Relatiivse niiskuse mõju Araldite® 2020 ja Hxtal™ NYL-1-ga liimitud klaaside liimühenduse tugevusele

Number: 
Anno 2015
Rubriik: 
Uuringud ja materjalid
TrükiPDF
Fig 1. Hydrogen bonding marked with arrows.

ill 1. Klaasi välispind koosneb hüdrofiilsetest silanooli (SiOH)  ja hüdrofoobsetest siloksaani (Si−O−Si) rühmadest. Õhus on alati teatud hulgal vee molekule, mis kokku puutudes hüdrofiilse klaasipinnaga, moodustavad vesiniksidemeid ja „kleepuvad“ pinnale. Vesiniksidemed on märgistatud noolega.

©

Klaas on vastandlike omadustega (ambivalentne) materjal – kõva ja raskesti kuluv, ent ka väga habras ja kergesti purunev. Seepärast on klaasesemete konserveerimisel enim levinud probleemiks klaasi praod ja killunemised. Nimetatud kahjustuste korral on võimalik objekti taastada kahel viisil: ühendada detailid mehhaaniliselt, näit klambrite või peenikese tinalindiga vms, ning teine võimalus on klaasikillud kokku liimida. Konserveerimisel kasutatava liimi valikul on oluline liimaine ja klaasipindade sobivus ning tekkiva liim(liite)ühenduse tugevus, kuid ka võimalus vajadusel hiljem liim kontaktpindadelt eemaldada.

Tänapäeval kasutatakse klaasi konserveerimisel kahekomponentseid epoksiidliime (edaspidi lühendina epoksiid) Araldite® 2020 ja Hxtal™ NYL-1. Nimetatud liimainetel ja klaasil on väga sarnased valguse murdumisnäitajad, mistõttu liimitavate detailide liimühendused jäävad vähenähtavaks. Kõnesolevad epoksiidid on vastupidavad vananemisele, nad kolletuvad aja jooksul minimaalselt ja ei kaota liimliite tugevust.

Konserveerimise käigus võib aga juhtuda, et liimimine ebaõnnestub, sest kontaktpindadega ei moodustu piisavalt tugev liimühendus. Selleks võib olla mitmeid erinevaid põhjuseid. Artiklis vaadeldakse neist ühte – tööruumis oleva relatiivse õhuniiskuse (RH %) mõju liimühenduse tugevusele. Artiklis käsitletakse liimliite teket adhesiooniteooria abil, kirjeldatakse katsekehadega teostatud teste ja analüüsitakse eksperimendi tulemusi.  

Klaasi struktuur

Klaas koosneb ränidioksiidi molekulidest (SiO2), mida modifitseerivad erinevad lisandid (Na2O, K2O, CaO jms) ning mis moodustub sobiva viskoossusega sulanud materjali kiirel jahtumisel. Klaas on amorfne (atomaarsel tasandil struktuurselt korrastamata) tahke materjal, erinedes kristallilistest tahkistest (näit metallid), milles ainet moodustavad osakesed paiknevad regulaarses kristallvõres. Klaasi amorfsusest tuleneb klaasi põhiosa (SiO2) ja klaasi välispinna struktuuride erinevus. Klaasi välispind koosneb hüdrofiilsetest silanooli (Si−OH) ja hüdrofoobsetest siloksaani (Si−O−Si) rühmadest.

Vee monokihi moodustumine klaasi pinnal

Klaasi pind on tänu hüdrofiilsetele silanoolrühmadele väga veelembene ja igal ajamomendil kaetud vee molekulidest monokihtidega. Õhus on alati teatud hulgal vee molekule, mis hüdrofiilse klaasi pinnaga kokku puutudes „kleepuvad“ vesiniksidemete abil klaasile [ill 1].

Ill 1. Klaasi välispind koosneb hüdrofiilsetest silanooli (SiOH)  ja hüdrofoobsetest siloksaani (Si−O−Si) rühmadest. Õhus on alati teatud hulgal vee molekule, mis kokku puutudes hüdrofiilse klaasipinnaga, moodustavad vesiniksidemeid ja „kleepuvad“ pinnale. Vesiniksidemed on märgistatud noolega.

