühe tolli kohta; kui selliselt ekraanilt vaatame näiteks 10 × 15 cm fotot, on see 1:1 kuvatuna ekraanil samuti 10 ×15 cm suurune. Nüüdseks on aeg edasi läinud ning monitoril on piksleid tolli kohta hoopis rohkem, 85 või 96 ja isegi enam. Nii et reaalselt näeme hoopis väiksemat pilti, seda suurendades aga sakiliste äärtega ebateravat pilti. Samas mõõdus väljatrüki puhul on vaja palju rohkem infot, kokkuleppeliselt loetakse piisavaks 300 dpi, sellisel juhul on pilt silmale hea vaadata. Tegelikkuses sõltub trükikvaliteet paberist ning loomulikult ka trükitehnoloogiast. Polügraafias mõõdetakse paberi võimekust selle läbi, kui mitut eristatavat joont on võimalik trükkida üksteise kõrvale. Siit tuleb trükinduses kasutatav ühik – joont tolli kohta (lpi – lines per inch). Trüki lpi ja faili dpi suhe on 2:1, sest iga joone vahele jääb tühi ala [ill 5] [5]. Näiteks on ajalehepaberi võimekus 95–155 lpi, katmata paberil 135–150 lpi, kaetud paberil 150–175 lpi ja kvaliteetsel mitmekordselt kaetud paberil lausa 200 lpi. Trükkimiseks läheb vaja kaks korda suuremat resolutsiooni, vastavalt 190–300 dpi, 270–300 dpi, 300–350 dpi ja 400 dpi. Siit selgub, et 1:1 mõõtkavas trükk võib nõuda ka suuremat punktitihedust kui 300 dpi (4). Tänapäeval soovitataksegi sageli kasutada resolutsiooni 400 dpi.

 Kogu eelnev jutt käis pildi vaatamise või trükkimise kohta mõõtkavas 1:1. Olukord muutub niipea, kui soovime teha pildist suurendust või vaadata mõnd detaili. Näiteks 35 mm negatiivi (kaadri suurus 24×36 mm) skaneerides saaksime imepisikese kujutise, millelt ei ole praktiliselt midagi näha. Sageli on vaja pilt trükkida originaalist suuremana. Näiteks on paljud paberfotod detailirikkad ja võimaldavad suuremaid väljatrükke, ka sellisel juhul on sageli vaja suuremat punktitihedust (5). Kõrge resolutsiooniga fotol võib näha palju sellist, mida fotograaf pole tegelikult oluliseks pidanud, näiteks tänavat kujutaval fotol on võimalik vaadata poodide vaateakendesse, lugeda majanurgal asuvalt sildilt tänavanime, vaadata kõikvõimalike detaile [ill 3] [4]. Eriti hea võimaluse annavad selleks fotonegatiivid, mis on enamasti väga üksikasjalised ning millest on võimalik teha isegi kümnekordseid suurendusi (6).

Kultuurimälestiste digiteerimisel ei tea me kunagi kus, millal ja kas üldse digiteeritud fotot kasutatakse, seega tuleb valida optimaalne punktitihedus. Võiks ju kõik pildid teha igaks juhuks maksimaalse resolutsiooniga, kuid sellisel juhul lähevad andmemahud väga suureks. Skannerite lahutusvõime on tänapäeval väga kõrge, kuid igal originaalil on piirid – saab küll paremate ja sujuvamate üleminekutega kujutise, kuid detaile juurde ei tule. Et digiteeritavaid fotosid, dokumente jms on väga palju, oleks mõeldamatu iga üksikut kujutist eraldi analüüsida ja katsetada, kus on see mõistlik piir, samuti võib hinnang olla subjektiivne. Seetõttu on hea toetuda juba olemasolevatele soovitustele ja juhenditele. Kahjuks või õnneks on neid palju ning need on erinevad. Eestis on fotode digiteerimise tehnilised parameetrid dokumendiga paika pannud näiteks Eesti Rahvusarhiiv (7). Illustratsioonil [ill 6] [6] on esitatud Kanutis koostatud resolutsioonide võrdlustabel, millega saab lähemalt tutvuda käesolevas Renovatumi artiklis Museaalide digiteerimine [7].

