2018. aasta juulis avati Põhja-Eestis Altjal asuva Paarma talu sauna siseseinte viimistluskihte. Objekti arhitekt Siiri Nõva kutsus omaniku soovil tapeedikihte uurima tapeedikonservaatori Kristiina Ribeluse, kes on ajalooliste tapeetide uurimise, restaureerimise ja rekonstrueerimisega tegelenud alates 2007. aastast. Sauna riietusruumi idaseina palke katvaid viimistluskihte põhjalikumalt uurima ärgitas taluga kaasas käinud legend, mille kohaselt olid kolm tuntud Eesti kunstnikku oma ühistel saunaskäikudel end ka käepäraseid vahendeid kasutades riietusruumi seinapapil loominguliselt väljendanud. Loodeti leida Richard Uutmaa, Richard Sagritsa ja Eduard Wiiralti käega tehtud joonistusi. 

Pealmisel neljal tapeedikihil ja nende all asunud kipsplaadil joonistusi ei leitud. Küll aga avastati mitmevärvilised pliiatsijoonistused kipsplaadi alt, tehes pistelisi sondaaže otse palkseinale kinnitatud pingupapile kleebitud tapeedikihis. 

Suve lõpus eemaldati papipaanid seintelt, et mitte takistada edasisi remonditöid. Kuna tapeetide konserveerimist ei saanud läbi viia kohapeal, toodi papipaanid ja pealmiste tapeedikihtide fragmendid Konserveerimis- ja digiteerimiskeskusesse Kanut, eesmärgiga need vastavalt omaniku soovile eksponeerimiseks ette valmistada.   

Edasised uurimis- ja konserveerimistööd Kanutis toimusid Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala bakalaureuseõppe tudengi Ülle Soosaare teise aasta kursusetöö raames. Juhendajaks oli paberikonservaator Maris Allik.

Paarma talu Altjal
Lahemaa rahvuspargis asuv Altja kaluriküla esineb kirjalikes allikates esmakordselt juba aastal 1465. Tänapäeval võib siin näha tüüpilisi rannatalusid 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest.Tarvel, Enn. Altja. Tallinn: Eesti Raamat, 1981. [ill 1] [4]

Kõnesolev Paarma talu asus Sagadi mõisa suvemaja maadel. Selle juurde kuulusid ulatuslikud põllu- ja metsamaad. Paarma kinnistul asuv talu kuulus 20. sajandi alguse legendaarsele Altja kaptenile ja laevaehitajale Magnus Rommanile (1876–1970). [ill 2] [5], [ill 3] [6]

Romman, keda kutsuti Paarma Vuntsiks, oli maid ja meresid näinud lihtne ja kokkuhoidlik mees. [ill 4] [7] Oma reisidelt tõi ta kaasa eksootilisi suveniire ja kord isegi ahvi, kes ühel hetkel kapteni abikaasa nõudmisel sauna elama pagendati. [ill 5] [8]

Kapteni 1926. aastal ehitatud ruumikas, suure verandaga elumaja oli sisustatud elegantselt ning kultuurseid harrastusi silmas pidades. Palju oli raamatuid, ühes toas seisis pianiino. Perekonnas harrastati joonistamist ja maalimist. Altja neemel asuva talusüdame juurde kuulusid lisaks elumajale erinevad kuurid-varjualused, paadikuurid ja saun. Altja jõe kaldal asuvas väikeses saunas on esik, saunaruum ja tuba/riietusruum. Just viimasega on seotud taluga kaasas käinud legend nimekate kunstnike tehtud joonistustest.Vestlus Paarma talu omaniku Külli Kuivastega. 27.12.2019, Altjal. [ill 6] [9]

Selle järgi pidid sauna riietusruumi idaseinal asuma kolme kunstniku – Richard Sagritsa, Richard Uutma ja Eduard Wiiralti – joonistused. Legendi toetab teadmine, et Richard Uutmaa oli Paarma pererahva hea tuttav ning et Richard Sagrits elas naaberkülas Karepal. [ill 7] [10] Eduard Wiiralt sattus Altja kanti tänu tutvusele Richard Uutmaaga. Joonistused võidi riietusruumi seinale luua ajavahemikus 1930–1940. Saatuslikuks sai neile kapteni kaasa Maali Katariina arvamus, et sellised joonistused ei ole tütarde silmadele sündsad vaadata. Ta lasi riietusruumi seinad tapeediga katta. Hiljem lisandus seinaviimistluse kihte veelgi.Sama, vestlus 27.12.2019 Altjal.