Kui klaasi pind on kaetud esimese vee monokihiga, võib moodustuda teine, kolmas jne kihtki. Iga järgnev kiht on eelmisega nõrgemini seotud. Moodustuvate veekihtide arv on otseses sõltuvuses ruumi õhuniiskusest. Kõrgemal niiskussisaldusel on vee molekulide kontsentratsioon õhus suurem ja osakeste liikumine aeglasem, mistõttu vesiniksidemete moodustumine on lihtsam ning neid tekib rohkem. Madalamal õhuniiskusel on klaasipinnale adsorbeerunud vaid mõni veemolekulide monokiht. Monokihtide arv hakkab kasvama alates 50%-lisest õhuniiskusest ja juba 60% juures suureneb kihtide arv oluliselt.  

Adhesioon

Lihtsustatult võib öelda, et adhesioon on molekulaarjõududest tulenev erinevast materjalist kehade kokkupuutepindade üksteise külge „kleepumine“. Molekulaarjõudusid eristatakse – keemilised (primaarsed) ja füüsikalised (sekundaarsed). Adhesiooni korral tulevad arvesse eelkõige sekundaarsed jõud (vesiniksidemed, Van der Waalsi jõud, dipoolsed jõud). Pindade vahelised molekulaarjõud on  seostatavad pinnaenergiaga. Füüsikaliselt põhjustab pinnaenergia tekke molekulide energeetiliselt erinev seisund aine sees ja pinnal. Adhesiooni tõttu klaas märgub, grafiit jääb kirjutamisel paberi külge, tolm kinnitub esemele jms. Tahkete kehade vaheline adhesioon on tavaliselt nõrk. Tugev adhesioon tekib tahke keha ja teda märgava vedeliku vahel. Seega  tuleb kahe tahke keha ühendamiseks leida sobivaim adhesiiv, mis moodustaks püsiva liimliite. Kare pind on liimimiseks parem kui sile pind. See annab liimile võimaluse täita konarused, tekitades pinna pooride suhtes mehhaanilise kiilumisefekti ning suurendades materjalidevahelise mõju pindala. Tugev side objekti pinna ja liimi vahel moodustub liimitava pinna piisaval märgumisel, kui pind on mikrotasandil täielikus kokkupuutes liimiga [ill 2].

Ill 2. Pinna märgumine: hea (vasakul) -halb (paremal). Tugev liimühendus moodustub pinna ja liimi vahele, kui pind on mikroskoopilisel tasandil täielikus kokkupuutes liimiga.

Pinna märgumist võib takistada pinnal olev mustus (tolm, käterasu jne) või vee molekulid (kõrge õhuniiskus). Juhul kui liimitav pind ei ole piisavalt märguv, moodustub liimi ja pinna vahel nõrk ühendus ning tulemuseks on liimliite ebarahuldav tugevus.

Arvatakse, et epoksiidliim seob klaasitükid omavahel kontaktpindadel tekkivate vesiniksidemete abil. Kui klaasi pinnal on liiga palju vee monokihte, moodustavad klaasi pinnal olevad silanoolrühmad vesiniksidemeid eelistatult vee, mitte liimaine molekulidega. Selliselt moodustub liimi ja klaasipinna vahele vähem vesiniksidemeid kui oleks vaja tugeva ja püsiva liimühenduse tekkeks. 

KATSED

Epoksiididega töötamise põhialused 

Liimi valmistamisel peab väga täpselt järgima valmistamisjuhendis etteantud komponentide A ja B kaalu proportsioone. Epoksiidi kahe komponendi kokkusegamiseks kasutatav anum peaks olema valmistatud klaasist või plastikust. Kui liimi põhikomponendi (A) ja tugevdaja (B) osad on kaalutud, tuleb liim põhjalikult segada. Enne liimi pealekandmist on soovitav puhastada liimitavad kontaktpinnad atsetooniga. Tolm, näpujäljed või muu klaasi pinnal olev mustus võib takistada kvaliteetse liimliite teket. Pärast liimi kandmist kontaktpindadele tuleb liimitavad detailid kuivamise ajaks korralikult fikseerida, et pinnad ei nihkuks teineteise suhtes, ja lasta liimil nõutud aja tahkuda. Üldiselt loetakse Araldite® 2020 puhul kuivamisajaks 24 (max 36) tundi ja Hxtal™NYL-1 puhul viis kuni seitse päeva.  