Kui digiteeritud fail on juba olemas, siis on võimalik hinnata sellest saadava väljatrüki suurust. Oletame, et meil on fail suurusega 1200×1800 px, sellisel juhul on võimalik trükisuurus lihtsalt välja arvutada. 

  • Esiteks tuleb jagada külje pikslite arv resolutsiooniga, näiteks 1200px ÷ 300 dpi = 4 tolli ja 1800 px ÷ 300dpi = 6 tolli;
  • Teiseks tuleb tollid sentimeetriteks teisendada (1 toll = ca 2,54 cm), saame 4 × 2,54 = 10,16 cm ning 6 × 2,54 = 15,24 cm.

Arvutuste tulemusel saame väljatrüki suuruseks ligikaudu  10×15 cm, 400 dpi-ga digiteeritud faili väljatrüki korral saame 7,5×11,5 cm suuruse pildi.

Saab ka teistpidi arvutada. Kui võtta 35 mm negatiiv, mille külgede pikkus on 24×36 mm ja tahaksime sellest 300 dpi väljatrükki A4 formaadis, siis peaksime kõigepealt välja arvutama, mitu pikslit on trükiks vaja. Selle saame järgmiselt:

  • A4 paberi pikema külje mõõt on 297 mm = 29,7 cm;
  • Teisendame selle tollideks 29,7 ÷ 2,54 = 11,7 tolli;
  • Ühe tolli printimiseks kasutame 300 punkti (300dpi), kogu pildi jaoks oleks vaja 11,7×300 = 3510 pikslit, s.o ca 3500. Nüüd on käes, mitu pikslit peab olema skaneeritud negatiivi pikemal küljel;
  • Negatiivi pikem külg on 36 mm ehk 1,4 tolli;
  • Vajaliku resolutsiooni leidmiseks peame jagama saadud pikslite arvu negatiivi laiusega 3500 pikslit ÷ 1,4 tolli  = 2500 dpi.

Oluliselt suurema resolutsiooni, 400 dpi juures on väljatrüki jaoks vaja juba 3350 dpi.

Iga kujutise puhul ei ole mõistlik eraldi arvutusi teha, sageli on objektide ja resolutsiooni suurusvahekorrad skaneerimisel paika pandud. Rahvusarhiivi digiteerimisjuhendis on selgelt määratletud:

Fotode digiteerimise eesmärgiks on säilikute digitaalsete tagatiskoopiate loomine suuruses, mis võimaldab kvaliteetset väljatrükki suuruses A3 (pikema külje pikkus vähemalt 5000 pikslit). (8)

Tabelis esitatud mõõtude juures saamegi küljepikkuse 5000 pikslit. Riigiarhiiv on määranud võrdsed tingimused fotodele ja negatiividele (sh diapositiividele), kuid paberfotodel on oluliselt vähem informatsiooni kui filmipõhimikuga fotomaterjalil. Piiratud andmemahtude juures võib pabermaterjalil fotosid (9) skaneerida madalama punktitihedusega, kuid ei soovitaks seda teha alla 400 dpi.

Eelnevat juttu selgitab illustratsioon [ill 7] [8], millel on välja toodud erinevate resolutsioonidega skaneeritud pildiosa. Lähemal vaatamisel (detailsel vaatamisel tuleks vaadata fotot 1:1 suuruses) on näha, kuidas kaovad väikesed detailid. Paremal on näha pildiosa suurus pikslites ja failimahu kasvu näitav graafik.

Graafik kehtib fotode ja negatiivide puhul, sest seal on pildiinformatsiooni palju. Trükised, dokumendid ja kaardid skaneeritakse sageli 300 dpi-ga, optimaalseima punktitiheduse leidmiseks tasub konsulteerida spetsialistiga. Nagu varem mainitud, tähendab suurem pikslite arv ka suuremat failimahtu, sellest lähemalt allpool.

Üks oluline seik, millega tuleb veel arvestada. Pildi suurust ja resolutsiooni on võimalik tarkvaraliselt nii suurendada kui vähendada, selleks on loodud mitmeid keerulisi algoritme ehk meetodeid. Meeles tuleb pidada seda, et kujutist vähendades kaotame piksleid, mida tagasi enam ei saa. Suurendamisel lisatakse piksleid juurde, kuid need on matemaatiliselt välja arvutatud ning reaalselt detaile juurde ei lisa. Seda protsessi nimetatakse interpoleerimiseks. Selleks, et originaalinfo (tagatiskoopia) säiliks, tuleks pildist teha koopia ja alles siis seda muuta. See reegel kehtib igasuguse pilditöötluse puhul.

