Paberi valmistamine Mirow’ lossi tapeetide rekonstruktsiooniks ja pilk pütipaberi traditsioonile

Autor: 
Maris Allik
Number: 
Anno 2015
Rubriik: 
Konserveerimine
TrükiPDF
ill 1. The laid surface mould with a copper bronze mesh and a deckle to ensure size for the forming sheet.

ill 1. Ammutusvorm punutud messingvõrgu ja sellele kaanena asetatava, poogna formaati tagava raamiga.

© Maris Allik

ill 2. The pulp has been lifted from the vat and draining on the mould, fenced with a deckle.

ill 2. Pabermass on vormi abil pütist ammutatud ja nõrgub raamiga piiratud võrgul.

© Maris Allik

ill 3. The sheet is formed as soon as water drains through the mesh and the deckle can be lifted off the mould.

ill 3. Massist moodustub poogen niipea, kui vesi läbi võrgu välja valgub, misjärel saab raami võrgult maha tõsta.

© Maris Allik

ill 4. When water stops dripping through the mesh, the newly formed sheet is laid upon the felt. In the picture a pile of fresh sheets and felts is seen on the left, laying front of the press.

ill 4. Kui läbi võrgu enam vett ei tilgu, kummutatakse poogen vildile. Pildil on vasakul näha pressi ees seisev kuhi, mille moodustavad vaheldumisi laotud vilditükid ja värsked poognad.

© Maris Allik

ill 5. Fresh sheet laid upon the felt.

ill 5. Võrgult vildile kummutatud poogen.

© Maris Allik

ill 6. The laid lines of the mesh are well seen in a newly formed sheet.

ill 6. Värskelt ammutatud ja vildile kummutatud märjas poognas on hästi näha võrgujälg.

© Maris Allik

ill 7. Hydraulic press and laying of the last sheet. On the back side of the mould wooden ribs can be seen.

ill 7. Hüdrauliline press ja viimase poogna kummutamine, näha on ammutusvõrgu alusraam puitribidega.

© Maris Allik

Vanimad tapeedid olid monokroomsed ornamendilehed, mis trükiti väikestele kaltsupaberilehtedele musta trükitindiga. Nendega kaeti nii seinu kui ka kappide ja karpide sisemusi. Puidumustrit, intarsiat või heraldilisi motiive kujutavaid pabereid on leitud ka lagedelt. 17. sajandil hakati must-valgetele mustritele lisama värvi ja sajandi lõpus hakati üksikuid paberilehti otsapidi kokku kleepima, et neid rullidena ladustada, trükkida ja müüa. Sel ajal kujunes välja tapeedirulli standardmõõt, mis on ligikaudsena kasutusel tänaseni (10 × 0,52 m). (1)

Ajalooliste tapeetide rekonstrueerimisel Mirow’ lossi interjööri kahe ruumi tarbeks oli paberimeistri ülesandeks valmistada vajaminev kogus nõutud omadustega poognaid.

Euroopas valmistati 17. sajandil paberit veel ühe poogna kaupa käsitsi, ammutades pabermassi messingtraadist punutud võrgule. Ammutusvõrgust paberisse jääva mustri – vastu valgust vesimärgina nähtava võrgujälje – abil tunnemegi esmasel vaatlusel ära käsitsi tehtud paberilehe. Teiseks käsitsi valmistatud poogna iseloomulikuks tunnuseks on lehe ebaühtlane serv, mis moodustub, kui ammutusvõrgult eemaldatakse lehele formaati andev raam ning kiud valguvad vee võrgust läbinõrgumise ajal kimbukestena paberilehe serva.

 

Paberi valmistamisest Mirow’ lossi tapeetidele

Mirow’ lossi tapeetide rekonstrueerimisel oli tellija ajaloolisele õiendile vastavalt seadnud tingimused kasutatavale paberile: paber tuli valmistada poognatena, formaadiga 500 × 420 mm ja paksusega 110 g/m². Samuti märkis tellija ära nõude võrgujäljele paberis, mis tähendas, et poognate valmistamiseks tuli tellida nõutud suurusega traditsiooniline messingvõrguga raam.