Viimistluskihtide ja esimeste joonistuste avamine 
Nagu öeldud, alustati tapeedikihtide uurimisega Paarma talu sauna riietusruumi idaseinal 2018. aasta juulikuus. Arhitekt Siiri Nõva oli koos hoone omanikuga juba hakanud seinalt vaikselt tapeedikihte avama lootuses leida legendile tõestusmaterjali. Paraku peatas nende edasise tegutsemise tõsiasi, et tapeedipaber rebenes kergesti ning seetõttu avanesid ainult väikesed ebakorrapärased alad. [ill 8] [11], [ill 9] [12] Lisaks tabasid nad end mõttelt, et joonistused võivad paikneda ka erinevate tapeedikihtide vahel. Seega otsustasid nad, et vajavad spetsialisti abi ja kutsusid kohale konservaatori Kristiina Ribeluse. 

Edasise töö käigus avati ja eraldati tapeete üksteisest kasutades Kärcheri aurupesurit, kohalikku kaevuvett ning mehaanilisi töövõtteid (skalpell, spaatel). Kuuma auruga töötades avanevad tapeedikihid üksteisest kergemini, kuna liimaine annab järele ja tapeet on kiht-kihilt eemaldatav suuremate tükkidena nii, et paber ei rebene. Esmalt uuriti ja avati pealmisi tapeedikihte. Kui oli selgunud, et nendel ei ole joonistusi, avati seinaviimistlust edasi. Neljast pealmisest tapeedikihist eraldati edasiseks säilitamiseks mustrikorduse ja paanilaiuse suurused tükid. [ill 10] [13] Tapeedid olid kleebitud Eesti NSV aegsele 1970. aastate kipsplaadile, mis julgeti nüüd seinalt eemaldada, kuna ka sellelt ei leitud joonistusi. Kipsplaadi pealt pärineb edaspidiseks säilitatav kirjaümbrik [ill 11] [14] ja muu suvaline pabermaterjal, millega oli plaatide liitekohti enne tapeetimist tasandatud. Kipsplaadi all oli valge mustriga tapeet, mis oli kleebitud viiest paanist koosnevale pingupapile. Ka sellel tapeedikihil polnud joonistusi. [ill 12] [15] Pisteliselt avati tapeeti väikeste alade kaupa, otsides jälgi joonistustest… ja esimesed jooned ilmusidki välja. [ill 13] [16] Seejärel avati joonistatud alad suuremalt, terve pildi ulatuses. [ill 14] [17] Uuringute käigus leiti neli eraldiseisvat joonistust: naise portree ja konn, merel seilav purjepaat ning eksootiline maastik püramiidi, palmide, kaelkirjaku, pärismaalase, krokodilli ja luukerega. [ill 15] [18], [ill 16] [19], [ill 17] [20] Pildid asetsesid seinal erinevatel kõrgustel, mis viitas joonistaja(te) istuvale või seisvale asendile. [ill 18] [21]

Kuna Kärcheri aurupesur läks töö käigus katki, ei olnud võimalik joonistusi rohkem avada ega juurde otsida. Samas ei oldud kindlad, mida selle suure leiuga peale hakata – ei juhtu ju iga päev, et legend osutub tõeseks. Ka valge mustriga tapeeti sooviti säilitada mustrikorduse ulatuses viimistluskihtide uuringute aruande tarvis. Paraku oli nimetatud tapeedikihti praktiliselt võimatu isegi kuuma auru abil seinalt terviklikult eemaldada. 

Tuli hakata mõtlema ka konserveerimiskontseptsioonile. Kas säilitada joonistustega papid nende algses asukohas? Või eemaldada need seinalt, konserveerida ja arhiveerida? Või lõigata pildiosad papist välja ja ära raamida? Mida teha?

Sobivaima kontseptsiooni valik võib olla keeruline ning seetõttu on hea konsulteerida teiste konservaatorite ja kunstiteadlastega. Objekti külastas EKA Restaureerimiskooli õppejõud ja konservaator Hilkka Hiiop, kes leidis, et joonistused on tugevalt kohaväärtusega seotud ning neid tuleks ka edaspidi nende algsel kohal säilitada. 