Pildi värvisügavus,  8-bit või 16-bit

Eelnevalt oli juttu pildi ülesehitusest, üksteise kõrval asetsevatest pikslitest. Kui kõik need punktid oleksid ühesugused, oleks meil ilma mingisuguse informatsioonita pilt. Ei oleks värve, jooni, punkte jne – justkui valge leht. Nähtav pilt koosneb lihtsustatult öeldes erinevatest halltoonidest ja värvidest. Eritoonilistest pikslitest joonistubki välja kujutis (nagu imepisikestest kivikestest laotud mosaiik). Niisiis omab iga piksel värviinformatsiooni. Selleks, et aru saada, kuidas see on arvutile esitatud, võiks alustuseks vaadata must-valget kujutist. Kui avada arvutiekraanil tekstidokument, näeme seal ainult kahte tooni – musta teksti ja valget paberilehte. Sellisel juhul saab pikslil olla kaks väärtust, kas must või valge. Arvutile piisab kahest numbrist: 0 – pole väärtus, 1 – on väärtus ehk must või valge. Digitaalmaailmas jagataksegi kogu informatsioon lõpuks 0-ks ja 1-ks – on väärtus, ei ole väärtust –, see on ka info kõige väiksem ühik ehk bit. Olukord muutub, kui võtta must-valge foto, mille nimetus viitab küll kahele toonile, mustale ja valgele, kuid tegelikult on tegemist paljude erinevate halltoonidega. See tähendab, et väärtuseid on vaja rohkem, aga kui palju? Siin tuleb jälle mängu digitaalne maailm, kus nagu mainitud, on infol kaks väärtust – ikka kas 0 või 1. Töö lihtsustamiseks on kasutusele võetud 8-bitine süsteem ehk olukord, kus korraga kasutatakse kaheksat 0 ja 1 kombinatsiooni. See on kaheksakohaline plokk (näit 00100100), mille igal elemendil on väärtus 1 või 0. See annab kokku 28  võimalust ehk 256 väärtust; astendaja järgi nimetataksegi seda 8-bitiseks süsteemiks, sarnaselt on kasutusel ka 16-bitine süsteem (10).

See kõrvalepõige on pisut keeruline, kuid vajalik. Ehk aitab illustratsioon [ill 8] [9] asjast paremini aru saada. Arvuti annab 8-bitise pildi puhul igale pikslile väärtuse 0–255 (s.o 256 väärtust), kus 0 on must ja 255 valge, vahepeale jäävad astmed hele-hele hallist kuni tume-tume hallini (11). 16-bitises süsteemis on toone 216  ehk 65 536; seda on oluliselt rohkem ning see võimaldab palju sujuvama tooniülemineku.