Paberipoognad pidid sobima selleks, et need kleebitakse enne mustri trükkimist paanideks, mis kaetakse liimvärviga. Kokku tuli tellimuse täitmiseks valmistada 513 ettenähtud mõõdu ja kaaluga poognat.

Poognate ajastuomases koostises otsustati kasutatada puuvilla ja kanepi kiudu ning lehele täiendava märgtugevuse andmiseks lisati vähesel määral ka manilla kiudu (abaka), mida konservaatorid tunnevad kui parima märgtugevusega loorpaberi materjali.

Poognate moodustamiseks telliti raam Saksamaa tootjalt Eifeltor Mühle. Tegemist on traditsioonilise raamiga, mille poognamõõt on 42 × 50 cm ja võrgu alusribid ning võrgutraate kinnitav sõlmtraat jooksevad paralleelselt raami lühema küljega. Nii punutud võrk kui ka selle all olev kootud tugivõrk on messingist. Saarepuust valmistatud ja linaseemneõliga viimistletud raam kaalub kokku ca 3 kg [ill 1].

Samalt tootjalt telliti ka tooraine: eeltöödeldud kiukartong, mida müüakse puhta toorainena ühe taime toorme kaupa.

Soovitud koostisega paberi valmistamiseks tuleb õiges vahekorras valmis kaaluda kogus vajalikke toorkiudusid, need eelnevalt leotada ja seejärel jahvatada veega segatud kiumassiks.

Järgmisena ammutatakse pabermassist ettenähtud kaaluga poognad. Õiges kaalus üksiklehe moodustamiseks on eelnevalt vaja valmistada proovipoognad, et õppida kätte pütti segatava kiumassi vajalik kiudude kontsentratsioon. Olulisim siin on kogemus ja käetunnetus, kuna ammutamise käigus väheneb kiudude sisaldus vees iga poognaga ning pidevalt on vaja massile kiudusid juurde lisada. Ka massi raamile ammutamise hetkel on oluline eelkõige kogemuspõhine taju, kuna ka selles faasis saab kontrollida võrgule sadestuvate kiudude kogust, mis kuivamise järel määrab poogna kaalu. [ill 2], [ill 3], [ill 4] 

Grammi- ja millimeetritäpsus ei ole sellise käsitöökunsti puhul mõeldav ega ka vajalik, kuna just teatav unikaalsus ja ebaühtlus on see, mis eristab käsitsi valmistatud paberit masinaga toodetust ning tagab materjali ajaloolise olemuse.

Ammutatud poognad kummutati võrgult villasele vildile, moodustades vaheldumisi laotud vildilehtedest ning värsketest poognatest kuhja. Ammutusprotsessi lõppedes pressiti kogu kuhjast üleliigne vesi välja hüdraulilise pressi abil. [ill 4], [ill 5], [ill 6], [ill 7]

Poognad kuivatati selleks otstarbeks spetsiaalselt konstrueeritud kuivatuskapis, misjärel jäeti paber pressi stabiliseeruma. Lõplikuks kuivamiseks võib poognatel kuluda mitu kuud – mida kauem saab vastvalminud paber raskuse all „surra“, seda stabiilsem ta kasutades on.

Pütipaberi valmistamisest ja kasutamisest

Paberivalmistamise kunsti tunti Aasias juba mitusada aastat enne meie ajaarvamist ning kuni tänaseni on see materjal idamaade kultuuris auväärsel kohal. Mööda Siiditeed ning vallutusretkede tulemusel levis paberivalmistamise oskus esmalt araabia maadesse, kus tooraine ja kliimaolude erinevusest tulenevalt muutusid teataval määral ka töövõtted ja saadud materjali olemus. Araablaste vahendusel jõudis oskus lõpuks ka Euroopasse. Läänemaailm võib traditsioonilise käsitsi valmistatud paberi algusajaks lugeda 10. ja 11. sajandit, mil rajati esimesed paberiveskid Hispaanias ja Itaalias. Mõistagi sai traditsioon ka siin oma näo tulenevalt kohalikest tingimustest ning seetõttu erineb Euroopas käsitsi valmistatud paber ka tänasel päeval sellest, mida valmistatakse idamaades.

