Kahe beebitanu lugu

Autor: 
Liili Aasma
Number: 
Anno 2017/2018
Rubriik: 
Konserveerimine
TrükiPDF
ill 1. Kaksikute ema Henriette Loviisa Raud (sünd Treublut 1834-1912). Paul Raud “ Ema portree“ (õli, lõuend, 1894), EKM j 7775 M 3372

ill 1. Kaksikute ema Henriette Loviisa Raud (sünd Treublut 1834-1912). Paul Raud “ Ema portree“ (õli, lõuend, 1894), EKM j 7775 M 3372

©

fig 2. Kristjan Raud 22 October 1865 – 19 May 1943.https:// en.wikipedia.org/wiki/Kristjan_Raud

ill 2. Kristjan Raud 22. okt 1865 – 19. mai 1943.https://en.wikipedia.org/wiki/Kristjan_Raud

©

fig 3. Paul(us) Raud 23 October 1865 – 22 November 1930

ill 3. Paul(us )Raud 23. okt 1865 – 22 nov 1930

©

fig 4. Flounced cap (cap 1), EKM j 41197 KR 460/a. The right side that was more damaged before conservation – the weft of the upper fabric had become brittle and there were losses, a part of the material had preserved only as burls or wads of stuck-up threads.

ill 4. Satsiga tanu (tanu I), EKM j 41197 KR 460/a. Enamkahjustunud parem külg enne konserveerimist: pealiskanga kude on habras ja kadudega ning osa tekstiilist on säilinud vaid mustusest kokku kleepunud niidipusadena.

©

fig 5. Cap 1. The crown of the cap before conservation.

ill 5. Tanu I. Peapealne enne konserveerimist.

©

fig 6. Cap 1. The nape part before conservation.

ill 6. Tanu I. Kuklaosa enne konserveerimist.

©

ill 7. Tanu I. Detail. Kukladetaili ja peapealse lahti hargnenud ühendusõmblus.

ill 7. Tanu I. Detail. Kukladetaili ja peapealse lahti hargnenud ühendusõmblus.

©

fig 8. Cap 1.The lining before conservation.

ill 8. Tanu I. Vooder enne konserveerimist.

©

fig 9. Cap 1. A detail. Damaged flounce.

ill 9. Tanu I. Detail. Kahjustunud ääresats.

©

fig 10. STORY ABOUT TWO BABY-CAPS

ill 10. Tanu I. Detail kinnituspaelakesest.

©

fig 11. Cap 1. The tying ribbon has been made of non-bordered fabric that has been folded length-wise. Liili Aasma’s working sketch.

ill 11. Tanu I. Kinnituspael on moodustatud ääristamata kangast, mis on pikuti kokku volditud. Liili Aasma tööjoonis.

©

fig 12. Cap 2. EKM j 41197 KR 460/b. the right side before conservation – damages and some loose decorative details like lace and the strips of fabric.

ill 12. Tanu II. EKM j 41197 KR 460/b. Parem külg enne konserveerimist: kahjustunud ja kohati irdunud iludetailid (ehispits, tutikese riideribad).

©

fig 13. Cap 2. Wrinkled strips of fabric were found together with the cap. These must once have formed another tuft on the cap.

ill 13. Tanu II. Mütsikese juures olid kortsunud riideribakesed, mis pärinesid arvatavalt teiselt, irdunud ilututikeselt.

©

fig 14. Cap 2. The front part before conservation. The cap was deformed and its decorative lace had unravelled at places.

ill 14. Tanu II. Esikülg enne konserveerimist.Tanuke on deformeerunud, pits kohati lahti hargnenud.

©

fig 15. Cap 2. The nape part before conservation.

ill 15. Tanu II. Kuklapool enne konserveerimist.

©

fig 16. Cap 2. A detail. The tuft on the nape made of textile strips before conservation – quite wrinkled and none of the original appearance preserved.

ill 16. Tanu II. Detail. Kuklal asetsev riideribakestest tutt enne konserveerimist – kortsunud ja oma algse välimuse kaotanud.

©

fig 17. Cap 2. A detail. The crown of the cap that evidently had also been decorated with a tuft.

ill 17. Tanu II. Detail. Tanu peapealne, kus on arvatavalt paiknenud kaunistustutt.

©

fig 18. Cap 2. The lining before conservation.

ill 18. Tanu II. Tanu vooder enne konserveerimist.

©

fig 19. Microscopy – examination of fabrics and textile fibres.

ill 19. Mikroskoopia: tanu materjalide ja tekstiilkiudude uuringud.

©

fig 20. Cap 1. Macro-photo. Moisture damage on the lining fabric.

ill 20. Tanu I. Makrofoto. Niiskuskahjustus voodrikangal.

©

fig 21. Cap 2. Print fabric of the two nape details, dust is visible in between the fibres.

ill 21. Tanu II. Makrofoto. Kahe kukladetaili  trükimustriline kangas, kiudude vahel on näha tolmukübemeid.

©

fig 22. Cap 2. Macro-photo. The broken threads of the ornamenting lace; the white fabric has obtained a pinkish shade.

ill 22. Tanu II. Makrofoto. Kaunistuspitsi katkenud niidid, valge materjal on värvunud roosaks.

©

fig 23. Cap 2. Macro-photo. Damaged ornamenting lace – the silk thread has broken here and there and lost a part of its fibre.

ill 23. Tanu II. Makrofoto. Kahjustunud kaunistuspits, siidniit on kohati katkenud ja kaotanud osa kiust.

©

fig 24. Cap 2. Macro-photo. The blue woof pattern on the yellow silk frontal gore.

ill 24. Tanu II. Makrofoto. Kollasest siidist laubasiilu sinisetooniline koemuster. 

©

fig 25. Cap 2. Macro-photo. The red woof pattern on the yellow silk frontal gore.

ill 25.  Tanu II. Makrofoto. Kollasest siidist laubasiilu punane koemuster.

©

fig 26. Cap 2. Macro-photo. The weft of the beige silk side-gores.

ill 26. Tanu II. Makrofoto. Külgmiste siilude beeži siidkanga kude.

©

fig 27. Conservation of cap 1. The cap stretching and drying on a temporary shape made of cotton fabric inside and synthetic material (Holytex) cover after it had been washed. Single threads were smoothed during the drying with a bamboo stick.

ill 27. Tanu I konserveerimine.Tanu peale märgtöötlust ajutisel puuvillasest riidest sisu ja sünteetilisest kangast (Holytex) pealsega vormil kuivamas-sirgumas. Niite siluti kuivamise ajal bambustiku abil.

©

fig 28. Cap 1. The backing process of the upper layer. The crown of the cap was covered with thin silk fabric, the smoothed threads were couch-stitched with a needle and thread on the lining. The backing fabric was fixed with tiny adhesive strips.

ill 28. Tanu I. Pealse toestamisprotsess. Mütsi pealne kaeti õhukese siidkangaga, silutud niidid kinnitati niidi-nõelaga voodrile sidepistetes. Esiservas fikseeriti toestuskangas ka väikeste liimipaela ribakestega.

