Uue-Suislepa mõisa lugu ja mälestused akvarellides

Number: 
Anno 2015
Rubriik: 
Uuringud ja materjalid
TrükiPDF
ill 1. Watercolour depicting the Green salon by Anna von Krüdener. 1887. The Viljandi Museum 9893:1K Conserved in 2015 by Tea Shumanov (Kanut). Photo – Kanut.

ill 1. Anna von Krüdeneri akvarell Uue-Suislepa mõisa Rohelisest salongist. 1887.  Viljandi Muuseum 9893:1K  Konserveeritud 2015. Tea Šumanov (Kanut). Foto: Kanut.

©

ill 2. The Green salon of Uue-Suislepa Manor was decorated by the paintings – Girl with a Rooster and                        Boy with a Goose by Jacob Cerritsz Cuyp (1594-1652), about 1650.         Girl with a Rooster – EKM VM 108 (EKM M 438); Boy with a Goose – EKM VM 109 (EKM M         438)

ill 2. Uue-Suislepa mõisa Rohelist salongi kaunistasid maalid „Tüdruk kukega“ ja „Poiss hanega“. Autor: Jacob Cerritsz Cuyp (1594–1652). U 1650.

Tüdruk kukega – EKM VM 108 (EKM M 438); Poiss hanega – EKM VM 109 (EKM M 439).

Dordrechtist pärit kuulus maastikumaalija Jacob Cerritsz Cuyp oli ka tunnustatud portretist. Tema klientideks olid paljude silmapaistvate linnakodanike pered. Traditsiooniliste portreede kõrval maalis kunstnik ka allegoorilisi ja žanrilisi portreesid. Tema loomingus on tähtsal kohal loomadega lapseportreed, mis sisaldavad varjatud tähendusi. 17. sajandi Hollandi kunsti ikonograafias on linnu motiiv reeglina negatiivse varjundiga, mis peidab eneses sõnumit lihalike naudingutega liialdamisest.

„Poiss hanega“ maalil hoiab modell käes vihjavat silti: Mon-oye: faict tout. Tõlgendusi on mitmeid: „Minu hani teeb kõik“, kuldmune munev hani on kõikvõimas, raha teeb kõik.

(Madalmaade kunst Kadrioru kunstimuuseumis. Koostaja: Greta Koppel. Eesti Kunstimuuseum- Kadrioru kunstimuuseum 2012, 101–102, 136–137. The Art of the Low Countries at the Kadriorg Art Museum. Compiled by: Greta Koppel. Art Museum of Estonia- Kadriorg Art Museum 2012).

©

ill 3. In 1940 the Estonian Art Museum purchased the paintings from Gustav Kangro, an antiquarian in Tartu. He had bought them either in 1936 or 1937. H. Vernomasing conserved both paintings in 1999 (EKM). Photo – V. Vissel.

ill 3. 1940. aastal soetas Eesti Kunstimuuseum maalid Tartu antikvaarilt Gustav Kangrolt, kes oli need ostnud 1936. või 1937. Aastal.  1999. aastal konserveeris mõlemad maalid H. Vernomasing (EKM). Foto V. Vissel.

©

ill 4. The painting Supper in Emmaus (Lambert Jacobsz’s studio (?) about 1630. EKM Mi179) can be seen hanging on the wall of the Green salon in Anna von Krüdener’s watercolour.

ill 4. Anna von Krüdeneri akvarellil on Rohelise salongi seinal näha maal „Õhtusöök Emmauses“. Lambert Jacobszi ateljee (?), u 1630.EKM Mi 179.

Suuremõõtmeline karavadžistlik maal on üks paljudest teostest, mis kuulus kunagi kollektsionäär Johannes Mikkeli kogusse, mis kingiti 1997. aastal Eesti Kunstimuuseumile. Mikkel oli maali ostnud Tartust, Ülikooli tn 32 Gustav Kangro antiigiärist 1930. aastate lõpus. Kollektsionääri sõnul tõid selle maali müüki Viljandimaa maamehed, kes leidsid kunstiteose juhuslikult Suislepa mõisa aidapealselt ja otsustasid selle koos põllutöösaadustega Tartusse tuua. Suuremõõtmeline maal on signeerimata ja seetõttu on selle autorluse määramine keerukas.

Maalil näeme Uues Testamendis Luuka evangeeliumis jutustatud Emmause loost hetke, kui ülestõusnud Kristus õnnistab söögilauas leiba ja jüngrid tunnevad temas ära Lunastaja.

(Madalmaade kunst Kadrioru kunstimuuseumis. Koostaja: Greta Koppel. Eesti Kunstimuuseum- Kadrioru kunstimuuseum 2012, 109, 143–144. The Art of the Low Countries at the Kadriorg Art Museum. Compiled by: Greta Koppel. Art Museum of Estonia- Kadriorg Art Museum 2012.

©

ill 5. Supper in Emmaus EKM Mi179 displayed at the Mikkel Museum. Legend – 1997 donated by Johannes Mikkel, comes from Uue-Suislepa Manor, conserved in 2007-2010 by Maris Klaas. (EKM). Photo – V. Vissel.

ill 5. Mikkeli muuseumis eksponeeritud „Õhtusöök Emmauses“. EKM Mi 179  Legend: 1997 Johannes Mikkeli kingitus, pärit Uue- Suislepa mõisast.  Konserveerimine: 2007 – 2010. Maris Klaas (EKM). Foto V. Vissel.