Samas taheti sauna remondiga edasi minna, ent niiskuskahjustusest lainetavad pingupapid hakkasid ehitustöödele ette jääma. Suve lõpus eemaldati papipaanid seinalt. Paanide tagaküljele märgiti nende järjestus seinal vasakult paremale, ühest viieni, ja need pakendati koos tapeedinäidistega Kanutisse saatmiseks.

Konserveerimistöö eesmärk ja Kanutis teostatud protsessid
Kõnealuste seinaviimistluskihtide konserveerimise esmane eesmärk oli ajaloolise materjali säilitamine ja sellele esteetilise väljanägemise andmine. Korrektne üldilme on eriti oluline joonistuste puhul, mida võidakse tulevikus eksponeerida. Sama tähtis oli konserveerimise roll materjalide eluea pikendamisel, võimaldamaks nende kasutamist ajaloolise teabeallikana.

Kanutisse toodi uuringuteks ja konserveerimiseks viis pingupapi tahvlit, millest kolmel olid kohati avatud värviliste pliiatsitega tehtud joonistused. Lisaks neli erinevat fragmenti tapeedikihtidest, mis olid üksteisest juba eraldatud, ning tükk ümbrikust, mida oli kasutatud tapeedialuse makulatuurina.

Kõigi nimetatud säilikute seisukord oli rahuldav: paberis oli üksikuid mehaanilisi kahjustusi nagu rebendid paanide ala- ja ülaservades, kinnitusnaelte augud ja deformatsioonid. Hindamaks vananemisega kaasnevat paberi happelisuse tõusu testiti erinevate paberite pH väärtusi. Pingupapi pinnal oli materjali pH näit 4,2–4,5 ja papi sisemises kihis 4,0–3,9. Valge trükimustriga tapeedi tagaküljel oli paberi pH näit 4,3, esiküljel 5,8. pH kõrgem näitaja (happelisuse vähenemine) tapeedi pinnal võis olla tingitud aluselise reaktsiooniga trükivärvi toimest paberile. Valge mustriga tapeedi algne toon on olnud heledam, aja jooksul on paber muutunud kollasemaks.  

Tapeedikihtide järjestus seinas ei vastanud tapeetide vanusele: valtsmustiga paksem tapeet on dateeritud 19. sajandi lõppu või 20. sajandi algusesse, aga seina viimistlemisel on seda kasutatud uuemate tapeedikihtide peal. Teadaolevalt leiti need rullid elumaja pööningult ja kasutati saunaruumi tapetseerimiseks tapeedi valmistamise ajast tunduvalt hiljem. Analoogset erineva valtsmustriga seinakattematerjali on kasutatud ka peamaja ühe toa seinte viimistlemisel. Sellist puiduimitatsiooniga tapeeti on tavaliselt kasutatud kas lambrii kattena või ruumides, mis eeldavad vastupidavamat seinakatet (näiteks köögis või vannitoas). Hilisemad kihid, nõukogudeaegsed tapeedid, on tööstuslik masstoodang. Kuigi tolleaegseid tapeete paigaldati paani servade ülekatte meetodil, polnud valitud fragmentide servadel teavet tootjatehase kohta. Huvitaval kombel on kõik saunast leitud tapeedid kujundatud nende tootmise ajale iseloomuliku, enam või vähem stiliseeritud lillemustritega. Põnev ajalooline materjal on ka aluspinna tasandamiseks kasutatud käepärane makulatuur, sh saatja ja saaja andmetega ümbrikud.

Papid olid juba Altjal seinalt võtmise käigus puhastatud suuremast mehaanilisest mustusest (liiv, saepuru, ämblikuvõrgud). Kanutisse toodud papipaanid märkimisväärset kuivpuhastust ei vajanud, pinnad pühiti üle mikrokiudlapiga ja seejärel oli võimalik alustada valge mustriga tapeedikihi alt võimalike joonistuste otsimist. Nagu juba varasemalt kohapeal selgus, oli tapeeti raske eemaldada ja tuli leida viis, mis kahjustaks aluskihti minimaalselt.  

Esmalt otsiti sõrmedega kombates kohti, kus tapeet oli juba varasemalt papi pinnalt lahti ja kust saanuks hapra tapeedipaberi metallspaatliga kergemini eemaldada. Kuna selline tegevus ei võimaldanud uurida kogu tapeedialust pinda, otsustati kõik papipaanid märgtöötlusega üle kontrollida. Tapeedikiht niisutati 50% etanooli vesilahusega. Niiskumisel läbikumavaks muutunud paberist paistsid läbi joonistuste kontuurid, kusjuures punase pliiatsi joon kumas läbi tugevamalt kui musta pliiatsi joon. Aimatavad vertikaalsed tumedad triibud osutusid lae värvimisel seinakattele pritsinud värvi joonteks. 