©

fig 29. Cap 1. Backing the flounce with silk fabric from below. For attaching the weft threads of the flounce silk thread (obtained from a silk veil) and a bead-needle came into use. For sewing couching and at places over-casting or tacking were applied.

ill 29. Tanu I. Satsi toestamine siidkangaga altpoolt. Satsi koeniitide kinnitamisel kasutati siidniiti (harutati siidvõrgust) ja pärlnõela. Kinnituspistetena kasutati sidepistet ning kohati traagelpistet ja üleloomispistet.

©

fig 30. Cap 1. Backing the crown and the flounce from above with thin silk fabric. The loose and messy weft threads in the flounce were attached in between the backing fabric in couch stitch with a needle and thread. The rolled border was attached with tacking in between the two backing fabrics.

ill 30. Tanu I. Tanu pealse ja satsi toestamine õhukese siidkangaga pealtpoolt. Satsi lahtised ja sassis koeniidid kinnitati toestuskanga vahele niidi-nõelaga sidepistet kasutades. Rullkant fikseeriti kahe toestuskanga kihi vahele traagelpistetega.

©

fig 31. Cap 1. Backing the flounce in between the two layers of silk fabric. Liili Aasma’s working sketch.

ill 31. Tanu I. Satsikese toestamine kahe siidkangakihi vahele. Liili Aasma tööjoonis.

©

fig 32. Cap 1. Macro-photo. The upper layer of the cap after it had been backed with thin silk (crepeline, 100% silk). The threads and the weft have been attached between the silk web and the lining.

ill 32. Tanu I. Makrofoto. Pealiskangas peale toestamist õhukese siidkangaga (crepeline, 100% siid). Niidid ja riidekude on siidvõrgu ja voodri vahele kinnitatud.

©

fig 33. Conservation of cap 2. The cap stretching on a temporary shape made of cotton fabric inside and synthetic material (Holytex) cover after it had been imbrued. The decorating lace is stretching on filter-paper rolls.

ill 33. Tanu II konserveerimine. Tanu peale niisutamist ajutisel puuvillasest kangast sisu ja sünteetilisest kangast (Holytex) pealsega vormil sirgumas. Kaunistuspits sirgub puhastamise-niisutamise järel filterpaberist rullikestel.

©

fig 34. Conservation of cap 2. Shaping the lace with the help of filter-paper rolls.

ill 34. Tanu II konserveerimine. Pitsi vormimine filterpaberist rullikeste abil.

©

fig 35. Cap 2. Backing of the tying ribbon with couching stitch on thin silk fabric. The ribbon was removed from the cap, unfolded, stretched when moistening and drying it under a weight.

ill 35. Tanu II. Kinnituspaela toestamine tihedakoelisele õhukesele siidkangale sidepistetega. Selleks eemaldati pael mütsilt, volditi lahti, sirutati niisutamise ja raskuste all kuivatamise teel.

©

fig 36. Cap 2. The tying ribbon from non-bordered silk fabric folded length-wise. Liili Aasma’s working sketch.

ill 36. Tanu II. Kinnituspael on moodustatud ääristamata siidkangast, mis on pikuti kokku volditud. Liili Aasma tööjoonis.

©

fig 37. Supportive papier-mâché shapes were made for both caps.

ill 37. Mõlemale tanule valmistati papjeemašee tehnikas toestusvormid.

©

fig 38. Cap 1. Frontal view after conservation.

ill 38. Tanu I. Eestvaade peale konserveerimist.

©

fig 39. Cap 1. View of the right side after conservation.

ill 39. Tanu I. Vaade paremalt küljelt peale konserveerimist.

©

fig 40. Cap 1. View of the left side after conservation.

ill 40. Tanu I.Vaade vasakult küljelt peale konserveerimist.

©

fig 41. Cap 1. View of the nape.

ill 41. Tanu I. Vaade kuklapoolelt peale konserveerimist.

©

fig 42. Cap 1. The cap on the shape within the archive-safe-material box has been prepared for a long-time storing.

ill 42. Tanu I.Vormil asetsev ja arhiivipüsivast kartongist karpi pakendatud tanu I on valmis pikaajaliseks turvaliseks hoiustamiseks.

©

fig 43. Cap 2. Frontal view after conservation. The laces have been shaped and firmed.

ill 43. Tanu II. Eestvaade peale konserveerimist. Pitsid on vormitud ja tugevdatud.

 

 

©

fig 44. Cap 2. View of the right side after conservation.

ill 44. Tanu II. Vaade paremalt küljelt peale konserveerimist.

©

fig 45. Cap 2. View of the left side after conservation.

ill 45. Tanu II. Vaade vasakult küljelt peale konserveerimist.

©

fig 46. Cap 2. View of the nape. The tuft of strips has been given its shape back, the loose tuft has been attached at its original place.

ill 46. Tanu II. Vaade kuklapoolelt peale konserveerimist. Riideribadest tutid on vormitud, irdunud tutt on oma endisele kohale tagasi kinnitatud.

©

fig 47. Cap 2. The cap on the shape within the archive-safe-material box has been prepared for a long-time storing.

ill 47. Tanu II. Vormile asetatud ja arhiivipüsivast kartongist karpi pakitud tanu II on valmis pikaajaliseks turvaliseks hoiustamiseks.

©

fig 48. Boy’s cap from Kihnu in the collection of the ERM Estonian National Museum). 197154_ERM_HM_E_859 (right side). The cap has been made of five wedge-like gores, the two nape gores are shorter and follow the line of the nape. The cap has been decorated with a border and nape tuft. It has the widest-spread colour combination – blue and red.

ill 48. Kihnu poisimüts ERMi kogus 197154_ERM_HM_E_859 (parem külg). Müts on tehtud viiest kiilukujulisest siilust ehk laiast, kaks kuklasiilu on kaelajoont järgivad ja lühemad. Kaunistatud kandi ja kuklatutiga. Poisimütside levinuim värvikombinatsioon on sinine-punane.

©

fig 49. An example of the tuft made of round pieces as they were used in Kihnu. Photo by Piret Tiismaa.

ill 49. Näide Kihnu poisimütsi riiderattakestest valmistatud tutist. Piret Tiismaa foto.

©

fig 50. The typical cut of a boy’s cap from Kihnu. Drawing by Liili Aasma.

ill 50. Tüüpiline Kihnu poisimütsi lõige. Liili Aasma joonis.

©

fig 51. Girl’s cap from Kihnu in the ERM collection 197153_ERM_HM_E_861 (right side). The cap is made up of three details – an oblong inter-piece reaching from the forehead up to the nape and two rounded sides. Decorated with a border. Girls’ caps were often either red-blue or sometimes the red was combined with some other colour, as in this case.

ill 51. Kihnu tüdrukumüts ERMi kogus 197153_ERM_HM_E_861 (parem külg). Müts koosneb kolmest detailist: laubalt kuklale ulatuvast ristkülikukujulisest vahetükist ja kahest kumerast küljetükist. Kaunistatud kandiga. Tüdrukumüts on tihti punane-sinine või siis on punase mõne muu värviga kombineeritud, nagu ka antud mütsi puhul.

©

fig 52. A typical cut for a Kihnu girl’s cap. Drawing by Liili Aasma.

ill 52. Tüüpiline Kihnu tüdrukumütsi lõige. Liili Aasma joonis.