©

ill 6. Watercolour by Anna von Krüdener depicting the dining room of Uue-Suislepa Manor. VM 9893:2. Conserved in 2015 by Tea Shumanov (Kanut). Photo – Kanut.

ill 6. Anna von Krüdeneri akvarell Uue-Suislepa mõisa söögitoast.  Viljandi Muuseum VM 9893:2  Konserveeritud 2015. Tea Šumanov (Kanut). Foto: Kanut.

©

ill 7. Comparison of the painting depicting the dining room in the watercolour by Anna von Krüdener and the painting under national protection now in Sagadi Manor (Pheasants oil by J. Fr. Seupel).

ill 7. Anna von Krüdeneri söögituba kujutaval akvarellil oleva maali ja Sagadi mõisas asuva riikliku kunstimälestise võrdlus. (J. Fr. Seupeli „Faasanid“)

©

ill 8. Pheasants, oil painting, Reg. no 2571. Author Johann Friedrich Seupel, made in Petersburg, 1785. Size: 112 x 142 cm. Signature : Seupel pinx. Photo – the National Heritage Board.

ill 8. Õlimaal „Faasanid“,  Reg nr 2571  

Maalil on kujutatud eksootilisi linde barokse allee taustal. Säilinud on ka maali originaalraam. Autor ja valmistamise koht: Johann Friedrich Seupel, Peterburi. Dateering: 1785. Mõõtmed: 112 × 142 cm. Signatuur: Seupel pinx. Kunstiteos on ostetud 1980. aastatel Tallinna Linnamuuseumi kunstikogu hoidja Linda Alekõrre käest Rägavere mõisa sisustamiseks. Foto: Muinsuskaitseamet.

©

ill 9. Comparison of the painting depicting the dining room in the watercolour by Anna von Krüdener to the painting at present in Sagadi manor (Oil painting Fighting by J. Fr. Seupel). Photo – Kanut.

ill 9. Anna von Krüdeneri söögituba kujutaval akvarellil oleva maali ja Sagadi mõisas asuva riikliku kunstimälestise võrdlus (J. Fr. Seupeli õlimaal „Võitlus“). Foto: Kanut.

©

ill 10.  Oil painting Fighting Reg no 2570. Author Johann Friedrich Seupel. Petersburg, 1786. Size: 112 x 142 cm. Signature in the left-hand lower corner: Seupel pinx, 1786. Conserved in 2004 by Malle-Reet Heidelberg (FIE). Photo – the National Heritage Board.

ill 10.  Õlimaal „Võitlus“, Reg nr 2570

Maalil on kujutatud koera ja kassi, viimane kaitseb püütud lindu kui oma saaki. Maalil on säilinud originaalraam. Autor ja valmistamise koht: Johann Friedrich Seupel, Peterburi. Dateering: 1786. Mõõtmed: 112 × 142 cm. Signatuur all vasakus nurgas: F.Seupel pinx 1786.
Kunstiteos on ostetud 1980. aastatel Tallinna Linnamuuseumi kunstikogu hoidja Linda Alekõrre käest Rägavere mõisa sisustamiseks.
Maal konserveeriti 2004. a. Malle-Reet Heidelberg (FIE). Foto: Muinsuskaitseamet.

©

ill 11. Above: Plan of the manor and description of the rooms, a supplement to the diary of  von Krüdeners. The plan was drawn by memory of Verena von Krüdener (Lüers) in 1984. The photo from private collection. Below: Plan of inventory of the Uue-Suislepa manorial estate, 14 December 1983. ERA. T-76.1.15586

ill 11. Perekond von Krüdeneri päevaraamatu juures olnud mõisa plaan ja ruumide kirjeldus. Plaani on mälu järgi joonistanud Verena von Krüdener (Lüers) 1984. aastal. Foto erakogust.  

Uue-Suislepa mõisa inventariseerimise plaan 14. detsember 1983. ERA.T-76.1.15586

©

ill 12. Moritz von Krüdener in his den. Photo – private collection.

ill 12. Moritz von Krüdener kirjutustoas. Foto erakogust.

©

ill 13. The Blue salon. The painting Boy with a Goose and the sculpture Amor Seated by Etienne Maurice Falconet were originally in the Green salon located on the other side of the hall. Photo – a private collection. 

ill 13. Sinine salong, seinal maal „Poiss hanega“ ja Etienne Maurice Falconet skulptuur „Istuv Amor“. Maalid ja skulptuur asusid varem teisel pool saali olevas Rohelises salongis. Foto erakogust.

©

ill 14. View of the hall (with imperial portraits on the walls) from the Blue salon. The hall was also known as music room. The console tables and mirrors were earlier in the dining room. Photo from a private collection.

ill 14. Vaade Sinisest salongist saali (nimetatud ka muusikatoaks, mille seintel keiserlikud portreed). Konsoollauad ja peeglid asusid varem söögisaalis. Foto erakogust.