Kujutistega papipaanidelt eemaldati tapeet märgtöötluse abil. Selle käigus toimub paberikihtide eraldamine nendevahelise liimühenduse nõrgendamisega. Jahu- ja tärklisekliistrid on reeglina veega niisutamisel pehmenevad, kuid vanem ja paksem rukkijahukliister võib olla raskemini eemaldatav. Kondiliim allub paremini soojale veele. Sünteetiliste liimidega on keerulisem, sest ka orgaaniliste lahustite kasutamine ei pruugi kõikidel juhtudel tulemusi anda.Pingupapp ja liimained 20. sajandi algusest kuni 1950. aastateni. https://majatohter.ee/tooted/ehitus/pingupapp/pingupapp/ [22] (23.02.2021)Tamm, Kadri. Käsitsi trükitud tapeedid. – Äripäev, nr 38. Sisustaja, november 2012. Artiklis on intervjuu Kristiina Ribelusega töödest Käsmu kirikus https://static-pdf.aripaev.ee/pmv2J59u2h6gPg44DMtyr-0G2hc.pdf [23] (23.02.2021)

Alustati võimalikult vähese niisutamisega, kuid liimühendus ei nõrgenenud. Prooviti ka tugevamat niisutamist 50% etanooli vesilahusega, et kiirendada paberi märgumist ja samas ka lahuse aurustumist, mis väldiks soovimatute voolujoonte teket. Paraku ei andnud ka see soovitud tulemust. Parema tulemuse andis pinna niisutamine metüültselluloosi (MC) geeliga, kuid liimikiht oli endiselt raskesti eemalduv ja läbiniiskunud tapeedikiht tuli papi pinnalt mehaaniliselt maha koorida. Katsetati ka sooja vee vannis leotamist eesmärgiga välja selgitada, kas liimainena on kasutatud kondiliimi. Selleks lõigati ilma joonistusteta ja säilitamisele mitte kuuluvast paanist testimiseks tükk. Töötlus tulemusi ei andnud.

Tapeedikihi eraldumise takistusel võib olla erinevaid põhjusi, näiteks kasutatud liimi ja papi pinnaviimistluse vaheline koostoime, kus kahe materjali vahel on moodustunud tugevad keemilised sidemed, mis ei allu tavapärasele märgtöötlusele. 

Lõpuks otsustati ka Kanutis kasutada Kärcheri aurupesurit. Kõrgema temperatuuri ja survega eralduv veeaur osutus kokkuvõttes tõhusaimaks meetodiks, kuna toimis ruttu ja tegutseda sai kiiresti. Kuuma auruga töötlust kasutati lokaalselt: liiguti edasi ca 10×20 cm alade kaupa. [ill 19] [24] Tapeedikiht märgus koheselt läbi ja selle sai eemaldada kiiresti, enne kui niiskus jõudis papi pinda imbuda. [ill 20] [25] Tapeedikihti ei olnud selliselt töödeldes võimalik säilitada, sest papi pinnalt oli see eraldatav vaid püdela massina.  

Üldjuhul ei ole pabermaterjalide töötlemisel soovitatav kasutada üle 45° C temperatuuri, seda eriti pikaajalisel töötlemisel, kuna see võib kiirendada tselluloosikiudude lagunemist. Temperatuuri kiirendavat toimet saab kasutada juhul, kui selle mõju on leebem kui alternatiivsed võimalused (näiteks pikaajaline märgtöötlus, keemiline või mehaaniline sekkumine) ja objekt vajab sekkumist (näiteks ajalooliste tapeedipakkide demonteerimine, et neid üldse oleks võimalik uurida). Auru kasutamisel horisontaalsel pinnal peab olema tähelepanelik, et kondenseeruv vesi ei koguneks objekti pinnale lombina. Kahjustunud ja määrdunud paberi ebaühtlane niiskumine võib põhjustada veevoolujoonte tekkimist. Nende vältimiseks saab töödeldavalt alalt liigse vedeliku eemaldamiseks kasutada filterpaberit. Lisaks kaasneb aurupesuriga töötamisel ebameeldivalt terav müra, mis nõuab kindlasti kõrvaklappide kasutamist. 