©

fig 53. The right side of a baby-cap (possibly for a boy?) made of gores from Muhu. JSM 643 E1153. The colour-combination is characteristic of Muhu – bright rose and orange colours. Typical are also the various crocheted laces, ribbons, piiprells, spangles and buttons. Ekaterina Vaga (1881-1964) made the cap for her children at the farm of Korju in Kallaste village in 1910.

ill 53. Siiludest Muhu titemüts (poisimüts?), parem külg. JSM 643 E1153. Mütsike on Muhule iseloomulikus värvikombinatsioonis – kärtsroosa (muhuroosa) ja erkoranž ning rikkalike kaunistustega: erinevad heegelpitsid, paelad, helmed, piiprellid, litrid, nööbid. Mütsi valmistas Kallaste küla Korju talus Ekaterina Vaga (1881–1964) oma lastele al 1910.

 

©

fig 54. The decorated crown of a Muhu baby-bonnet made of gores. JSM 643 E1153. Baby bonnets from Muhu often had tufts on the crown. In this case there is a blossom of a bit different shape.

ill 54. Siiludest Muhu titemütsi kaunistatud pealagi. JSM 643 E1153. Sageli on ka Muhu mütsikestel pealael tutike, siin veidi teisiti kujundatud lilleke.

©

fig 55. A type of a girl’s bonnet that was widely spread in Nordic countries and also elsewhere in Europe – rather similar to the Kihnu girl’s bonnet. Piret Tiismaa’s photo from a display at the Nordiska Museet.

ill 55. Nii Põhjalas kui mõnel pool Euroopas levinud tüdrukumütsi tüüp, mis on Kihnu tüdrukumütsiga analoogne. Piret Tiismaa foto Stockholmi Põhjala muuseumi (Nordiska Museet) näituselt.

©

fig 56. A woman embroidering. http://www.liveauctioneers.com/item/1635545, April 2018.

ill 56. Naine tikkimas, peas päevatanuke. http://www.liveauctioneers.com/item/1635545, aprill 2018.

©

fig 57. A selection of Victorian night-caps from the 1850s. http://www.katetattersall.com/early-victorian-nightclothes-casual-cosy-attire/, April 2018.

ill 57. Valik viktoriaanlikke öötanukesi 1850. aastatest. http://www.katetattersall.com/early-victorian-nightclothes-casual-cosy-a..., aprill 2018.

©

fig 58. A baby-bonnet of lace and tulle from the collections of the SA EVM dating back to the early 20th century. EVM E 229:20, photo by Astra Kütt. Pink decorating ribbons (in case for the birth of a girl).

ill 58. 20. saj alguse pitsi- ja paelavahune tüllkangast titemüts SA EVMi kogudest. EVM E 229: 20, foto Astra Kütt. Peapealsel roosast paelast kaunistusdetail (arvatavalt puhuks, kui sünnib tüdruk).

©

fig 59. A decorative detail of a baby-bonnet EVM E 229:20, photo by Astra Kütt. The blue ornament was obviously made in the hope of a boy being born. The details, prepared in two different colours could be attached to the cap when the baby had been born.

ill 59. Titemütsi EVM E 229: 20 kaunistusdetail. Foto Astra Kütt. Sinist värvi kaunistus tehti arvatavalt puhuks, kui sünnib poeg. Erivärvilised ehisdetailid olid eraldi mütsile kinnitatavad.

©

fig 60. The cut of a typical baby bonnet from the turn of the 19th and 20th centuries. Drawing by Liili Aasma.

ill 60. Tüüpiline beebitanu lõige 19.-20. sajandi vahetuselt. Liili Aasma joonis.

©

fig 61. A Varbla baby bonnet of tulle dating from the early 20th century and decorated with several pieces of lace and ribbon. Piret Tiismaa’s private collection. Photo by Astra Kütt. The lace has been set in the way to imitate gores that narrow towards the nape. It need not be a cap for a baby-boy but still, this sort of traditional decoration reminds us of the cap of gores and it was generally used just for boys’ caps.

ill 61. 20. saj alguse pitsikeste-satsikeste ja paelakestega kaunistatud tüllkangast titemüts Varblast. Piret Tiismaa erakogu. Foto Astra Kütt. Pitskaunistused on seatud nii, et moodustuksid näiliselt kukla poole kitsenevad siilud. Kuigi antud juhul ei pruugi tegemist olla poisi mütsiga, on sellise kaunistusviisi puhul tegemist traditsioonilise siiludest poisimütsi kaudse kajastusega.

 

©

fig 62. A cap of gores from the Pärnu Museum collection. Pä-Mu E 708-5. The men’s summer cap made of 5 to 6 gores must have been the forerunner of the baby cap of gores. This cap that was initially worn only by men became a boys’ cap during the 19th century (sometimes it was worn also by girls). At some places this kind of cap was finally worn by old women.

ill 62. Murumüts Pärnu Muuseumi kogust. Pä-Mu E 708-5. Kiilukujulistest siiludest (enamasti 5-6 siilust) meeste suvemüts on arvatavasti siiludest titemütsi esivanem. Algselt vaid meeste kantud mütsist sai 19. saj jooksul poiste müts (vahel kandsid seda ka tüdrukud). Mõnel pool kasutasid mütsi viimaks vaid vanad naised.

©

fig 63. Young people in national costumes of Norway. The young man is wearing a cap made of gores.        https://www.pinterest.com/pin/401031541795770349/, March 2018.

ill 63. Norra rahvarõivas noored. Noormees kannab siiludest mütsi. https://www.pinterest.com/pin/401031541795770349/, märts 2018.

©

fig 64. A cap of gores – patalakki, myssyhattu – belongs to Finnish national costumes from Mäntyharju,  East Finland. Berndt Godenhjelm’s oil painting, 1842. From the book – Ildiko Lehtinen, Pirkko Sihvo. Rahwaan puku. Museovirasto, Helsinki 2005, p 208.

ill 64. Soome rahvarõivaste juurde kuuluv murumüts – patalakki, myssyhattu – Ida-Soomest Mäntyharjult. Berndt Godenhjelmi õlimaal 1842. Illustratsioon raamatust: Ildiko Lehtinen, Pirkko Sihvo. Rahwaan puku. Museovirasto, Helsinki 2005, lk 208.

©

fig 65. Twins Klaara and Linda in their flounced baby bonnets. ERM Fk 170:22 Photo G. Münther 1910.

ill 65. Kaksikud Klaara ja Linda satsiliste titemütsidega. ERM Fk 170:22 Foto G. Münther 1910.

©

2017. aasta varakevadel jõudsid minu töölauale väikses karbikeses salapärased tanukesed. Need olid üsna armetud – deformeerunud, tolmused, ühel olid ulatuslikud materjalikaod pealiskangas ja ääresatsil, teisel osalt puudu või lahti hargnenud kõik kaunistusdetailid.