©

ill 15. Barbara von Krüdener (1898-1916, Moscow) playing the piano in the hall, about 1910. Photo – private collection.

ill 15. Barbara von Krüdener (s 1898 – 1916 Moskva) saalis musitseerimas. U 1910. Foto erakogust.

©

ill 16. Constance von Krüdener in the hall, the sculpture Rape of the Sabine Women by Giambologna is seen in the background and the painting Supper in Emmaus through the opened door. Photo from a private collection.

ill 16. Constance von Krüdener saalis, taamal Giambologna skulptuur “Sabiinitaride röövimine“. Ukseavast paistab maal „Õhtusöök Emmauses“. Foto erakogust.

©

ill 17. The hall with a view of the Blue salon. Photo – private collection.

ill 17. Saal vaatega Sinise salongi suunas. Foto erakogust.

©

ill 18. The paintings of the dining room have been displayed in the same way as depicted in Anna von         Krüdener’s watercolour.  Photo – a private collection.

ill 18. Söögisaali maalid on eksponeeritud samuti nagu on kujutatud Anna von Krüdeneri akvarellil. Foto erakogust.

©

ill 19. Dining room in about 1910. A fragment of the familiar painting can be seen above the door. A grandfather clock and a sideboard with mounted figurines are also seen. Photo from a – private collection.

ill 19. Söögisaal u 1910. Fotol on näha akvarellilt tuttav maal (ukse kohal), samuti kappkell ja puhvet koos ratsafiguuriga. Foto erakogust.

©

ill 20. Children’s playroom about 1910. Photo – private collection.

ill 20. Laste mängutuba u 1910. Foto erakogust.

©

ill 21. Ida von Krüdener in her grandmother’s room on the upper (first) storey. Photo – a private collection.

ill 21. Ida von Krüdener teisel korrusel vanaema toas. Foto erakogust.

©

ill 22. The hall. Christmas in 1915. Photo – a private collection.

ill 22. Saal, jõulud 1915. Foto erakogust.

©

ill 23. Easter and egg rolling, possibly in 1916. Photo – a private collection.

ill 23. Lihavõttepühad ja munade veeretamine, arvatavasti 1916. Foto erakogust.

©

ill 24. Elisabeth, Anna and Elli von Krüdeners in grandmother’s room on the upper floor. Photo – a private collection.

ill 24. Teisel korrusel vanaema toas – Elisabeth, Anna ja Elli von Krüdener. Foto erakogust.

©

ill 25. Anna von Krüdener serving tea in the park. Photo – a private collection.

ill 25. Anna von Krüdener pargis teed serveerimas. Foto erakogust.

©

ill 26. Furniture from the hall of Suislepa manor in the 1930s. The paintings, chairs and the chandelier as well as the candlesticks are in a new place but are still reminders of of Uue-Suislepa manor.

ill 26. Suislepa mõisa saali mööbel 1930. aastatel. Maalid, istemööbel ja lühter koos küünlajalgadega kannavad uues asukohas mälestust Uue-Suislepa mõisast.

©

ill 27. The hall of Sagadi manor in 2014, photographed just before the Heritage Board’s convention of interiors by V. Vissel.

ill 27. Sagadi mõisa saal 2014. aastal toimunud Muinsuskaitseameti interjööripäeva eel. Foto V. Vissel.

©

ill 28. Uue-Suislepa manor. A coloured postcard from the author’s collection.

ill 28. Uue-Suislepa mõis. Koloreeritud postkaart autori erakogust.

©

ill 29. Above the watercolour before conservation, below after conservation. On the right – a sketch of Medusa’s head drawn on the back of the watercolour. Photo – Kanut.

ill 29. Ülal akvarell enne konserveerimist, all pärast konserveerimist. Paremal akvarelli tagumisel küljel olev visand Medusa peast. Foto: Kanut.

©

ill 30. Above in the centre the watercolour before conservation and below after it. The holes in the paper (on the left and right above) were under-set with special repair paper and filled with a mixture from an adhesive and cellulose powder on the surface of the watercolour, then toned with watercolours (below, on the left). Photo – Kanut.

ill 30. Ülal keskel akvarell enne konserveerimist ja all pärast konserveerimist. Augud paberis (ülal vasakul ja paremal) toestati tagaküljelt paranduspaberiga ja täideti pinnalt liimaine ja tselluloosipurust massiga ning toneeriti akvarellidega (all paremal). Foto: Kanut.

©

ill 31. Conservator Tea Shumanov retouching the losses in the watercolours. Photo – V. Vissel

ill 31. Konservaator Tea Šumanov akvarellikadusid retušeerimas. Foto V. Vissel.

©

ill 32. Art pieces and furnishings in the dining room have been in their original location for a long time.

ill 32. Söögisaalis eksponeeritud kunst ja sisustuselemendid on seisnud pikka aega oma algsel asukohal.