Kasutatud vahendid ja seadmed

Eksperimendi käigus teostati seitse katseseeriat: viidi läbi epoksiidide liimühenduste tugevuskatsed seitsmes erineva relatiivse niiskusega keskkonnas, vahemikus 11% – 90%. Kõik katseprotseduurid viidi läbi pleksiklaasist manipulatsioonikambris [ill 3].

Ill 3. Eksperimendi  kõik protseduurid viidi läbi pleksiklaasist manipulatsioonikambris.

Kambrisisest niiskust reguleeriti küllastunud soolalahustega. Küllastunud soolalahus säilitab enda ümber olevat niiskust väga kindlal tasemel, seejuures erinevad soolad erinevatel väärtustel (Tabel I). Näiteks on tavalise keedusoola (NaCl) küllastunud lahusega võimalik hoida keskkonna relatiivne niiskus 75% juures. Et soolalahus sellises süsteemis ka vastavalt toimiks, peab küllastunud soolalahuse pind olema piisavalt suur kambri reguleeritava ruumi suhtes. Enne põhikatseid katsetati õhuniiskuse reguleerimist kambris NaCl-ga ja saadud tulemus kinnitas, et 289 cm2 pinnaga konteiner on eksperimendi läbiviimiseks igati sobiv. Kindla kontsentatsiooniga küllastunud soolalahused valmistati kõrge puhtusastmega soolast ja destilleeritud veest. Oluline oli jälgida, et kambris kasutatavad lahused oleksid õigesti valmistatud. Ühes katses oli juhuslikult kasutatud KOH üleküllastunud lahust, mis andis konstantse niiskuse 24%. Katseks vajaliku niiskuse 11% andis aga KOH küllastunud lahus.   

Tabel I

Eksperimendi seitse katseseeriat: soolade küllastunud lahused, mis annavad kindla tasemega relatiivse niiskuse. Teoreetiline ja testis mõõtetud RH% / sool ja küllastunud lahuseks vajalik kontsentratsioon.

Niiskuse kiiremaks stabiliseerimiseks ning homogeensena hoidmiseks kasutati kambris väikest ventilaatorit. Maksimaalse niiskuse (90% ja enam) saavutamiseks asetati kambrisse konteiner puhta destilleeritud veega.

Niiskuse konstantsuse kontrollimiseks registreeriti niiskuskambris iga katse ajal suhtelist õhuniiskust ja temperatuuri kahe andmeloggeriga, mis mõõtsid tulemusi vastavalt iga 10 ja 15 minuti järel (Tabel II ja III).

Tabel II

Katse 3.1. Katse kestus 30.10–06.11. Stabiilse niiskusega keskkond (67–68%) loodi vaskkloriidi küllastunud lahusega (CuCl2). Kambri temperatuuri ja relatiivse niiskuse (RH%) näidud fikseeriti loggeriga MicroLite®II.

Tabel III

Katse 3.2. Katse kestus 30.10–06.11. Stabiilse niiskusega keskkond (67–68%) loodi vaskkloriidi küllastunud lahusega (CuCl2). Kliimakambri temperatuuri ja relatiivse niiskuse (RH%) näidud fikseeriti loggeriga ATAL® ATV-11.

Proovikehadeks olid 3 mm paksusest lehtklaasist välja lõigatud klaasplaadid (18 × 3 cm). Igas katseseerias kasutati 20 klaasplaati – 10 plaati Araldite® 2020 ja 10 plaati Hxtal™ NYL-1 liimiga [ill 4-5].

Ill 4. Klaasist proovikehade liimimine (Araldite® 2020) manipulatsioonikambris.

Ill 5. Klaasist proovikeha pealtvaade:  klaasplaat lõigati kaheks ebasümmeetriliseks tükiks ja fikseeriti kolme teibiribaga. Seejärel pandi mõrale klaasis tilk liimi, mis vajus kapillaarjõudude toimel ka lõikepindade vahele. Proovikehad  jäeti nädalaks kambrisse kuivama.