Must-valge ja hallskaala korral on asi lihtne, aga kuidas saadakse värviline pilt. Tegelikus elus ei esine päris musta või valget peaaegu kunagi, ikka on sellel mingi toon, kas pruunikasmust, sinakasvalge vms. Ka iga must-valge foto on kerge tooniga, sageli me ei teadvusta seda endale, kuigi erinevus võib olla silmaga nähtav. Seetõttu tuleks ka must-valge pildimaterjal sisse skaneerida värvilisena, et säiliks see varjatult olemasolev, kuid sageli märkamatu toon. Aga kuidas saab arvuti värvidest aru, kuidas on üles ehitatud värviedastus? Selle aluseks on kasutatud Young-Helmholtzi teooriat (12), mille järgi on võimalik kõiki värve kokku segada kolmest põhivärvusest: punasest, rohelisest ja sinisest; põhivärvid koos moodustavad valge. Sellist süsteemi nimetatakse RGB värvimudeliks (13) [ill 9] [10], mille alusel töötavad nii fotoaparaadid, skannerid kui monitorid. Arvuti lahutabki pildi kolmeks värvikanaliks, s.o RGB-kanaliteks, mille info edastatakse 8-bitises või 16-bitises süsteemis. Igal värvil on 256 väärtust ehk väga  mustast kuni täisintensiivsusega punase rohelise või sinise toonini. Erinevaid värve segades saame spektri teised toonid, näiteks kollast ja punast segades saame oranži, sinise ja punase segu annab lilla. 8-bitises värviruumis on erinevaid kombinatsioone 256×256×256 ehk 16,8 miljonit; 16-bitine värviruum annab tulemuseks 65 536 × 65 536 × 65 536 ehk 281 miljardit värvi (14). Värviliste piltide juures nimetatakse 8-bitist süsteemi 24-bitiseks, sest kasutatakse kolme 8-bitist kanalit (8 bit + 8 bit + 8 bit = 24 bit) ja sarnaselt saab 16 bitist 48 bitti. Seda eristust kasutatakse sageli, kuid mitte alati, mõnikord öeldakse ka värvilise pildi kohta 8-bitine, korrektne oleks öelda 8 bitti värvikanali kohta. Tegelikkuses sõltub toonide arv väga paljust, esiteks loomulikult sellest, milline on algmaterjal, kui palju suudab skanner, fotoaparaat või monitor värve edastada. On ilmselge, et 16 bitti on võimekam, aga miks kasutatakse siis 8-bitist süsteemi. Esiteks ei suuda või vähemalt varem ei suutnud paljud sisend- ja väljundseadmed eristada 16 biti jagu värve, seega piisab täiesti 8-bitisest värviruumist. Olukord hakkab küll muutuma, skannerid ja fotoaparaadid saavad rohkemaga hakkama, kuid monitorid ei ole veel järele jõudnud, igatahes on vähe mudeleid, mis suudaksid kuvada enam kui 8 bitti  (15) ning need maksavad palju. Praktikas on võimalik suurema värvisügavusega pildist saada paremate tooniüleminekutega kujutis.

Teiseks läheb pilditöötluse käigus alati informatsiooni kaduma; mida rohkem seda on, seda väiksemad kaod. Kolmandaks peaksime kultuuriväärtuste digiteerimisel mõtlema tulevikule: tehnika areneb kiiresti ning võib olla juba lähiajal on ekraanid jt seadmed palju enamaks võimelised, meil aga on kehvem fail. Miinuseks on kahekordne failimahu kasv. Sageli on just see peamiseks põhjuseks, miks loobutakse kõrgemast kvaliteedist. Alati peaks analüüsima algmaterjali ennast, kui oluline on üldse värviinformatsioon. Näiteks trükitud tekstidokumendi puhul piisaks täiesti 8-bitisest süsteemist – ei ole ju oluline, kui peenelt saame edasi anda paberi kollasuse, tekst on tähtsam. Trükitud pildi puhul on olukord teine, värvid mängivad olulist rolli, aga trükitehnoloogia ei võimalda just eriti palju värviüleminekuid, siin piisab enamasti 8 bitist. Teine lugu on fotodega, need sisaldavad sageli palju halltoone ja värve, eriti negatiivid ja diapositiivid. Just viimased väärivad paremat värvisügavust, samuti maalid, akvarellid.

Pildi failiformaat

Skannerilt või fotoaparaadilt saadud informatsioon on vaja kuidagi arvutitele arusaadavaks teha, selleks kasutatakse erinevaid failiformaate. Piltide jaoks on loodud sadu, kui mitte tuhandeid erinevaid formaate, laialt kasutuses on neist vaid mõnikümmend, igapäevaselt näeme ekraanil neist veelgi väiksemat osa. Selleks, et pildid oleksid vaadatavad igas arvutis üle kogu maailma, on vaja ühtseid kindlaid failiformaate. Eriti oluline on see pikaajalise säilitamise juures, sest see peab ju olema arusaadav ka kauges tulevikus. Seetõttu on välja valitud ning standarditega kinnitatud mitmed formeeringud. Digiteerimise juures kasutatakse praktiliselt ainult (16) kaht formaati: JPEG (17) ja TIFF (18). Sageli kasutatakse pildistamisel RAW või DNG formaati, kuid lõpptulemus salvestatakse ikkagi kas TIFF-ks või JPEG-ks. Mõlemal on omad plussid ja miinused. Mille poolest need failid erinevad, miks ja millal üht või teist kasutada?