©

ill 33. The paintings and sculptural figures that can be seen in the watercolour have been either shifted from their places or moved to different rooms. The sculptural group Rape of the Sabine Women by Giambologna on the right was taken into the hall and the figure Amor seated by Etienne Maurice Falconet on the left into the Blue salon.

ill 33. Akvarellil nähaolevatest maalidest ja skulptuuridest on mõned vahetanud aja jooksul salongides asukohti. Paremal asuv Giambologna skulptuur „Sabiinitaride röövimine“ viidi saali ja vasakul asuv Etienne Maurice Falconet skulptuur „Istuv Amor“ viidi sinisesse salongi.

©

ill 34. The portraits in the hall have been painted after well known masters’ work. The portrait of Catherine II was painted after F. Rokotov, the portraits of Emperor Paul I and Empress Maria Fyodorovna after A. Roslin; Alexander Pavlovich as a child and possibly Konstantin Pavlovich as a child after the paintings by D. Levitski.

ill 34. Saalis olevad portreed on maalitud hinnatud meistrite maalide eeskujul. Katariina II portree on maalitud F. Rokotovi järgi, Keiser Paul I ja keisrinna Maria Fjodorovna portreed A. Roslini jägi ning Aleksander Pavlovitsh lapsena ja ilmselt ka Konstantin Pavlovitsh lapsena D. Levitski maali järgi.

©

ill 35. The portraits of Emperor Paul I and Empress Maria Fyodorovna were painted after A. Roslin’s work.

ill 35. Keiser Paul I ja keisrinna Maria Fjodorovna portreed on maalitud A. Roslini maalide järgi.

©

Käesolev artikkel tugineb suures osas Viljandi Muuseumist, Muinsuskaitseametist ja erakogudest pärinevatele andmetele ning püüab anda põgusa ettekujutuse ühe mõisahoone ja selle ajalooliste interjööride kujunemisloost. Olen tutvustanud Uue-Suislepa mõisa minevikku kajastavat kõnekat materjali ja kirjeldanud seal valitsenud kultuuritraditsioone ning interjööridetaile ka mitmes varasemas ettekandes. Esmakordselt esitlesin häärberi siseruumidega seotud üllatusi ja põnevaid avastusi 24. jaanuaril 2014 toimunud Muinsuskaitseameti interjööripäeval.

Ajaloolised mõisainterjöörid Eestis on valdavalt kaotanud oma loomuliku, aadlisuguvõsade traditsioonidel põhineva ning perekondade harjumusi ja iseloomu peegeldava sisekujunduse ja välisilme. Ka olemasolevad, originaalmööbli ja -detailidega interjöörid on pigem taaslavastused. Kahjuks on legendid ja andmed mööbliesemete soetamise asjaolude ning päritolu kohta väga katkendlikud või puuduvad hoopis. Ka vanadelt fotodelt leitavad vihjed perekonna traditsioonidele või harjumustele on väga haruldased, samas on need äärmiselt kõnekad jutustama lugusid nii perekonnast endast kui tema mööblist, tarbeesemetest ja mõnikord ka kunstiteostest.

Uue-Suislepa mõisa ajaloo ja sellega seotud von Krüdeneride perekonna kroonikaga tutvudes leidsin marginaalse, kuid mulle isiklikult olulise seose: selgus, et minu sünnikuupäev esimene mai oli tähtis ka kõnealuse mõisa omanike elus. Elisabeth von Krüdener [ill 24] abiellus oma 25. sünnipäeval, 1. mail 1853. aastal. Pärast noore Eesti Vabariigi maareformi sai sama kuupäev mõisa rendilepingu lõpetamise daatumiks. 1. maile 1921 oli saatuse tahtel määratud ka mõisa inventari ning vara üleandmine riigile. Uue-Suislepa mõisa ja von Krüdeneride perekonna loos leidub aga palju enamat kui see märgilisena tunduv maikuu päev.

Ajaloolist materjali kõnealuse mõisa kohta on tavatult palju. Õnnekombel jõudis minuni Elisabeth von Krüdeneri (1828–1916, sündinud von Wulf) päevaraamat aastatest 1853–1915, mida oli hiljem, aastatel 1915–1921 märkmetega täiendanud tema poeg Moritz von Krüdener (1862-1936). (1) Praegu mõisaomanike järeltulijate omanduses olev päevaraamat kirjeldab argiste toimetuste ja mõisa majandamise murede kõrval ka härrastemaja interjööri ning selles aegade jooksul tehtud muudatusi. Koos säilinud perekonnafotodega võimaldab see suurepärane, Ly Haani poolt tõlgitud materjal luua elava silla minevikku.

Elisabeth von Krüdeneri päevaraamatust loeme mõisa algusaegade kohta:

„1799. aastal osteti parun Mengdenilt Uue-Suislepa mõis, mille viimane oli saanud kingiks Keiser Paul I-lt. Mõis oli juba varem, 1818. aastal, Minu äiale Moritzale pärandatud, kes selle siis omakorda 1851. aastal oma teisele pojale Theodorile, minu mehele edasi andis. Umbes 1820. aasta paiku ehitas minu äi endale Uue-Suislepa maadele uue härrastemaja ja rajas ka uue aia [ill 28]. Kui mina majja tulin, kasvasid jõepoolsel nõlval veel kaks ilusat vana õunapuud. Ilmselt olid need antud sordi esimesed puud, sest tänaseni nimetatakse seda sorti kogu Liivimaal Suislepa õunaks.“ (2)