Liimliite murdetugevust mõõdeti mehhaanilise seadmega [ill 6–7].

Ill 6. Seade (asümeetriliste õlgadega kangkaal) proovikeha liimühenduse tugevuse (purunemispunkti) määramiseks. Aparaadi ühte otsa kinnitati katsekeha;  etalonkehaks (m) on riisiga täidetav konteiner.

Ill 7. Proovikeha asetus masinas (detail).

Eksperimendi protokoll

Vahetult enne iga eksperimendi algust lõigati katses kasutatavad klaasplaadid ristipidi kaheks ebasümmeetriliseks tükiks (5 cm ja 13 cm). Värskelt lõigatud ja ümbritsevast keskkonnast saastumata lõikepinnaga tükid fikseeriti kolme teibiribaga – kaks plaadi esi- ja üks tagaküljelt. Plaadile lisati etikett infoga: katse aeg, seerianumber ja kasutatud epoksiid. 20 katsekeha fikseeriti vahapadjakestega klaasist alusele. Kambrisse pandi anum küllastunud soolalahusega, kaks liimikonteinerit, kaal, pipetid, puuvillane lapp, ventilaator ja kaks andmeloggerit. Ventilaator lülitati sisse ja kõik katseks vajalik jäeti ööpäevaks stabiliseeruma. Järgmisel päeval liimiti kasutatavad katsekehad kokku.

Liimide komponendid A ja B kaaluti nõutavas vahekorras. Hxtal™ NYL-1  9 g (A) : 3 g (B)  ja Araldite® 2020  10g (A) : 3 g (B). Liime segati pidevalt kahe minuti jooksul, jäeti siis mõneks ajaks seisma ning segati veel ühe minuti jooksul. Seejärel pandi klaasis olevale mõrale tilk liimi, mis vajus kapillaarjõudude toimel ka lõikepindade vahele. Liimijääk pühiti plaadipinnalt puuvillase lapiga. Katsekehad jäeti üheks nädalaks kambrisse (peaaegu) konstantse niiskuse juurde kuivama. Igale katsepartiile teostati kolm nädalat pärast kambrist eemaldamist liimliite tugevuse määramine.

Adhesiooni mõõduks liimühenduses on pindade lahtirebimiseks kuluv töö (jõud) kokkupuutepinna pindalaühiku kohta – s.o adhesiivne purunemine. Nimetatud purunemist põhjustab liimühenduses tekkiv sisepinge. Lisaks esineb liimikihis ka kohesiivne purunemine, mis tekib liimaines endas liimiosakeste vaheliste sidemete katkemisel.

Katsekehade liimühenduse lõhkumiseks kasutati asümeetriliste õlgadega kangkaalu põhimõttel töötavat seadet. Aparaadi ühte otsa kinnitati katsekeha ja etalonkehaks (m) oli riisiga täidetav konteiner [ill 6].

Tulemused

Läbiviidud katsete tulemuste analüüs näitas, et klaasi liimimisel Araldite® 2020 ja Hxtal™ NYL-1-ga moodustunud liimühenduse tugevus (purunemine, N) on otseses korrelatsioonis tööruumi relatiivse õhuniiskusega (Tabel IV).

Tabel IV

Araldite®2020 ja Hxtal™NYL-1-i katsekehade liimühenduse tugevus (purunemine, N, standardhälve) erinevatel niiskusetasemetel.

Tulemuste võrdlus näitas, et kõrgematel niiskustasemetel olid epoksiidil Hxtal™ NYL-1 paremad näitajad kui Araldite® 2020. Kuid alates 60%-lisest niiskustasemest oli märgatav mõlema epoksiidi liimühenduse tugevuse lineaarne nõrgenemine (Tabel V).

Kuna mõlemad liimid andsid tugevaima liimühenduse 43% niiskuse juures, on soovitav parimate tulemuste saamiseks klaasi liimimine ja kuivamine teostada ruumis, mille suhteline õhuniiskus ei ületa 50%.