Tapeedi eemaldamise järel teostati pinnaviimistlus: papile jäänud tapeedifragmendid eemaldati metüültselluloosi (MC) lahja vesilahusega (1–3%) vatipulga ja metallist spaatli abil. Samaaegselt fikseeris lahus lahtised kiud papi pinnakihis. [ill 21] [26] Servarebendid niisutati sama lahusega ja parandati lokaalselt 20 g/cm2 jaapani paberiga, paranduste kleepimiseks kasutati tärklisekliistrit. Lubivärvi nired säilitati osana „objekti ajaloost“, kuid joonistusi katvad pritsmed eemaldati visuaalse terviku huvides. Samas ei tehtud seda ülemäära põhjalikult, et säilitada ajaloolist pilti. Pritsmete eemaldamiseks kasutati metüültselluloosi lahust.

Lisaks varasematele joonistustele tulid paneelidelt nähtavale looma ja liblika kujutised. Ühelt paanilt leiti kaks lihtsa musta joonega kujutist – Kriipsujuta ja Kriipsujuku – ning alumisel poolel üksikud juhuslikud pliiatsijooned. Tõenäoliselt pole võimalik kindlaks määrata, kas viimased on kunstniku või laste poolt tehtud. [ill 22] [27] [ill 23] [28] [ill 24] [29] [ill 25] [30] [ill 26] [31] [ill 27] [32] [ill 28] [33] Puhastatud paanide visuaalseks ühtlustamiseks jäeti kõikide paanide ülemisse äärde 52 cm ulatuses tapeediriba koos selle ülaservas paikneva bordüüriga.     

Pliiatsijoonistused olid tapeedikihi all hästi säilinud – värvid kirkad ja jooned terviklikud. Joonistuste autorluse väljaselgitamiseks konsulteeriti EKA õppejõu ja kunstiajaloolase Tiina Abeliga, kes leidis, et joonistused on tõesti professionaalsed. Samas oli ta üsna skeptiline sellise kunstnike koosluse suhtes, eriti teistest aastatelt vanema Eduard Wiiralti (1898–1954) osas. Teine problemaatiline koht oli joonistuste dateerimine. Wiiralt lahkus Eestist 1925. aastal 36-aastasena ja oli uuesti kodus käimas alles aastatel 1939–1940, olles siis juba 50ndais eluaastais. Richard Uutmaa (1905–1977) ja Richard Sagrits (1910–1968) olid enne Wiiralti lahkumist professionaalses mõttes liiga noored, vastavalt 20- ja 15-aastased. Seetõttu tundub arvatav joonistuste loomise aeg ajavahemikus 1930–1940 igati loogiline.

Kokkuvõte
Paarma talu sauna tapeedikihtidest kuuluvad näidistena säilitamisele kõik kipsplaatide peal olnud tapeedid ja samas mõõdus fragment papipaanidele kleebitud valgest tapeedist, mille all olid otsitavad joonistused. Näidised pakendati nõuetekohaselt arhiivipüsivast kartongist hoiukarpi. [ill 29] [34] [ill 30] [35] [ill 31] [36] [ill 32] [37] [ill 33] [38] [ill 34] [39] [ill 35] [40] Pingupapi viiest paanist konserveeriti kolm – vaid need, millel olid joonistused. Paanid puhastati joonistusi katvast tapeedikihist, joonistused puhastati lubjapritsmetest, samas kui ülejäänud papipinnal puhastati lubjapritsmed vaid osaliselt. Deformatsiooniaugud parandati eelkõige joonistustega aladel, kinnitusnaelte augud jäeti puutumata. Iga paani ülaserva jäeti 52 cm laiune tapeediriba koos bordüüriga, papid sirutati kahe-kolme kuu jooksul lokaalses pressis. [ill 36] [41]

Joonistuste võimalikud vormistamislahendused säilitamiseks ja eksponeerimiseks
Joonistustega papipaanide säilitamiseks ja eksponeerimiseks on mitmeid võimalusi, alates kogu materjali muuseumis hoiustamisest kuni joonistuste eraldi raamimiseni. Selline ainulaadne kohaväärtusega materjal väärib pigem eksponeerimist kui pelgalt (muuseumi) hoidlas säilitamist. Kanuti spetsialistide, sisekujundaja ja omaniku arutelude käigus joonistus välja kaks põhilist probleemi – eksponeeritavate joonistuste formaat ja väljapanemise võimalik asukoht. 