Kõige varasem härrastemaja interjööri kirjeldus pärineb 1853. aastast:

„Sel ajal, kui mina Elisabeth von Krüdener Suislepa mõisasse tulin, oli elumaja esiküljel kaks ühesugust sissesõidutreppi. Maja sisustus oli väga lihtne: Kogu suure saali sisustuse moodustasid kaks kivikõva sohvat, 12 samasugust tooli, kaks seinapeeglit, mille all seisid kaardimängulauad ja tiibklaver – minu äia pulmakink. Valgeks lubjatud seintel rippusid õlimaalid: keisrite pildid, maastikud, maalid loomadega. Oli ka ilus, klaasprismadega kaunistatud kroonlühter ja mitu marmorist lauda. Need viimatinimetatud asjad pärinesid ühest Peterburi paleest ja olid ostetud oksjonilt. Ülemisel korrusel olid veel valged, värvimata põrandad. Rõdutoa keskel seisis vana piljardilaud ja seinte ääres suured tammepuust voodid. See oli meeskülaliste võõrastetuba.“

1860. aastal toimusid peahoones ümberehitused. Lammutati teise peaukse trepp, selle asemel lisati maja otsa esimese korruse juurdeehitis eluruumidega. [ill 11] 1864. aastal kujundati ülemise korruse elutoast erinevate võimlemisvahenditega võimla. Uue-Suislepa mõisa härrastemajast 1870. aastatel kirjutab oma mälestustes baltisaksa kirjanik Monika Hunnius:

“Järgmisel hommikul näidati mulle kogu sealset elamist ilusad ruumid täidetud vana hinnalise mööbliga. Kogu see kraam oli aga segamini: nii oli imekaunis, ampiirstiilis medaljonidega kaunistatud tuba täis mööblit á la Jacobe, kuna teised ruumid olid pilla-palla sisustatud ampiir- ja biidermeiermööbliga. Suures saalis seisis astmelise postamendi peal koduorel – seegi puha mahagonist. Seintel rippusid vanade meistrite järgi maalitud õlimaalid, kuid nende imekaunid kuldraamid olid halli õlivärviga üle plätserdatud – selle vandaalitööga olevat hakkama saanud keegi esivanemaist.

„Kas neid tube ei saaks veidi teistmoodi sisustada, ümber seada?” küsisin oma sõbranna Dorise käest tasakesi. „Kui imeilus võiks teie majas siis välja näha!”

„Mis sa nüüd,“ sain talt vastuseks, „see on täiesti välistatud! Nii on siin alati seisnud ja nii saab ka edaspidi seisma, ja keegi ei tohi midagi puudutada.”“ (3)

Haruldased akvarellid

Varaseimad teadaolevad sisevaated Uue-Suislepa mõisast on Viljandi Muuseumi kogus olevad Anna von Krüdeneri [ill 25] akvarellid aastast 1887 [ill 1], [ill 6]. Need kaks detailirohket maali ja hilisemad perekonnaalbumi fotod koos päevaraamatu märkmetega võimaldavad luua ettekujutuse Uue-Suislepa härrastemaja interjööris läbi aastakümnete toimunud muutustest. Pikaajalistel peretraditsioonidel põhinev keskkond hakkas uue aja meelevallas muutuma alates hetkest, mil lesestunud Elisabeth von Krüdener andis 1888. aasta kevadel mõisa üle oma pojale Moritz von Krüdenerile. Suurem moderniseerimine viidi ellu 1890. aastatel pärast viimase abiellumist. Päevaraamatust loeme:

„1897. aastal kihlub Moritz Riias Constanze Mensenkampffiga, Suislepa mõisa ammune naaber ja eestkostja tuli isiklikult õnnitlema ja kuulutas, et pulmakingina võtab tema elumaja remondikulud enda kanda. See oli suur ilus kingitus. Majas algas nüüd kohe vilgas elu ja tegevus. Suur koristamine ja küürimine, ametis oli hulk igasuguseid käsitöölisi. Ajuti oli meil all kasutada ainult üks elutuba ja magama pidime kõik ülakorrusel. 10. septembril 1897 toimus Tarvastus suur uhke pulmapidu. Laulatuseks oli saal, kus rippusid kadunud vanaema Karlsbadi kristallist kroonlühtrid, lillede ja rohelisega kaunistatud. Laulatusele järgnenud pulmalaud oli kaetud verandal, mille sein oli kaunistatud nuluokstega, mille vahele oli torgatud lille- ja pohlamarjakimpe“.