Tabel V

Araldite®2020 ja Hxtal™NYL-1-i katsekehade liimühenduse tugevus (purunemine, N, standardhälve) erinevatel niiskuse tasemetel.

Artikli eestikeelse kokkuvõtte koostas Heige Peets

Viited: 

1.I would like to thank my principal supervisor Prof. Dr. Joost Caen and my second supervisor Prof. Drs. Patrick Storme for their guidance and support in writing this article.

2.Davison, S. 2009 ‘A History of Joining Glass Fragments’ in Amber, J. et al (eds.) Holding it all Together; Ancient & Modern Approaches to Joining, Repair & Consolidation, British Museum & Archetype Publications, pp. 107 -112.

3.Ibid

4.Shashoua, Y., Ling, D. A Comparison of Fynebond, Hxtal NYL-1 and Araldite 2020 Epoxy Adhesives for Use in Conservation of Glass. – Conservation News, no. 66, July 1998, p. 33–36.

5.Down, J. 1989 “Adhesive Testing at the Canadian Conservation Institute. Past and Future” Preprints to Paris Congress “Adhesives and Consolidants” 2-8 sept. pp. 18–20.

6.Haynes, J., A study of the effects of humidity on the curing of epoxy resins, Hxtal™NYL-1, Araldite®2020 and Fynebond – Adhesives and Consolidants for Ceramics and Related Materials, Transcripts of Lectures Given at the Ceramics and Class Conservation Group Meeting, UKICCGCG, 1997.

7.Down, J. 1989

8.Ibid

9.Ibid

10.Nunes da Silva, C. The heat deflection temperature of epoxy resins: A comparison of three products used in porcelain restoration, Conservation of Glass and Ceramics. In Tennent, N. (ed), Conservation of glass and ceramics: research, practice and training conference, Conservation of glass and ceramics: research, practice and training; James & James, London, 1999, pp. 132−137.

11.Haynes, J. 1997

12.Davison, Down, Ebnesajjad, Koob, Petrie, both manufacturers of Araldite®2020 and Hxtal NYL-1™.

13.Koob, S. P., Tips and tricks with epoxy and other casting and molding materials – AIC Objects Specialty Group Postprints, Volume Ten, 2003, pp. 158–165.

14.Shashoua, 1998.

15.Haynes, J. 1997.

16.Ibid.

17.Davison, S., Conservation and Restoration of Glass, Second Edition, Elsevier Ltd., Oxford, 2003, pp. 266.

18.Vogel, W., Glass Chemistry, Second Edition, Springer-Verlag, Berlin, 1994, pp. 123.

19.Nawrocki, J., Mickievicz, A., The Silanole Group and its Role in Liquid Chromatography, in Journal of Chromatography A, 779, 1997, pp. 29−71.

20.Ed.-in-chief Wheatcroft, A., Series Ed. Wilks, H., Science for Conservators: Conservation Science Teaching Series, Heritage Series Heritage: Care, Preservation, Management. Museums and Galleries Commission. Conservation Unit Volume 2 of Science for Conservators, Cleaning, Routledge, Oxon, 1992, pp. 75.

21.Camuffo, D., Fernicola, V., Havermans, J. (Editors), How to Measure Temperature and Relative Humidity. Instruments and Instrumental Problems. In Basic Environmental Mechanisms Afecting Cultural Heritage. Understanding Deterioration Mechanisms for Conservation Purposes. COST Action D 42: CHEMICAL INTERACTIONS BETWEEN CUTURAL ARTEFACTS AND INDOOR ENVIRONMENT (ENVIART), Nardini Editore, Florence, 2010, pp. 31–42.

22.Sumner, A. L., Menke, E., Dubowski, Y., Newberg, J., Penner, R., Hemminger, J., Wingen, L., Brauners, T. And Finlayson-Pitts, B. The Nature of Water on Surfaces of Laboratory Systems and Implications for Heterogenous Chemistry in the Troposphere, Physical Chemistry Chemical Physics, No. 6, 2004, pp. 604−613.