Kaaluti järgmisi eksponeerimisvõimalusi:

  • Üksikute joonistuste eksponeerimine eraldi, sobivasse formaati lõigatuna ja raamituna. Paraku lõhub see objekti originaalsuse.
  • Joonistustest tehtud digikoopiate eksponeerimine ja originaalpaanide säilitamine tervikuina ümbrises. Selle valiku kasuks räägib asjaolu, et hiljem on võimalik vormistada joonistusi pea kõigil vaagitud viisidel. Arhitekt Siiri Nõva üks ettepanek oli originaalid konserveerida ning eksponeerida joonistustest tehtud digikoopiad raamistatud üksikpiltidena saunamajas seinal kohas, kust need leiti. Originaalteoseid säilitataks sel juhul näiteks talukompleksi peahoones. 
  • Joonistustega papipaanide eksponeerimine algsel kujul nn tervikseinana. Paane tükeldades läheks kaotsi joonistuste lugu, kontekst (joonistuste paiknemisest on näiteks selgelt väljaloetav, kes autoritest joonistas istudes või kes seistes) ja tervik.  
  • Papipaanide digiväljatrükkide eksponeerimine niiskusele ja temperatuurile vastupidaval materjalil nende algses ja ajaloolisse konteksti kuuluvas asukohas (saunas).
  • Väljapanek mõnes mäluasutuses või lähemas kogukonnakeskuses, näiteks Richard Sagritsa majamuuseumis või Altja kõrtsis. Kahtlemata eeldab see asutuse valmisolekut, joonistuste loo põhjalikumat uurimist ning sidumist kohaliku kogukonna ja piirkonna ajalooga, samuti omaniku nõusolekut. SA Virumaa Muuseumid on heal meelel nõus esitama originaale koos tutvustava materjaliga Richard Sagritsa majamuuseumis.  
  • Paarma talukompleksi peamajas võib peale selle rekonstrueerimist leiduda võimalus konserveeritud paanide eksponeerimiseks üksteise kõrval nende algses järjestuses ja ühe tervikuna vormistatud kujul. 

Kompaktse paneelina vormistamisel on mitu võimalust: varustada paneel raamiga ja eksponeerida seinal või vormistada see lükandseinana ja kasutada ruumi jagajana. Tellija ja sisekujundaja arvates ongi üheks võimaluseks papipaanide eksponeerimine talukompleksi mõnes hoones lükandseinal. Sellise lahenduse korral on võimalik konserveeritud papipaanid taustata suuremale lõuendile ja selle abil alusraamile pingutada. Kõikide papipaanide ülaossa jäetud tapeediriba mõjuks sellist vormistust siduva elemendina ja jäljena ajaloost. 

Lisaks eksponeerimislahenduse leidmisele on tähtis ka originaali säilimiseks sobivate tingimuste loomine ja nende stabiilsuse jälgimine. Väljapaneku ruum peab olema stabiilse temperatuuri (vahemikus 18–22° C) ja õhuniiskusega (RH 35–45%) ning hea ventilatsiooniga. Objekt vajab kaitset otsese päikesevalguse eest. Vajalikud oleksid UV-komponendivabad valgustid vältimaks joonistuste värvide pleekimist.

Võimalikud konserveerimislahendused tulevikus sõltuvad omaniku otsusest ja võimalustest kas ja kuidas ta soovib joonistusi säilitada ja eksponeerida.  

Käesolev artikkel annab märku joonistuste olemasolust ning nii on lootust, et kui keegi kunagi uurib Richard Sagritsa, Richard Uutmaa või Eduard Wiiralti elu ja loomingut, leiab ta tee ka Altja sauna joonistusteni. Võib-olla saaksid need seeläbi ka omistatud mõnele mainitud autoritest.Ribelus, Kristiina. Altja saunamaja viimistluskihtidest. 01.10.2019. Konserveerimistööde aruanne. (Töö autori kasutuses)

Kommentaar
Kui artikkel oli Renovatumis ilmunud saime kirja Altja talu endiselt omanikult pr Irja Hanschmidtilt. Meil on rõõm, et meid loetakse ja juba olemegi õhku visatud küsimusele esimese vastuse saanud: ebatõenäolisena tundunud Wiiralti hüpoteesi saab selle loo kontekstis tõepoolest välistada. Oleme proua näpunäidete järgi artiklis parandused teinud ja saame kummutada ka legendi kunstnike joonistuste sobimatusest laste pilkudele.  