Tegemist oli Eesti Kunstimuuseumi esemekogusse kuuluvate museaalidega – kaksikutest maalikunstnike Kristjan ja Paul Raua beebitanudega, mille arvatavaks valmistajaks oli nende ema Henriette Loviisa Raud (sünd Treublut 1834–1912). [ill 1] Tanud oli Eesti Kunstimuuseumile kinkinud Kristjan Raua tütar Helge Pihelga 1989. aastal. Paraku ei võimaldanud esemete halb seisund neid tollal Kristjan Raua majamuuseumis Tallinnas Nõmmel asuv Kristjan Raua majamuuseum avati 1984. aastal Eesti Kunstimuuseumi filiaalina. Kunstnik oli selles majas elanud 1929. aastast kuni oma surmani 19. mail 1943. Kristjan Raua tütar Helge Pihelga osales aktiivselt muuseumi loomises ja selle kollektsioon baseerus tema annetustel. Kui majamuuseum 2008. aastal oma tegevuse lõpetas, anti kõik museaalsed esemed üle Eesti Kunstimuuseumile. https://kunstimuuseum.ekm.ee/kunstikogud/kristjan-raua-majamuuseumi-kogu/  eksponeerida.

Veidi kaksikutest tanuomanikest endist

1865. a 22. oktoobril sündis Viru-Jaagupi kihelkonnas Kirikukülas põlises talupoja peres poisslaps, kes sai nimeks Kristjan. Päev hiljem, 23. oktoobril sündis samasse peresse teinegi poiss, kellele anti nimeks Paulus. Äsja kaksikute emaks saanud Henriette Loviisa Raud oli kindlasti üllatunud, sest tollal polnud kaksikute sündi võimalik ette aimata. Rahva jutu järgi polevat teist last vahel enam oodatagi osatud, eriti kui kahe sünni vahet oli päev või enamgi. Vendade isa Jaan Raua sissekanne perekonnapiibli tagakaane siseküljel: „/…/ sündis Kristjan 9. Oktoobril kell viis öösel, Paul sündis 10. Oktoobril kell üks öösel.“ Sündimised on märgitud 1865. aasta kalendri järgi. – Lehti Viiroja. Kristjan Raud 1865–1943. Looming ja mõtteavaldused. Tallinn 1981, lk 9.

Raudade peres peeti oluliseks laste koolitamist. Alghariduse said poisid kohalikus Koeravere külakoolis, seejärel jätkusid õpingud Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, Rakvere kreiskoolis ja Tartu reaalkoolis. Huvi joonistamise vastu tärkas kaksikutel juba enne kooli. Kindlasti mängis siin oma osa koduste soosiv suhtumine – tol ajal oli üsna haruldane, et isa ostis poistele vesivärvid. Lehti Viiroja. Kristjan Raud 1865–1943. Looming ja mõtteavaldused. Tallinn 1981, lk 10–13.

Nii Viru-Jaagupis, Rakveres kui Tartus õppides paistsid poisid silma oma hea joonistamisoskusega. Rakvere kreiskooli ajast on Kristjan Raud meenutanud: ,,Terved albumid täitusid koolipoisi eas visketega [visand], milles ümberkaudne elu peegeldus.” Lehti Viiroja. Kristjan Raud 1865–1943. Looming ja mõtteavaldused. Tallinn 1981, lk 12. Kristjan olevat eelistanud loodusmotiive, Paul aga visandas enamasti portreesid.

Tartu perioodil oli kaksikvendadel võimalus tutvuda mitme baltisaksa kunstikoguga. Eriti olevat neile muljet avaldanud Tartu Ülikooli õppejõu prof. G. Teichmülleri ja arvatavalt ka dr. O. Duhmbergi kunstikogud. Gustav Teichmüller (1832–1888) oli saksa filosoof ja filosoofiaajaloolane, kes töötas Eestis. https://et.wikipedia.org/wiki/Gustav_Teichm%C3%BCller  G. Teichmülleri kunstikogus olnud J. Kleveri ja O. Hoffmanni tööd olevat avaldanud Raudadele eriti “äratavat”mõju. – Lehti Viiroja. Kristjan Raud 1865–1943. Looming ja mõtteavaldused. Tallinn 1981, lk 11–14.

Vaatamata sarnastele kujunemistingimustele viis iseloomude ja kalduvuste erisus kaksikvennad varakult erinevate ideaalide ja eesmärkide poole. Vennad omandasid kunstihariduse eri riikides – Kristjan Venemaal Peterburi Kunstide Akadeemias, Paul Saksamaal Düsseldorfi Kunstiakadeemias. Hiljem täiendasid nad end kunsti vallas veel korduvalt ja tegutsesid mõlemad kunstiõpetajana.

Kristjan Rauast [ill 2] sai meie kultuuri üks suurvaime, kelle loomingut kujutavas kunstis võiks võrrelda A. H. Tammsaare panusega eesti kirjandusloos. 1919–1923 oli ta esimese muinsuskaitseseaduse looja ning tema südameasjaks olnud ainelise vanavara kogumise läbi suurenesid nii Õpetatud Eesti Seltsi kui Eesti Rahva Muuseumi etnograafilised kogud.

Ta oli tegev Tallinna Muuseumis (tulevases Eesti Kunstimuuseumis) ja oli Tallinna Eesti Muuseumiühingu juhtiv tegelane ja auliige.

Kristjan Raua loomingus oli valitsev uusromantism, sealhulgas sümbolismist ja juugendist inspireeritud laad. Ta on loonud peamiselt söe- ja pliiatsijooniseid, vähem õli- ja temperamaale. Teemadeks on realistlikud töö- ja olustikuained, kuid suur osa tema loomingust on seotud eesti folklooripärandiga. Eriliselt ilmneb Kristjan Raua loomelaad ,,Kalevipoja“ juubeliväljaandele loodud illustratsioonides. Eesti Entsüklopeedia 8. Tallinn 1995, lk 47; https://et.wikipedia.org/wiki/Kristjan_Raud

Paul Raua [ill 3] elust võiks esile tuua seiga, et 1888. aastal tutvus ta baltisaksa soost kunstihuvilise parunessi Natalie von Uexkülliga, kellest sai tema Düsseldorfi õpingute rahastaja. 1894. aastal täitis Paul lubaduse parunessi ja tema pereliikmeid Eestis portreteerida ning sellest sai alguse tema tuntus portreemaalijana siinsetes baltisaksa ringkondades.

Paul oli samuti aktiivselt kultuurielus tegev. 1920. aastatel oli ta Eesti Kunstiseltsi nõukogu liige ning võttis osa Eesti kunsti ülevaatenäitustest. 1914–1923 tegutses ta joonistusõpetajana Tallinna koolides ning oli alates 1923. aastast Riigi Kunsttööstuskooli õppejõud. Tema loomingu paremiku moodustavad Eesti talupoegade realistlikud portreed, 19. sajandi lõpu talupoegade eluolu kujutavad teosed ja maastikumaalid. Eesti Entsüklopeedia 8. Tallinn 1995, lk 48; https://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Raud

Kaksikvendadest Kristjan ja Paul Raud on jätnud Eesti kultuurilukku olulise jälje. Nad on ühed esimesed eesti kunstnikud, kes rajasid oma karjääri Eestis, kuigi anne ja sidemed võimaldanuks sulandumist Peterburi või Saksamaa kunstiringkondadesse.

Beebitanukestest

Eesti Kunstimuuseumi museaalidena on beebitanukesed tähistatud järgmiselt: satsiga tanu EKM j 41197 KR 460/a [ill 4] ja siiludest tanu EKM j 41197 KR 460/b [ill 12]. Töö käigus märkmeid tehes nimetati need vastavalt tanu I ja tanu II. Kasutan selliseid lühendeid edaspidigi, sest nii on neid esemeid lihtsam käsitleda.