Uue-Suislepa mõisa härrastemaja ümberehitamisest ja ruumikujundusest on säilinud piisavalt kirjeldusi. Kahe nimetatud akvarelli kõrval pakub väärtuslikku teavet ka Krüdeneride suguvõsa album aastatest 1900–1917 [ill 13] [ill 14] [ill 15] [ill 16] [ill 17] [ill 18] [ill 19] [ill 20] [ill 21] [ill 22] [ill 23], mille fotodel saab ära tunda mälestustes mainitud detaile [ill 33]. Salongis olnud esemed on pärast ümberehitusele järgnenud remonte vahetanud majas küll asukohta, kuid nende ruumiline paigutus on jäetud suuresti samaks. Hubane istumisnurk sõrme huulile tõstnud Amori skulptuuriga hoidis vestlejate saladusi ka uues asukohas [ill 13] [ill 14]. Kõrvutades perekonnaalbumi fotosid Anna von Krüdeneri akvarellidega võib veenduda, et häärberi siseruumide detailid ja kujundus olid seotud kindlalt püsivate traditsioonidega. Söögisaali sisustus säilis aastakümneid praktiliselt muutumatuna [ill 18] [ill 19] [ill 32]. Akvarellidel kujutatud mööbel, maalid ja nipsasjad ei ole tunduvalt hilisemate fotodega võrreldes oma asukohta oluliselt muutnud, lisandunud on vaid mõni pisiasi.

Mõisa saalis [ill 15] [ill 17] rippunud maalid vihjasid Uue-Suislepa mõisa saamisloole – keiser Paul I poolt krahv Mengdenile tehtud kingitusele. Maalid paiknesid härrastemaja ehitamise ajast kuni selle võõrandamiseni samas ruumis, muutes vaid veidi oma asukohta. Keiser Paul I ja keisrinna Maria Fjodorovna portreed [ill 35] olid eksponeeritud kõrvuti ning legendaarse Katariina II ovaalportree oli paigutatud saali otsaseina tema kahe favoriidi, lapselaste suurvürst Aleksandri ja Konstantin Pavlovitši portreede vahele [ill 34].

Mõisa varjatud aarded

Uue-Suislepa mõisa üheks salajas peetud tavaks oli toimetada raskete aegade ja võimalike ohtude korral oma väärtuslikum vara nn „võlvitud tuppa“. 1862. aastal oli ette võetud härrastemaja vundamendi kindlustamine, kuna selle aluspalgid olid täielikult mädanenud. Hoone alusmüüri tugevdamise käigus ehitati keldrikorrusele juurde kolm uut tellispõrandatega ruumi.

Suislepa mõisas 2007. aastal tehtud kooliruumide renoveerimistööde käigus leiti keldrikorruselt õpilaste riietusruumist kinnimüüritud uks. Seina lõhutud ava tõi päevavalgele paarikümne ruutmeetri suuruse võlvitud ruumi. See unustatud tuba sisaldas ohtrasti nõukogude ajast pärit esemeid, mis viitasid kinnimüürimise ajale – teadaolevalt valmis riietusruum 1969. aastal. Kauaaegne koolitöötaja mäletas keldriruumi kasutamist kooliteenija kartulite hoiukohana. Veelgi varem aga oli mõisa kunagine pererahvas iga muret tekitava sündmuse eel viinud oma suguvõsa kallima vara just sellesse võlvitud kambrisse.(4)

Paksude seinte ja läbimatu uksega keldriruumi mainitakse von Krüdeneride päevaraamatus mitmel korral. Esimene sellekohane märge pärineb Moritz von Krüdenerilt, kes kirjutas 23. novembril 1905:

„Hommikul vara saadeti lapsed Riiga, et põgeneda Saksamaale. Tund aega pärast nende ärasõitu läksin ma alla ja leidsin Constanze tegelemas „päästetöödega“ – nagu ta seda nimetas. Ta laskis kõik suured peeglid ja pildid seintelt maha võtta ja alla võlvitud tuppa viia. Ka paremad laua- ja klaas-serviisid ning pesu peideti sinna. Tühjad seinad näisid nüüd nii kõledad ja kurvad!“.

Ärevatest aegadest loeme päevaraamatust veelgi:

„1917. aastal, kui mõisas ollakse kohustatud majutama sõjaväge, toimub enne sündmusi palavikuline pakkimine. Osa ilusamast vanast mööblist saadetakse Viljandisse, osa Tarvastu mõisasse ning suuremad ja raskemad mööbliesemed jäävad oma kohale. Kõikide kappide ja tubade uksed jäetakse lukust lahti, et neid ei lõhutaks. Paljud asjad maetakse maha ja peidetakse. Järgmine, 1918. aasta põgenemine mõisast, kui naispere saadeti rongiga Riiga ja Viljandisse, annab täpsemaid vihjeid esemete matmispaigast. Kogu hõbeesemete kogu pakiti plekist kasti ja suurde piimanõusse ning maeti Kabelimäele. Pildid, maalid, voodipesu, pesu ja paremad riided viiakse tulekindlasse võlvitud tuppa. Nendel aastatel langes mõis mitmete rüüstamiste ohvriks. Rüüstamise ja kätte jäänud vara laialitassimises osalesid ka paljud mõisa teenijad ning kohalikud talupojad – arvates, et pererahva side mõisaga on lõppenud ja võeti mis leiti. Saabunud revolutsiooniline ja julm sõjaaeg kasvatas leidlikuks, et oma elu ja vähest väärtuslikku vara päästa. 1919. aastal Riiga põgenenud perekond rentis vanahärra von Sengbuschilt korteri ja selle kohal oleva tühjana seisva apartemendi ahjudesse peidetakse perekonna väärtuslikud asjad, pesu ja riided, nii palju kui mahub. Raha peidetakse lahtise tapeedi taha. Pesu ja riideesemed on saanud väärtuslikeimaks vahetuskaubaks toiduainete vastu.“