Konservaatori töös on igal pool üle maailma saanud igapäevaseks jaapani paberid, mille peamiseks tooraineks on mooruspuu niinekiud (jaapani k Kozo). See materjal on ületamatu oma pehmuse ja samal ajal vastupidavuse poolest, mis võimaldab varieerida paberipoogna paksust ja tihedust väga suures ulatuses, üliõhukesest loorpaberist kuni kartongi paksuseni. Kombinatsioonis teistsuguste omadustega toorainega on võimalik toota piiramatult laia valikut eriotstarbelisi pabereid nii kunsti, olme kui ka konserveerimise tarbeks.

Ehkki läänemaailm pole leidnud mooruspuu niinekiule paberi toorainena nii omaduste kui kättesaadavuse poolest väärilist vastast, on siin kujunenud omad traditsioonid paberi valmistamisel ning leitud sobivad, ajas püsima jäänud toorained. Algselt valmistati pütipaberit kangajääkidest, mis keskajal olid valdavalt linasest, kanepisest ja puuvillasest materjalist. Oluline on teada, et ajaloolise pütipaberi parem vastupanuvõime võrreldes hilisema masinpaberiga on tingitud just toorainest: puidu töötlemine pabermassiks on omajagu destruktiivne.

Paberivalmistamise käigus tuleb puidus sisalduv (puitumist põhjustav) ligniin toorainest eelnevalt eraldada. Kuna ligniin peitub osalt ka puittselluloosi kiu sisemuses, saab seda eemaldada üksnes tugeva mehhaanilise ja keemilise töötlusega, see aga kahjustab samas paberi toormeks oleva tselluloosikiu struktuuri. Lõhutud pinnaga kiud on ka edasistele välismõjudele vastuvõtlikumad.

Niin on taime koorealune kiud, mis paikneb taime puitumata osas ning erineb seetõttu oma ehituselt ja koostiselt kiust, mis asub taime puitunud osas. Niinekiud on elastsed, pikad ning ei sisalda ligniini – nende ülesandeks on taimes toitaineid edasi kanda, selle tarbeks on kiu keskosas vedelike liikumist lubav kanal. Paberilehe moodustamisel on sellise ehitusega kiul just vajalikud omadused vastupidava ja kvaliteetse materjali tekkeks.

Käsitsi paberivalmistamine on ka tänapäeval laialt levinud ja kasutusel ennekõike idamaades, kus masinpaber pole kunagi seda käsitöötraditsiooni päriselt välja tõrjunud. Euroopas harrastatakse pütipaberi tegemist nüüdisajal peamiselt kunsti kontekstis ning ajaloolise traditsiooni säilitamise eesmärgil: Euroopa auväärseim paberiveski Fabrianos tegutseb tänaseni töötava muuseumina ning selle kunsti viljelemise keskusena. Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal valmistatud pütipaberit müüakse lehtedena ja see on nõutud peamiselt graafika- ja köitekunstnike ning konservaatorite seas. Arhiivipüsivat ning kontrollitud kvaliteediga toorainest paberit valmistatakse ka tööstuslikult, kuid pütipaberi teeb lisaks koostisele eriliseks ka selle kiudude samasuunalise orienteerituse puudumisest tulenev võrdtõmbelisus ja kordumatu faktuur, mida masintootmine nii ehedana saavutada ei võimalda.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ajaloolise objekti originaalpaberi taastamisel ei asenda kaasaegne puittselluloospaber kindlasti kaltsupaberit. Samuti ei sobi alati kasutada jaapani pabereid, kuna viimaste tooraine on erinev. Ka sobivast toorainest masintoodetud paber ei kanna ajaloolise objekti algupärast olemust edasi. Seega on vajalik ajaloolise paberi rekonstrueerimine, tarvitades selleks nii omal ajal kasutatud toorainet kui ka ajaloolisel moel valmistatud töövahendeid.

Viited: 

1. Muinsuskaitseamet 2015: Ajaloolised tapeedid