Uuringud

Tanukesi vaadeldi esmalt luuplambiga 5x suurendusel, et määrata esemete seisukorda – määrdumust, kulumist jms. Tanude valmistamisel on kasutatud erinevaid riidesorte; koestruktuure ja nende kahjustusi uuriti digitaalse lauamikroskoobiga 50x suurendusel. [ill 19], [ill 20], [ill 21], [ill 22], [ill 23], [ill 24], [ill 25], [ill 26] Tekstiilidest valmistati ka kiupreparaadid ja teostati kiuanalüüs stereomikroskoobiga suurendustel 50–200x. Materjaliuuringud viidi läbi Kanuti laboratooriumis. Töös kasutati digitaalset lauamikroskoopi Dino-Lite (digital microskope Dino-Lite Pro/Pro2 AM 4000/AD 4000 www.dino-lite.eu) ja stereomikroskoopi (Zeiss) max suurendusega 50x ning kiuanalüüsiks stereomikroskoopi Examet (Jaapan) suurendusea 50x–400x.

Lisaks materjalide määramisele tehti põgus uuring 150 aasta tagusesse moeajalukku, mis andis aimu tollasest materjalikasutusest ning laste ja naiste rõivaste kaunistusviisidest.

Konsulteeriti ka teiste muuseumite koguhoidjate-ajaloolastega etnograafiliste tekstiilide, eelkõige beebitanukeste küsimuses, ning uuriti MuISi fotomaterjali ja rahvarõivaste alast kirjandust. Praktilises töös peeti nõu Kanuti kolleegidega, kellel on tekstiilmaterjalide uurimisel ja konserveerimisel mitmekülgsed kogemused.

Tanu I

Tanu on valmistatud käsitsi helesinise-valgekirjust taimornamendiga trükimustrilisest puuvillasest riidest. Pealiskanga ornamendi moodustavad rohelised väänlevad varred, millel on rohelised lehekesed ja roosad ning pruunid õied. Müts koosneb kahest detailist: ühest riskülikukujulisest kuklapoolelt veidi kumerduva joonega peapealsest ja ümara ülaosaga kukladetailist. [ill 5], [ill 6], [ill 7] Detailid on õmmeldud naturaalvalgele puuvillasele voodrile. [ill 8] Müts on kuklalt kroogitud ja selle serva ääristab kergelt kroogitud satsike. [ill 9] Tanul on mustast siidist kinnituspaelad. [ill 10], [ill 11] Kukladetaili siseküljel on voodrikangast tunnel krooknöörile, mis väljub mütsi sisemuses tunneli keskosast ja on seal lipsuks sõlmitud.

Tanu II

See tanu on viiest kiilukujulisest siilust käsitsi kokku õmmeldud. Kolm esiküljel paiknevat siilu on siidist – keskmine, laubale jääv siil on hele sidrunikollane, väikeste punaste ja sinisetooniliste rombikujuliste sissekootud ornamentidega; külgmised siilud on helepruunid ning samuti koemustrilised. [ill 14] Mütsi tagumised siilud on kuklajoont järgivad, tehtud õhukesest puuvillasest valgepõhjalisest punakasroosa taimornamendiga trükikangast. [ill 15] Müts on ääristatud helepruuni siidkandiga, millele on kinnitatud sinepikollasest siidist kinnituspaelakesed. [ill 12]

Kõik siilude ühenduskohad ja kogu mütsi serv on kaunistatud kitsa lihtsa niplispitsiga, mis on kinnitatud 1–2 cm tagant mõne pistega, et moodustuks lappvoldid. Mütsi kuklajoonele on kaunistuseks seatud väikestest riideribakestest moodustatud tutt, mis koosneb samadest kangatükkidest, millest on tehtud mütsike. [ill 16] Teise samalaadse tuti jagu ribakesi on mütsi juures säilinud lahtiste osadena. [ill 13] Arvatavalt on see tutt asetsenud pealael, kus on näha tühik ja katkenud kinnitusniidikeste otsad. [ill 17]

Tanu vooder on valmistatud õhukesest puuvillasest valge-siniseruudulisest riidest ja järgib pealmiste siilude lõiget. Iga voodrisiil on kinnitatud mütsile üleloomispistetega eraldi. [ill 18]

Müts on pealmiste ja voodrisiilude vahelt ka õhukese vatikihiga kergelt polsterdatud (kiud paistsid mõnel pool õmbluste vahelt), see on ka mütsi katsudes tunda.

Konserveerimine

Tanu I

Tanuke oli kortsunud, tolmune ja arvatavalt valguskahjustuse tõttu muutunud rabedaks ning kaotanud osa riidekoest. Enim kahjustunud oli tanukese parem külg, kus ripnesid riidekoest allesjäänud niidid ja osaliselt mustusega kokku kleepunud niiditombud. Sama võis öelda ka mütsi äärt kaunistava kroogitud satsi kohta, mida hoidis koos vaid rullkant. Vaatamata halvale seisundile otsustati tanuke siiski pesta, Pesemisel kasutati neutraalse pesuvahendi villašampooni ,,Hõbelõng“ (OÜ Flora, Eesti) 0,5%-list vesilahust. Pesuvahend on mõeldud villaste, siidist jm õrnade tekstiilide pesemiseks. Ka pärast korduvat „Hõbelõngaga“ pesemist säilitavad esemed oma loomuliku pehmuse. mis võimaldas mütsi paremini vormida ja olemasolevaid niite sirutada. Kuivatamiseks-sirutamiseks valmistati pehmest puuvillasest riidest peakujuline vorm. [ill 27] See jäi mõlema tanu puhul kasutusse terveks tööprotsessiks, kuna oli abiks nii mütside vormimisel kui tekstiilikadude toestamisel. Mütsikese peapealne osa kaeti uue kangaga ainult originaalriide pinnalt [ill 28], sats aga nii alt kui pealtpoolt, fikseerides säilinud riidetükid ja lahtised niidid sidepistetega kahe toestuskanga kihi vahele. [ill 29], [ill 30] [ill 31] Toestusriidena kasutati hästi läbikumavat naturaalsest siidist loorkangast.100% naturaalne siid crepeline (Prantsusmaa). [ill 32] Nõelumiseks-kinnitamiseks harutati samast materjalist ka õmblusniidid. Töö käigus eemaldati ajutiselt mütsi kinnituspaelad, et oleks võimalik ligipääsmatuid kohti toestada.