1920. aastal sai sellal Saksamaal elav Moritz von Krüdener läbi pika ja vaevalise ametliku asjaajamise sissesõiduloa Eestisse. Juunis Suisleppa jõudnud, kirjutas ta järgmist:

„Käin läbi kõik toad ja vaatan üle kahjud, mida soldatid on põhjustanud. Mööbel on osaliselt lõhutud ja mõned asjad on puudu, näiteks ampiirstiilis laud Sinisest Toast, kuldne laud, vana ilus baromeeter, mahagonist sirmisulgurid, kaks pilti jne. Aga üldiselt on enamus asju alles. Kõik vaibad, padjad, tekid, kardinad, kogu ema serviis, paljud madratsid, riided, pesu ja jalanõud on aga läinud, sest kõik sahtlid ja kapid on tühjendatud. Ainus mida nad lahti ei saanud, oli võlvitud tuba, kuigi nad olid tõsiselt vaeva näinud, kirveste ja kangidega lõhkunud, rauast käepidemed ära rebinud ja lõpuks püüdnud ukse kõrvalt läbi müüri sisse murda, aga see oli liiga paks. Lõpuks kui Pert oli tulnud ja kinnitanud, et seal midagi ei ole, olid nad järgi jätnud. Lukk ei olnud rikutud, ma sain selle lahti ning lasin ukse ära parandada. Oli õnn, et ma olin lahkumise eel viimasel minutil veel võlvtuppa nii palju sisse toppinud kui võimalik. Nii said laudlinad ja voodipesu, palju riideid, patju ja vanad maalid päästetud. Kõige rohkem kaotas Conta, tema riided on kõik läinud. Ta oli need suurde kohvrisse pakkinud ja vana Hahni tuppa voodi alla peitnud, aga toatüdrukud, kes sellest teadsid, olid koha reetnud. Saalis olid keisrite pildid seintele jäänud, need olid muidu puutumata, ainult Katariina II oli kuuli rindu saanud. Kogu majas oli kohutav mustus, igal pool vedelesid lõhkikäristatud raamatud ja paberid, mitu päeva tuli koristada ja pesta. Saali parkettpõrandal on suured õliplekid, mida ei ole enam kunagi ilmselt võimalik eemaldada. Kõige kergemalt oli pääsenud minu kirjutustuba [ill 12], kirjutuslaua sahtleid ei olnud isegi lahti muugitud, leidsin sealt veel mõned vene rublad.“

Võlvitud toa poolt pakutud kaitse on aidanud mõisa interjööri ilmestanud kunstiteoseid alal hoida. Nii on Rohelise salongi kolm maali [ill 3] [ill 5] ja söögisaali ukse supraportil olnud kaks maali [ill 7] [ill 9] läbi õnneliku juhuse tänaseni säilinud. Kummastav on asjaolu, et kõikide nimetatud piltide puhul juhatavad jäljed Tartu antikvaari Gustav Kangroni.

Eesti Kunstimuuseumi kogusse jõudnud Rohelise salongi maalide „Õhtusöök Emmauses“ [ill 4],“Tüdruk kukega“ ja „Poiss hanega“ [ill 2] puhul on tulmelegendi märgitud otsene seos Kangroga. Söögisaali kaks 18. sajandi suuremõõtmelist, riikliku kunstimälestisena arvele võetud maali [ill 8] [ill 10] osteti 1980. aastate alguses proua Linda Alekõrrelt Rägavere mõisa restaureeritud interjööri ilmestamiseks. Täna asuvad need maalid Sagadi mõisa suures saalis [ill 27]. Milline seos on kunstiteoste ja nimetatud isikute vahel? Kunagine Tallinna Linnamuuseumi kunstikoguhoidja Linda Alekõrs on nimelt antikvaar Kangro tütar. Huvitav detail perekonna ajaloost on seegi, et Gustav Kangro isaks peeti Luunja mõisnikku Arved von Nolckenit.

Antikvaar Kangro omandusse olevat kunstiteosed jõudnud 1930. aastate lõpul. Von Krüdeneride päevaraamatust on teada, et Moritz von Krüdener kolis 1936. aastal Saksamaalt Eestisse oma vastabiellunud poja Jürgeni juurde Pala mõisa, kuhu oli viidud ka alles jäänud Suislepa mõisa väärtuslik mööbel ja maalid [ill 26]. Ta suri samal aastal Tartus. Võimalik, et pärast isa surma müüs poeg „võlvitud toa aarded“ kohalikule antikvaarile.

Akvarellide konserveerimine

Pärast Uue-Suislepa mõisa perekonnaloo ja traditsioonide tutvustamist võime Anna von Krüdeneri visandatud akvarelle ja neil kujutatud detaile vaadata hoopis teise pilguga. Mõlemad tööd on akvarellidega koloreeritud grafiitpliiatsijoonistused paksul paberil, mille nurgad on lõigatud ümaraks.