TIFF fail vastab väga hästi eespool kirjeldatud pildi ülesehitusele, kujutis koosneb üksikutest pikslitest ning igal pikslil on kas 8 bitti või 16 bitti värvikanali kohta (19), lisaks sellele on võimalik faili sisse kirjutada mitmesugust tehnilist informatsiooni, näiteks värviruumi kohta. TIFF-i suurimaks miinuseks on suur andmemaht, kadudeta kokku pakkida seda ei saa. JPEG on seevastu kadudega pakitud formaat, see tähendab, et igale punktile ei vasta enam konkreetne kindla väärtusega punkt, vaid pilti kirjeldatakse läbi keeruliste algoritmide. Sõltuvalt pakkimise astmest on kvaliteet väga erinev. Lisaks sellele ei ole võimalik 16-bitine värvisügavus. Samuti langeb kvaliteet pärast iga salvestamist (pilt pakitakse uuesti). Nimetatud failide võrdlusel langeb kaalukauss kindlalt TIFF-i kasuks, aga miks kasutatakse siis ikkagi palju kehvemat JPEG-d. Vastus peitub andmemahus, vahet võib mõõta kümnetes kordades. 150MB failist saab mõõdukal pakkimisel 5MB. JPEG töötati välja veebikeskkonna jaoks, kus on väga oluline andmemaht, millest sõltub otseselt näiteks andmevahetuse kiirus. Samas on tulemus inimsilmale vastuvõetav, arvutiekraanilt vaadates ei ole sageli kvaliteedivahe eristatav. Olukord on kriitilisem väljatrüki puhul, kuid tänapäeva tehnika saab sellegagi hakkama. Pärandi digiteerimise juures on oluline anda pildiinformatsiooni edasi nii palju ja täpselt kui võimalik, seetõttu ei sobi arvuti tõlgendatud JPEG tagatisfailiks (20).  Küll aga saab kasutada seda kasutusfailina (21), mis on vägagi mõistlik, arvestades, et kasutajaliides (olgu see siis MuIS, Fotis või mõni teine andmebaas) töötab veebikeskkonnas ning väga suurte failidega on aeganõudev, ressursimahukas ja ebamugav toimetada. TIFF arhiivi, JPEG veebi – see ongi sage soovitus erinevates eeskirjades ja juhendites.

Värviruum

Selle punkti juures tuleb peatuda põgusalt, sest see on täiesti omaette maailm, millest ei saa digiteerimisega seonduvast rääkides üle ega ümber. Eelnevalt oli lühidalt juttu RGB värvimudelist, sellele lisaks kasutatakse sageli CMYK mudelit (22), mis on loodud trükimaailma jaoks (23); peale nende kahe kasutatakse veel mitmeid teisigi süsteeme. Digiteerimisel kasutatakse RGB mudelit, mille abil on võimalik kirjeldada kogu meid ümbritsevat värvigammat. Need mudelid on matemaatilised – teoreetiliselt. Praktikas on seadmetel piirid. Värviruumidega kirjeldatakse, millist osa nähtavast valgusest on seade võimeline kuvama. Värviprofiilide mõte on tagada see, et värve oleks võimalik tõlgendada võimalikult originaalilähedaselt. Profiilid võib jagada kaheks: seadmepõhised (loodud konkreetsele seadmele, kas skannerile, monitorile, printerile) või seadmest sõltumatud. Pilditöötluses kasutatakse sRGB, Adobe RGB 1998, ProPhotoRGB, WideGamutRGB. Enim kasutatakse sRGB-d, see on standardiks veebikeskkonnas ning suudab kujutada värve umbes nagu keskmine monitor. Digiteerimise juures kasutatakse enamasti suuremat Adobe RGB värviruumi. Oluline on meeles pidada, et kui värviruum muudetakse (konverteeritakse) väiksemaks, läheb värviinfo kaduma. Värvihaldus on pärandi digiteerimise juures väga oluline, värviedastuse seisukohalt suisa võtmepositsioonil. Selle teema puhul tasub nõu küsida spetsialistilt.

 Kokkuvõte

Väljakujunenud parameetreid aastast aastasse korrates unustatakse sageli, mida need tegelikult tähistavad ja miks on just need valitud. Loodetavasti andis see kirjatükk natuke mõtlemisainet ning aitab analüüsida, mida on seni tehtud või kuidas tulevikus edasi minna.