Tanu II

Selle tanukese tekstiilmaterjalide seisukord oli parem kui eelpoolkirjeldatul, kuid kaunistusdetailide seisund oli halvem. Esemele tehti esmalt kuivpuhastus tolmuimejaga väikest harjasotsikut kasutades. Seejärel töödeldi mütsi pinda lokaalselt niiske vatiga, et tanukest vormida. Suurim tähelepanu koondus kaunistusdetailide ükshaaval puhastamisele, sirutamisele ja vormimisele (pitsi lappvoltidesse seadmisele). Siidniitidest kaunistuspitsi juures kasutati abivahendina filterpaberist keeratud rullikesi. [ill 33], [ill 34] Peale pitsi sirutamist kinnitati see mütsile teiste pitskaunistuste kinnituste eeskujul ja seati 19. sajandi II poole kaunistusvõtetele omaselt lappesse. [ill 44] Pitsi tugevdati 2%-lise Klycel G-etanooli lahusega, mis andis haprale pitsile pindmise (mehaanilise) tugevuse. Mütsi kuklal paiknenud kaunistustutt ja mütsilt ära pudenenud tuti ribakesed niisutati ja sirutati. Terve eeskujul seati ribad tutiks kokku ja kinnitati tanu pealaele. [ill 46] Suurte materjalikadudega kinnituspael toestati niidi-nõelaga sobivatoonilisele siidkangale sidepistetega, volditi endisel moel ja kinnitati mütsile. [ill 35], [ill 36]

Tanude vormistamine hoiustamiseks

Töö käigus selgus, et edaspidi pole mõeldav tanukesi enam väikses karbikeses kokkulapatult hoiustada. Kanuti kolleegidega nõu pidades otsustati valmistada kummalegi tanukesele papjeemašee tehnikas sobivamõõduline, mütsi vormi järgiv toestus. Papjeemašee tehnikas vorm valmistati paberitükkidest ja PVA-liimist: eelnevalt moodustati mahulisest vatiinist (100% polüester) alusvorm ning sileda pinna saavutamiseks kaeti see kilega (nn toidukile). Alusvorm kaeti liimiseguse pabermassiga kihiliselt (kokku kuni 6 kihti). Peale kuivamist eemaldati see alusvormilt ja kujundati objektile sobivaks. Vorm kaeti mahulise vatiiniga ning sukk-kangaga.  [ill 37] Peakujulised pabermassist vormid kaeti vatiinikihi ja puuvillase sukk-kangaga ning kinnitati ümmargustele papist alustele, millele märgiti museaali numbrid. [ill 38], [ill 43] Toestusvormid aitavad esemeid edaspidi turvalisemalt käsitseda neid deformeerimata. Tanusid saab alustel ka eksponeerida, mis võimaldab neid igast küljest vaadelda. [ill 38], [ill 39], [ill 40],[ill 41], [ill 43], [ill 44], [ill 45], [ill 46]

Muuseumile tehti ettepanek tellida tanudele edasiseks hoiustamiseks sobivate mõõtmetega säilituskarbid. Säilituskarbid valmistati arhiivipüsivast kartongist firmas OÜ Maksing (Paberipood Zelluloos, Narva mnt 38 Tallinn). [ill 42], [ill 47]

Töö käigus tekkinud mõtteid

Beebitanukeste erinevad lõiked juhtisid mõtteni, et arvatavalt oli ema valmistanud mütsikesed mõlemast soost lapsele, juhuks kui sünnib üks või teine. Antud juhul sündisid aga kaksikud poisid ja nii läksid käiku mõlemad tanukesed.

Mõte mütside erinevast „soost“ tekkis Kihnu saarel tänini püsivast tavast valmistada poistele ja tüdrukutele eriilmelisi beebimütse. [ill 48], [ill 51] Kihnu poisimüts on kindlalt viiest siilust koosnev ja kanditud, pealae keskel siilude tipus kaunistab seda tutt või nööp. 3.04.2018 peetud vestlusest Kihnus elava hõimlase Viive Leholaga selgus, et traditsioon on vägagi elus. Juhuslikult valmistas ta just oma tütretütrele tüdrukumütsi ja see oli juba kolmas, sest laps oli vahepeal kasvanud! Kuna seal peres pole poisse mitu põlve olnud, pole neil ka kokkupuudet poisimütsiga. Pealegi pole tänapäeval vajadust kahte eri mütsi valmistada, kuna lapse sugu on varakult enne sündi teada. Seda aga, et Kihnus on poisi- ja tüdrukumütsi jaoks erinev lõige, kinnitas ta küll. 

Muhu saareltki on rahva jutu järgi teada, et enne lapse sündi tegi ema (või ka ristiema) valmis kaks titemütsi – ühe poisile, teise tüdrukule. Poiste mütsid olevat olnud ilusamad – siiludest ja pealaele sätitud riideribadest tutikesega. [ill 53], [ill 54] Tüdrukute omad olid lihtsamalõikelised. Värvid olid muidugi muhulastele omaselt erkroosa ja kärts oranž, sekka kollast ja valget, siksakpaelu, piiprelle,Piiprell on värviline torujas klaaspärl. pitse, litreid, nööpe jmt. Küllap olid mütsi värvid vanemal ajal tagasihoidlikumad, kuid sellest on vähe teada. Muhus on peale siiludest titemütsi olemas ka n-ö tüdrukumütsikesed, millel on üle pea käiv ristkülikukujuline kangasiil ja kumerad küljetükid. Hoolimata lõikelisest erinevusest öeldakse sealkandis mütsikeste kohta ikka ühtmoodi „titemüts“. – Vestlused Muhu Muuseumi varahoidja Mai Meristega märtsis-aprillis 2018.

Töös olnud tanukeste põhja-eestiline päritolu andis põhjust otsida neile vasteid ka Soome lõunarannikult, millega meie ranna-aladel on sajanditepikkused sidemed. Soomeski valmistati ristimismütsid vastavalt lapse soole erineva lõikega. Poiste oma koosnes kuuest siilust, tüdrukute oma aga laubalt kuklale käivast ristkülikukujulisest peapealsest tükist ja kahest kumerast küljetükist. Vanade ristimismütside materjaliks oli koemustriline siid, servakaunistuseks hõbedane või kuldne kardpits. Soome Rahvusmuuseumi kogudes leidub näidiseid, mis on säilinud alates 17. sajandist. Ristimismütsi peeti väga tähtsaks, sest lapse pea pidi olema kindlalt kaetud. Müts võeti kirikus ära vaid ristimistoiminguks ning siis oli see ristivanema käes, kes tanu peale ristimist kiirelt titele pähe tagasi pani. Ristimismütsi tähenduslikkus hakkas kaduma 19. sajandi teisel poolel. Ildiko Lehtinen, Pirkko Sihvo. Rahwaan puku. Museovirasto, Helsinki 2005, lk 102–103. Soomest pärineb seegi haruldane teade, et surimüts järgis ristimismütsi lõiget.