Paberikonservaator Tea Šumanov tegi eelnevalt akvarellide seisundi analüüsi, kaardistas kahjustused ja testis värvide veetundlikkust [ill 31]. Akvarellide paber oli koltunud ja mõlema maali tagakülg väga tolmune. Paberis olid putukate elutegevusest põhjustatud augud. Maalide värvid olid erksad ja hästi säilinud, aga väga veetundlikud. Akvarellide nurkades olid knopka või nööpnõela kinnitusaugud (viide varasemale eksponeerimisele).

Mõisa Rohelist salongi kujutava akvarelli (21,1 × 28,5 cm) tagakülje paremas allääres on kirjas: Suislep Grünes Zimmer Januar 1887 A. v. K. [ill 1]. Alust on taaskasutatud – akvarelli tagaküljel on grafiitpliiatsiga fragment Medusa pea visandist [ill 29]. Akvarell puhastati kuivpuhastuskäsnaga.

Halvemas olukorras oli Uue-Suislepa mõisa söögisaali kujutav akvarell [ill 6]. Putukate elutegevuse jäljed olid kohati näha lausa paberi pinnakadudena [ill 30]. Maali tagumisel küljel on tekst: Suislep Speisezimmer von Anna v. Krüdener yez. Januar 1887.

Akvarelli tagakülg kuivpuhastati ja putukakahjustusest tekkinud augud toestati tagaküljelt sobiva struktuuri ja kaaluga paranduspaberiga ning toonitud jaapani paberiga. Esiküljel täideti augud metüültselluloosist ja tselluloosipulbrist massiga. Putukakahjustuse alad tooniti esiküljel akvarellidega, et taastada visuaalne tervik [ill 30].

Kasutatud materjalid:

1. puhastuskäsn (PEL, Suurbritannia)

2. kummipuru ,aka wipe white, WISHAB (Saksamaa),

3. tolmuimeja miniotsikud (Kremer-pigmente, Saksamaa)

4. erinevad paranduspaberid, jaapani paber (Paper Nao, Jaapan) 11g/m²

5. tselluloosipulber  

6. metüültselluloos (PEL, Inglismaa) 

7. Hollytex (PEL, Inglismaa)

8. Sympatex (PEL, Inglismaa)

9. akvarellid (Venemaa)

Kokkuvõtteks

Möödanikust pärinevad fotod, esemed ja kirjasõna kujutavad endast suurt väärtust, eriti juhul, kui need vastastikku üksteist täiendavad. Üksikute kõnekate arhiivitekstide visualiseerimine fotode ja kujutava kunsti teoste abil võimaldab tajuda isegi anonüümseks muutunud interjööre.

Väike Uue-Suislepa mõis, mida väärika suguvõsa suur perekond armastas ja kus veedeti valdav enamus mitme põlvkonna suvepäevadest, võiks olla tuntud pelgalt kohana, mille aiast on pärit legendaarne õunasort "Suislepp". Kuid mõisahoone ajaloo uurimine on toonud päevavalgele ka mitu tähelepanuväärset kunstiteost. Olemasoleva materjali analüüs on aidanud tõlgendada baltisaksa kultuuritraditsioone ja nende peegeldumist argielus ning võimaldanud mõista mõisa kui kodu arengut.

 

Viited: 

  1. Elisabeth von Krüdeneri ja Moritz von Krüdeneri päevaraamat 1853–1915, 1915–1921. Tõlkinud Ly Haan. 118 lk. Nummerdamata lehtedega käsikiri eravalduses. Artiklis esinevad tsitaadid pärinevad Krüdeneride päevaraamatust, kui pole märgitud teisiti.
  2. Uue-Suislepa mõis tekkis Suislepa kroonumõisa jagamisel. Keiser Paul I kinkis suurema osa mõisast oma soosikule ülemkammerhärrale ja tõelisele riiginõunikule krahv Ernst Reinhold Mengdenile, väiksem osa jäi riigile (Vana-Suislepa). Mengden suri 1798. aastal, seejärel läks mõis Krüdeneride perekonna valdusesse, sest noor lesk müüs selle oma isale Karl Gustav von Krüdenerile. Elisabeth von Krüdeneri äia Moritza omandiks sai mõis ilmselt varem kui päevaraamatus märgitud. Ka uue mõisasüdame rajamine algas varem, ehitustööd hoogustusid eriti pärast Moritz von Krüdeneri abiellumist 1805. aastal ning kestsid vähemalt kuni 1811. aastani (Vt Hein, A. Viljandimaa mõisad. Viljandi, 1999, lk 70).
  3. Hein, A. Viljandimaa mõisad. Viljandi, 1999, lk 70. – Viide originaalteosele: Hunnius, M. Baltische Häuser und Gestalten. Heilbronn, 1926, lk 232–233.
  4. http://www.postimees.ee/1680535/suislepa-moisast-tuli-paevavalgele-salaruum
  5. Madalmaade kunst Kadrioru kunstimuuseumis, koostaja: Greta Koppel, Eesti Kunstimuuseum- Kadrioru kunstimuuseum 2012 (The Art of the Low Countries at the Kadriorg Art Museum, Compiled by: Greta Koppel, Art Museum of Estonia- Kadriorg Art Museum 2012)