Kiri avas meile nii mõnegi uue ja huvitava  fakti. Toome  kokkuleppel kirja autoriga tema teksti pea kogu ulatuses teieni. 

/---/ Alustan tapeetidest. Rohekashall valgete lilledega sai seina pandud 1979, samal aastal kui sama tapeet pandi ka maja elutoa seinale. Mäletan,et vanaema Aino soov oli, et kui vend Ameerikast olümpiale tuleb on kõik tipp-topp. Sellal tavaturist Tallinnast välja ei saanud aga kuna onu klassivend Rakvere Gümnaasiumist oli Arnold Green siis toodi onu musta Volgaga kodus käima ja sugulasi vaatama. /---/  Reljeefse tapeedi panime ema Iraga sauna seina 1991 või 1992. Leidsime selle pööningult, leotasime soojas vees rullid lahti ja panime seina, sama tapeet oli kunagi ka elumaja köögis ja söögitoas. Kuna see tapeet ei jäänud eriti ilus siis katsime poole sellest pruunika suurelillelise tapeediga mis jäi üle elumaja köögist. See oli sinna aasta varem pandud.

Richard Uutmaa oli minu emapoolne vanaonu ja huvitav fakt on see, et tema abikaasa Linda oli mulle sugulane isa poolt, nii, et Uutmaade tütar Tiina on mulle sugulane nii ema kui isa poolt. Uutmaad olid meil sagedased külalised ja samuti käisime suviti neil Eismal külas. Nii nagu ka Karepal Sagritsatel.
Meie talu nimi on Paarma. Vana Paarma asus teises kohas. Magnus ja tema lapsed,ehk minu vanaema Aino, tema õde Erna ja vend Aimar on sündinud ja kasvanud Vana Paarmal enne kui Paarma ehitati. Ja selle ehitamist "juhtis" Magnuse naine Maali sest mehed olid ju merel. Seda kinnitavad ka vanad märkmikud ja arveldusraamatud mis mul olemas on. Meil oli pianiino ja viiul,sest mu vanaema ja tema õde Erna armastasid koos musitseerida. Maid oli talu ümber 5ha ja ka paar metsatükki mis nõukogude ajal "ära kadusid". Veel üks väike fakt: mu vanatädi Erna oli noore neiuna Oru lossis aednikuks ja tõi sealt sireli taimed mis kasvasid suurteks põõsasteks ja mida aegajalt ikka noorendasime aga nüüd paistab,et need on välja juuritud.

Sauna joonistusi ei lasknud mamma Maali kinni katta tütarde pärast, sest mu vanaema Aino oli ka seal kätt proovimas koos Uutmaa ja Sagritsaga. Meie peres pea kõik joonistavad või maalivad. Kahjuks mu pojale pole see anne enam edasi kandunud. /---/

See ahv mille Magnus merelt tõi sai nimeks Monki ja pagendati pahanduste pärast sauna elama ja vanema kudus talle riided,et soojem oleks. Aga ahv käitus nagu ahv ikka ja viidi lõpuks Tallinna loomaaeda.

Magnuse meremehe viisa, "Ariuse" pass ja umbes meetrine mudel on mul alles. Samuti nagu onu Riksu (Uutmaa) paar maali. Üks neist maalitud mu vanematele pulmakingiks 1968 ja teine on aastast 1938. /---/ Samuti käsitsi kirjutatud Altja ajalugu ja meie sugupuu mis algab 1610 Kustu Rommaniga. Algselt kuulus meie perele Altja Toomarahva talu sest selle ehitas üks Rommanidest enne kui koliti Vana Paarmale. /---/ Kui on veel midagi mis huvitab siis küsige. Altjal on veel palju avastamatta saladusi mida tean, näiteks Paarma kõrtsi peidetud hõbe ja saksa sõdurite hauad mida legendideks peetakse aga osutuvad varem või hiljem tõeks nagu mu sauna seina joonistused. Uued omanikud tahtsid tegelikult sauna maha lammutada aga ma ütlesin, et kui aega ja tahtmist siis on seal Uutmaa ja Sagritsa joonistused peidus ja kaetud said nad omalajal sellepärast, et kardeti nõukogude võimu. /---/