Ka Rootsis tehti samalaadseid titemütse, mis erinesid vastavalt lapse soole: “Poisi ja tüdruku vahel sai kõige paremini vahet teha mütsi järgi: tüdrukute mütsidel oli alati kaks küljetükki, mis olid laia vahetükiga kokku õmmeldud, poiste mütsid koosnesid aga mitmest ribast, mis kohtusid pealael. Lapseootel emal oli tavaliselt alati varuks kaks erinevat mütsi, et laps saaks endale kohe õige peakatte.“ Ingrid Bergman (tekst), Anja Notini (fotod). Rahvarõivad Rootsis. Rootsi Instituut, Helsingborg 2002. [ill 55]

Töös olnud, siiludest valmistatud tanu II on väga sarnane Kihnu poisimütsile – kolm laubapealset siilu on pikemad ning kaks kuklal olevat lühemad ja kuklajoont järgivad. [ill 48], [ill 50] Ka on Kihnu tanul kant ja tutt. Konserveeritud tanu II tutid erinevad küll tänapäevase Kihnu mütsi tuttidest – seal kujundatakse tutiks erinevatest riidetükkidest lõigatud rattakesed, mis on suuremast väiksemani ülestikku kinnitatud ja seejärel mütsile seatud. [ill 49]

Satsiga tanu I ei meenuta küll otseselt Kihnu tüdrukumütsi [ill 51] [ill 52], kuid selle eeskujuks võiks pidada omaaegseid Kesk-Euroopa ja Skandinaavia naiste argiseid päevatanusid [ill 56], aga ka saksikumaid öötanusid, mida kandis meiegi mõisarahvas. [ill 57] Tundub, et just need ümara kuklataguse lõikega peakatted on nii kõnealuse tanukese (tanu I) kui paljude teiste samalaadsete titemütside esivanemaks. Et need olid kogu Euroopas levinud Inglise kuninganna Victoria valitsemisajal, kutsuti neid ka viktoriaanlikeks tanudeks. Seda tüüpi tanukestest sai just 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses levinud ristimismütsi tüüp. [ill 58], [ill 61]

Kas siiludest poisimütsi eeskujuks on meeste murumüts?

Ilmari Mannineni andmetel kandsid mehed Eestis varasemalt suviti murumütsi. [ill 62] Kõik Eesti maanukad seda paraku küll ei tundnud, nt Lõuna-Eesti või Peipsiveer, kuid seal, kus murumütsi kanti (Põhja-Eesti, Läänemaa), oli see sageli puna-sinises või puna-mustas värvikombinatsioonis. Arvatavasti pärineb müts Skandinaaviast, eelkõige Norrast. [ill 63] “...Norramaal on see olnud tarvitusel ,,nii kaugest ajast, kui on olnud võimalik rahvariiet jälgida“, kuni XIX sajandi esimese pooleni. Ka Soomes olid murumütsid omal ajal levinud üle terve maa.“ Ilmari Manninen. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2017, lk 11, 113–114. Huvitav on asjaolu, et Norras on meeste müts olnud peamiselt punastest siiludest ja siniste või mustjate kantidega. Materjaliks oli enamasti villane. 

Ka Soomes tuntakse enamasti kuuest siilust õmmeldud peakuju järgivat meeste mütsi juba keskajast. Selle ühendusõmblused on tavaliselt kaetud paela või nööriga. Neljasiilulist mütsi (korsmyssa) kanti 16. sajandil sõjakiivri all. Siiludest mütse valmistasid linnades mütsimeistrid, nende tegemiseks sobisid ka kantud rõivaste tükid. Siiludest mütse on kasutatud ka surimütsidena koos piduliku linnarõivaga. Veel 19. sajandi keskpaigas kanti neljast sinisest siilust patalakki-nimelist mütsi, mida kaunistati pealael nööbi või tupsuga. [ill 64] Kuid peagi hakkas see peakate järk-järgult kaduma. Ildiko Lehtinen, Pirkko Sihvo. Rahwaan puku. Museovirasto, Helsinki 2005, lk 207–208.

Eestis kantud meeste suviste kiilukujulistest siiludest õmmeldud murumütside kohta kirjutab I. Manninen: ,,Mihklis tarvitasid murumütse lõpuks ainult vanad eided, mehed mitte, kuid sellest hoolimata olevat mütse nimetatud ,,meeste mütsiks“. Mõnel pool olid murumütsid viimaks karjaste peakateteks. Simunas mäletatakse, et neid kandsid ainult karjased ja ,,lollakad“. Mitmel pool pärandus see müts, kui täisealised olid selle maha jätnud, lastele, harilikult poistele, mõnikord ka tüdrukutele. Nii näiteks Kihnus ei mäletata enam, et täisealised oleksid kunagi kandnud murumütsi, kuid hästi on meeles, et see oli poisikeste peakate“. Ilmari Manninen. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2017, lk 114.

Siiludest kokku õmmeldud peakate sai ka poisslaste beebimütsiks ning selle sugulus meeste mütsiga on ilmne. Uhkemad mütsikesed tehti ikka ristimise tarvis ehk „titekirikusse“ minemise jaoks, argipäeviti kasutati lihtsamaid peakatteid. Kaunistatud mütsi kuklal olevad tutid, nööbid jmt võisid olla väiksele inimesele üsna ebamugav rõivalisandus, millel oli halb lamada. Just see räägibki selle poolt, et uhkemad mütsid tehti vaid rituaalseteks peakateteks. 

Lõpetuseks

Kuigi rahvarõiva uurija Reet Piiri arvates pole Eesti mandriosas titemütside puhul sugudel üldiselt vahet tehtud, Reet Piiri. Suur mütsiraamat. Eesti kihelkondade peakatted. Tallinn 2017, lk 11. võib konserveeritud tanukeste põhjal siiski arvata, et ka mandril on vastavalt lapse soole erinevaid mütse tehtud. See komme kadus arvatavalt just 19. sajandi lõpu poole või 20. sajandi alguses. Siis hakati pea kõikjal beebidele ühtviisi uhkeid ja satsilisi-pitsilisi, lipsukeste ja paelte ning vahel ka tikanditega tanusid valmistama. Mida rohkem kaunistusi, seda uhkem! Kõik tited nägid oma mütsikestes ja ristimiskleitides välja nagu kreemitordid. [ill 65] Vahel küll tehti sugudel vahet kas roosade või siniste kaunistuspaelakeste või ehisdetailidega, kuid tanude lõige oli ühesugune. [ill 58], [ill 59] [ill 60] Villase ja linase materjali asemel hakati aina enam kasutama harjuskitelt, laatadelt või ka linnakauplustest hangitud siidi, tülli ja imeõhukest batisti, samuti kõikvõimalikke paelu ja pitse. Uute linnamoeliste kommete ja materjalide tulekuga vajusid unustusehõlma nii mõnedki endisaegsed kombed. Siiski võib ka mõnel pitsist tanul näha siiludest poistemütsi kauget kajastust, millest annab tunnistust üks erakogu pitstanuke Varblast, kunagisest murumütsi kandmise piirkonnast. [ill 61]

Töös kasutatud allikatele, võrdlustele ja tanude analüüsile tuginedes süvenes arusaam, et ka Kunstimuuseumi beebimütsidel on sugu. Samuti sai kinnitust oletus, et tegemist võib olla just ristimistanudega. Kaksikute ema on väga peenetundeliselt kasutanud kangaid ja värve nii, et selle järgi ei saa öelda, kas peakate on mõeldud poisile või tüdrukule. Tanude sooline eripära tuli välja eeskätt tanude lõikeid analüüsides ja neid naabermaade lastemütside omadega võrreldes.

Konservaator veedab töö kallal pikki tunde ning materjale ja esemete tehnoloogilist ülesehitust lähemalt uurides hakkavad need justkui kõnelema. Nad kannavad edasi ajastu hõngu ja antud juhul ka ema poolt tanukestesse pandud hingesoojust. Küllap leidus neis lapsemütsides ka mingi salapärane jõud, mis mõtted liikuma pani ja antud artikli kirjutamisele kaasa aitas.