23.Ed.-in-chief Wheatcroft, A., Series Ed. Wilks, H., Science for Conservators: Conservation Science Teaching Series, Heritage Series Heritage: Care, Preservation, Management. Museums and Galleries Commission. Conservation Unit Volume 3 of Science for Conservators, Adhesives, Routledge, Oxon, 1992, pp. XX.

24.Ebnesajjad, pp. 5.

25.Ibid, pp. 7.

26.Petrie, pp. 56.

27.Davison, 2003, pp. 206.

28.Ed. Ebnesajjad, S., Handbook of Adhesives and Surface Preparation. Technology, Application and Manufactoring, Elsevier Ltd., Oxford, 2011, pp. 3.

29.Wu , S., Polymer Interface and Adhesion, Marcel Dekker, New York, 1982, pp. 337.

30.Ebnesajjad, 2011, pp 3.

31.Habenicht, G., Applied Adhesive Bonding: A Practical Guide for Flawless Results, Wiley-VCH, Weinheim, 2009, pp. 57.

32.Plueddemann, E., Silane Coupling Agents, Second Edition, Springer Science, New York, 1991, pp. 18.

33.Petrie, E., Handbook of Adhesives and Sealants, McGrow-Hill, New York, 2000, pp. 50.

34.Arunan, E., Desiraju, G. R., Klein, R. A., Sadlej, J., Scheiner, S., Alkorta, I., Clary, D. C., Crabtree, R. H., Dannenberg, J. J., Hobza, P., Kjaergaard, H. G., Legon, A. C., Mennucci, B., Nesbitt, D. J. Definition of the hydrogen bond, Pure and Applied Chemistry, Vol 83, No. 8, 2011, pp. 1637−1641.

35.Jeffrey, G. A., Saenger, W., Hydrogen Bonding in Biological Structures, Springer-Verlag, Berlin, 1994, pp. 15.

36.Arunan, 2011.

37.IUPAC. Compendium of Chemical Terminology, 2nd ed. (the "Gold Book"). Compiled by A. D. McNaught and A. Wilkinson. Blackwell Scientific Publications, Oxford,1997, pp. 1588.

38.Parsegian, A., Van Der Waals Forces. A Handbook for Biologists, Chemists, Engineers and Physicists, Cambridge University Press, New York, 2006, pp. 6.

39.Ebnesajjad, 2011, pp. 10.

40.Bikerman, J. J., The Science of Adhesive Joints, Academic Press Inc., New York, 1968, pp. 2.

41.Ebnesajjad, 2011, pp. 5.

42.Ibid, pp. 12.

43.Hygrodynamics, Inc., Creating and maintaining humidities by salt solutions. Liggett & Myers, Maryland, 1996.

44.Greenspan, L., Humidity Fixed Points of Binary Saturated Aqueous Solutions, in Journal of Research of the National Bureau of Standarts - A. Physics and Chemistry, Vol. 81A, No. 1, 1977, pp. 89−96.

45.Hygrodynamics, Inc., 1996.

46.Hxtal NYL-1 Information sheet, His Glassworks, Inc.

 