Kasutatud materjalid: 

Kaunistatud mütsi kuklal olevad tutid, nööbid jmt võisid olla väiksele inimesele üsna ebamugav rõivalisandus, millel oli halb lamada. Just see räägibki selle poolt, et uhkemad mütsid tehti vaid rituaalseteks peakateteks. Materjaliuuringud viidi läbi Kanuti laboratooriumis. Töös kasutati digitaalset lauamikroskoopi Dino-Lite (digital microskope Dino-Lite Pro/Pro2 AM 4000/AD 4000 www.dino-lite.eu) ja stereomikroskoopi (Zeiss) max suurendusega 50x ning kiuanalüüsiks stereomikroskoopi Examet (Jaapan) suurendusea 50x–400x. Eesti Entsüklopeedia 8. Tallinn 1995, lk 48; https://et.wikipedia.org/wiki/Paul_RaudEesti Entsüklopeedia 8. Tallinn 1995, lk 47; https://et.wikipedia.org/wiki/Kristjan_RaudEesti Entsüklopeedia 8. Tallinn 1995, lk 47; https://et.wikipedia.org/wiki/Kristjan_Raud

Viited: 

1.    Tallinnas Nõmmel asuv Kristjan Raua majamuuseum avati 1984. aastal Eesti Kunstimuuseumi filiaalina. Kunstnik oli selles majas elanud 1929. aastast kuni oma surmani 19. mail 1943. Kristjan Raua tütar Helge Pihelga osales aktiivselt muuseumi loomises ja selle kollektsioon baseerus tema annetustel. Kui majamuuseum 2008. aastal oma tegevuse lõpetas, anti kõik museaalsed esemed üle Eesti Kunstimuuseumile. https://kunstimuuseum.ekm.ee/kunstikogud/kristjan-raua-majamuuseumi-kogu/ 
2.    Vendade isa Jaan Raua sissekanne perekonnapiibli tagakaane siseküljel: „/…/ sündis Kristjan 9. Oktoobril kell viis öösel, Paul sündis 10. Oktoobril kell üks öösel.“ Sündimised on märgitud 1865. aasta kalendri järgi. – Lehti Viiroja. Kristjan Raud 1865–1943. Looming ja mõtteavaldused. Tallinn 1981, lk 9.
3.    Lehti Viiroja. Kristjan Raud 1865–1943. Looming ja mõtteavaldused. Tallinn 1981, lk 10–13.
4.    Lehti Viiroja. Kristjan Raud 1865–1943. Looming ja mõtteavaldused. Tallinn 1981, lk 12.
5.    Gustav Teichmüller (1832–1888) oli saksa filosoof ja filosoofiaajaloolane, kes töötas Eestis. https://et.wikipedia.org/wiki/Gustav_Teichm%C3%BCller 
G. Teichmülleri kunstikogus olnud J. Kleveri ja O. Hoffmanni tööd olevat avaldanud Raudadele eriti “äratavat”mõju. – Lehti Viiroja. Kristjan Raud 1865–1943. Looming ja mõtteavaldused. Tallinn 1981, lk 11–14.
6.    Eesti Entsüklopeedia 8. Tallinn 1995, lk 47; https://et.wikipedia.org/wiki/Kristjan_Raud
7.    Eesti Entsüklopeedia 8. Tallinn 1995, lk 48; https://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Raud
8.    Materjaliuuringud viidi läbi Kanuti laboratooriumis. Töös kasutati digitaalset lauamikroskoopi Dino-Lite (digital microskope Dino-Lite Pro/Pro2 AM 4000/AD 4000 www.dino-lite.eu) ja stereomikroskoopi (Zeiss) max suurendusega 50x ning kiuanalüüsiks stereomikroskoopi Examet (Jaapan) suurendusea 50x–400x.
9.     Pesemisel kasutati neutraalse pesuvahendi villašampooni ,,Hõbelõng“ (OÜ Flora, Eesti) 0,5%-list vesilahust. Pesuvahend on mõeldud villaste, siidist jm õrnade tekstiilide pesemiseks. Ka pärast korduvat „Hõbelõngaga“ pesemist säilitavad esemed oma loomuliku pehmuse.
10.    100% naturaalne siid crepeline (Prantsusmaa).
11.    Papjeemašee tehnikas vorm valmistati paberitükkidest ja PVA-liimist: eelnevalt moodustati mahulisest vatiinist (100% polüester) alusvorm ning sileda pinna saavutamiseks kaeti see kilega (nn toidukile). Alusvorm kaeti liimiseguse pabermassiga kihiliselt (kokku kuni 6 kihti). Peale kuivamist eemaldati see alusvormilt ja kujundati objektile sobivaks. Vorm kaeti mahulise vatiiniga ning sukk-kangaga. 
12.    Säilituskarbid valmistati arhiivipüsivast kartongist firmas OÜ Maksing (Paberipood Zelluloos, Narva mnt 38 Tallinn).
13.    3.04.2018 peetud vestlusest Kihnus elava hõimlase Viive Leholaga selgus, et traditsioon on vägagi elus. Juhuslikult valmistas ta just oma tütretütrele tüdrukumütsi ja see oli juba kolmas, sest laps oli vahepeal kasvanud! Kuna seal peres pole poisse mitu põlve olnud, pole neil ka kokkupuudet poisimütsiga. Pealegi pole tänapäeval vajadust kahte eri mütsi valmistada, kuna lapse sugu on varakult enne sündi teada. Seda aga, et Kihnus on poisi- ja tüdrukumütsi jaoks erinev lõige, kinnitas ta küll. 
14.    Piiprell on värviline torujas klaaspärl.
15.    Küllap olid mütsi värvid vanemal ajal tagasihoidlikumad, kuid sellest on vähe teada. Muhus on peale siiludest titemütsi olemas ka n-ö tüdrukumütsikesed, millel on üle pea käiv ristkülikukujuline kangasiil ja kumerad küljetükid. Hoolimata lõikelisest erinevusest öeldakse sealkandis mütsikeste kohta ikka ühtmoodi „titemüts“. – Vestlused Muhu Muuseumi varahoidja Mai Meristega märtsis-aprillis 2018.
16.    Ildiko Lehtinen, Pirkko Sihvo. Rahwaan puku. Museovirasto, Helsinki 2005, lk 102–103. Soomest pärineb seegi haruldane teade, et surimüts järgis ristimismütsi lõiget.
17.    Ingrid Bergman (tekst), Anja Notini (fotod). Rahvarõivad Rootsis. Rootsi Instituut, Helsingborg 2002.
18.    Ilmari Manninen. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2017, lk 11, 113–114. Huvitav on asjaolu, et Norras on meeste müts olnud peamiselt punastest siiludest ja siniste või mustjate kantidega. Materjaliks oli enamasti villane. 
19.    Ildiko Lehtinen, Pirkko Sihvo. Rahwaan puku. Museovirasto, Helsinki 2005, lk 207–208.
20.    Ilmari Manninen. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2017, lk 114.
21.    Kaunistatud mütsi kuklal olevad tutid, nööbid jmt võisid olla väiksele inimesele üsna ebamugav rõivalisandus, millel oli halb lamada. Just see räägibki selle poolt, et uhkemad mütsid tehti vaid rituaalseteks peakateteks. 
22.    Reet Piiri. Suur mütsiraamat. Eesti kihelkondade peakatted. Tallinn 2017, lk 11.