Kasutatud kirjandus 

  1. Arunan, E., Desiraju, G. R., Klein, R. A., Sadlej, J., Scheiner, S., Alkorta, I., Clary, D. C., Crabtree, R. H., Dannenberg, J. J., Hobza, P., Kjaergaard, H. G., Legon, A. C., Mennucci, B., Nesbitt, D. J. Definition of the hydrogen bond, Pure and Applied Chemistry, Vol 83, No. 8, 2011, pp. 1637−1641.
  2. Bikerman, J. J., The Science of Adhesive Joints, Academic Press Inc., New York, 1968.
  3. Camuffo, D., Fernicola, V., Havermans, J. (Editors), How to Measure Temperature and Relative Humidity. Instruments and Instrumental Problems. In Basic Environmental Mechanisms Afecting Cultural Heritage. Understanding Deterioration Mechanisms for Conservation Purposes. COST Action D 42: CHEMICAL INTERACTIONS BETWEEN CUTURAL ARTEFACTS AND INDOOR ENVIRONMENT (ENVIART), Nardini Editore, Florence, 2010.
  4. Davison, S., Conservation and Restoration of Glass, Second Edition, Elsevier Ltd., Oxford, 2003.
  5. Davison, S. ‘A History of Joining Glass Fragments’ in Amber, J. et al (eds.) Holding it all Together; Ancient & Modern Approaches to Joining, Repair & Consolidation, British Museum & Archetype Publications, 2009.
  6. Down, J. “Adhesive Testing at the Canadian Conservation Institute. Past and Future” Preprints to Paris Congress “Adhesives and Consolidants” 2-8 sept. 1989.
  7. Ed. Ebnesajjad, S., Handbook of Adhesives and Surface Preparation. Technology, Application and Manufactoring, Elsevier Ltd., Oxford, 2011.
  8. Greenspan, L., Humidity Fixed Points of Binary Saturated Aqueous Solutions, in Journal of Research of the National Bureau of Standarts - A. Physics and Chemistry, Vol. 81A, No. 1, 1977.
  9. Haynes, J., A study of the effects of humidity on the curing of epoxy resins, Hxtal™NYL-1, Araldite®2020 and Fynebond – Adhesives and Consolidants for Ceramics and Related Materials, Transcripts of Lectures Given at the Ceramics and Class Conservation Group Meeting, UKICCGCG, 1997.
  10. Hygrodynamics, Inc., Creating and maintaining humidities by salt solutions. Liggett & Myers, Maryland, 1996.
  11. Jeffrey, G. A., Saenger, W., Hydrogen Bonding in Biological Structures, Springer-Verlag, Berlin, 1994.
  12. Koob, S. P., Tips and tricks with epoxy and other casting and molding materials – AIC Objects Specialty Group Postprints, Volume Ten, 2003.
  13. Compiled by McNaught, A. D. and Wilkinson, A., IUPAC. Compendium of Chemical Terminology, 2nd ed. (the "Gold Book"). Blackwell Scientific Publications, Oxford, 1997.
  14. Nawrocki, J., Mickievicz, A., The Silanole Group and its Role in Liquid Chromatography, in Journal of Chromatography A, 779, 1997.
  15. Nunes da Silva, C. The heat deflection temperature of epoxy resins: A comparison of three products used in porcelain restoration, Conservation of Glass and Ceramics. In Tennent, N. (ed), Conservation of glass and ceramics: research, practice and training conference, Conservation of glass and ceramics: research, practice and training; James & James, London, 1999.
  16. Parsegian, A., Van Der Waals Forces. A Handbook for Biologists, Chemists, Engineers and Physicists, Cambridge University Press, New York, 2006.
  17. Petrie, E., Handbook of Adhesives and Sealants, McGrow-Hill, New York, 2000.
  18. Plueddemann, E., Silane Coupling Agents, Second Edition, Springer Science, New York, 1991.
  19. Shashoua, Y., Ling, D. A Comparison of Fynebond, Hxtal NYL-1 and Araldite 2020 Epoxy Adhesives for Use in Conservation of Glass. – Conservation News, no. 66, July 1998.
  20. Sumner, A. L., Menke, E., Dubowski, Y., Newberg, J., Penner, R., Hemminger, J., Wingen, L., Brauners, T. And Finlayson-Pitts, B. The Nature of Water on Surfaces of Laboratory Systems and Implications for Heterogenous Chemistry in the Troposphere, Physical Chemistry Chemical Physics, No. 6, 2004.
  21. Vogel, W., Glass Chemistry, Second Edition, Springer-Verlag, Berlin, 1994.
  22. Ed.-in-chief Wheatcroft, A., Series Ed. Wilks, H., Science for Conservators: Conservation Science Teaching Series, Heritage Series Heritage: Care, Preservation, Management. Museums and Galleries Commission. Conservation Unit Volume 2 of Science for Conservators, Cleaning, Routledge, Oxon, 1992.
  23. Ed.-in-chief Wheatcroft, A., Series Ed. Wilks, H., Science for Conservators: Conservation Science Teaching Series, Heritage Series Heritage: Care, Preservation, Management. Museums and Galleries Commission. Conservation Unit Volume 3 of Science for Conservators, Adhesives, Routledge, Oxon, 1992.
  24. Wu, S., Polymer Interface and Adhesion, Marcel Dekker, New York, 1982.