Maalikunstiteose tagakülje kaitsest

Autor: 
Alar Nurkse
Number: 
Anno 2015
Rubriik: 
Säilitamine
TrükiPDF
ill 1. Tallinn – watercolour by K. Burman. Damage – the part of the watercolour with no passe-partout has faded.

ill 1. K. Burmani akvarellmaal “Tallinn”. Valguskahjustus: paspartuuga katmata akvarelliosa on pleekunud. 

© Alar Nurkse

ill 2. Detail photo. Watercolour Tallinn by K. Burman. Photographing in visible light shows the line of fading clearly.

ill 2. Detailfoto. K. Burmani akvarellmaal “Tallinn”. Maali fotografeerimisel nähtavas valguses on akvarelli pleekumispiir teravalt eristuv. 

© Alar Nurkse

ill 3. Detail photo. Watercolour Tallinn by K. Burman. Photographing in the UV light shows the line of fading clearly.

ill 3. Detailfotod. K. Burmani akvarellmaal “Tallinn”. Maali fotografeerimisel UV-valguses on akvarelli pleekumispiir teravalt eristuv.

© Alar Nurkse

ill 4. Forming of the reverse side. The painting has been covered with oiled cardboard that has been fastened to the base frame.

ill 4. Tagakülje vormistus. Maal on kaetud õlitatud papiga, mis on kinnitatud alusraami külge. 

© Alar Nurkse

ill 5. Forming of the reverse side. The painting has been covered with perforated masonite (the so-called Finnish cardboard) panel.

ill 5. Tagakülje vormistus. Maal on kaetud augustatud masoniit (soome papp) paneeliga.

© Alar Nurkse

ill 6. Forming of the front side. The paintings have been covered with bent Plexiglas.

ill 6. Esikülje vormistus. Maalid on kaetud painutatud pleksiklaasiga.

© Alar Nurkse

ill 7. Forming of the front side. The painting has been covered with 2-mm window glass.

ill 7. Esikülje vormistus. Maal on kaetud 2 mm aknaklaasiga (K. Malevitš, Must ruut. Tretjakovi Galerii).

© Alar Nurkse

ill 8. Forming of the front side. The painting has been covered with museum glass Optium Acrylic®.

ill 8. Esikülje vormistus. Maal on kaetud muuseumiklaasiga Optium Acrylic®. 

© Alar Nurkse

ill 9. Master’s sign on the reverse side of the painting (Joos de Momper, Harvest. M2520).

ill 9. Maali tagaküljel on meistrimärk (Joos de Momper, Viljalõikus. M2520).

© Alar Nurkse

ill 10. Primed and painted reverse side of the painting (C. Mahu, Wedding-dance in a store. VM488).

ill 10. Krunditud ja värvitud maali tagakülg (C. Mahu, Pulmatants aidas. VM488). 

© Alar Nurkse

ill 11. Canvas glued to the reverse side of a painting (Mi 216).

ill 11. Maali tagaküljele kleebitud lõuend (Mi216). 

© Alar Nurkse

ill 12. Examples of solutions for the front and reverse sides. The Krakow-Copenhagen example (1990).

ill 12. Näide esi- ja tagaküljekaitse lahendusest (1999. a Haus galerii oksjonikataloog). Krakovi-Kopenhageni näidis (1990).

© Alar Nurkse

ill 13. Examples of solutions for the front and reverse sides. The Krakow-Copenhagen example (1990).

ill 13. Näide esi- ja tagaküljekaitse lahendusest. Krakovi-Kopenhageni näidis (1990). 

© Alar Nurkse

ill 14. Examples of solutions for the front and reverse sides. The Krakow-Copenhagen example (1990).

ill 14. Näide esi- ja tagaküljekaitse lahendusest. Krakovi-Kopenhageni näidis (1990). 

© Alar Nurkse

ill 15. Protection of the reverse side of a painting (Glasgow Art Gallery).

ill 15. Maali tagaküljekaitse (Glasgow galerii). 

© Alar Nurkse

ill 16. Protection of the reverse side of a painting (Copenhagen Statens Museum for Kunst).

ill 16. Maali tagaküljekaitse (Kopenhaageni Kunstimuuseum). 

© Alar Nurkse

ill 17. Protection of the reverse side of a painting (Kelvingrove Art Gallery and Museum)

ill 17. Maali tagaküljekaitse (Kelvingrove Art Gallery and Museum). 

© Alar Nurkse

ill 18. Protection of the reverse side of a painting (Kopenhagen Statens Museum for Kunst).

ill 18. Maali tagaküljekaitse (Kopenhagen Statens Museum for Kunst). 

© Alar Nurkse

ill 19. Protection of the reverse side of a painting by Hilma af Klint (Stockholm Moderna Museet).

ill 19. Tagaküljekaitse (Hilma af Klinti maal. Stockholmi Moderna Museet). 

© Alar Nurkse

ill 20 . Painting in a decorative frame  (VM553. A. Graff, 18th c.).

ill 20 . Maal iluraamis. (VM553 F. A. v Siversi portree, A. Graff, 18. saj, õli, lõuend). 

© Alar Nurkse

ill 21. Protective panel fastened onto the reverse side frame (VM553).

ill 21. Maali tagaküljel raamile kinnitatud kaitsepaneel (VM553).

© Alar Nurkse

ill 22. Reverse side of a painting before forming (painting 17th.c. Mi184).

ill 22. Maali tagakülg enne vormistamist (maal 17. saj. Mi184).

© Alar Nurkse

ill 23. Reverse side of a painting after forming.  (painting 17th.c. Mi184).

ill 23. Maali tagakülg pärast vormistamist (maal 17. saj.  Mi184). 

© Alar Nurkse

Juba aastaid olen tegelenud Eesti Kunstimuuseumis kunstiteostele sobiva keskkonna kujundamisega. Kiire ning dikteeriv näitusetegevus põhjustab aeg-ajalt keerukaid olukordi nii puit-, lõuend- kui paberalusel maalikunsti (edaspidi üldistavalt: objekt) säilitamisel ja kaitsmisel, kuid enamasti on neil puhkudel õnnestunud leida optimaalseim lahendus IIC. Studies in Conservation.Volume 56, Number 2, p 125–137 (2011) https://www.iiconservation.org/node/2918.

Vaatamata mõningasele skepsisele selle suhtes, et teose tagapoolele kinnitataval kattematerjalil võib niiskuse kondenseerumisel moodustuda kliimakonflikti jälg (bioloogilise saaste areng), jätkavad praktikud erinevate, veelgi turvalisemate lahenduste otsinguid. Kirikute interjöörides on suured kliimakõikumised ja seal eksponeeritavatele kunstiteostele stabiilseima ning sobivaima säilituskeskkonna loomisel on püütud lahendust leida eelkõige hoonete ventilatsiooni reguleerimisega. Sellekohaseid häid näiteid võib leida Rootsis Gripsholmi lossist ja Euroopa kogemusi tutvustavatest erialastest artiklitest Climate for Collections, Standard and Uncertainties (2013). Andrea Luciani 2013/3/15 http://www.doernerinstitut.de/downloads/Climate_for_Collections.pdf.

Muuseumides sõltuvad maalikunsti kaitset puudutavad otsused kuraatori teadlikkusest, aga ka ambitsioonikusest, kuid sobiva vormini jõutakse parimal juhul ikkagi konservaatori kogemuse abil. Käesolevas kirjutises tutvustan maalikunsti tagakülje kaitsmise küsimusi.

Säilitamisest

Säilitamise üldist eesmärki on lihtne sõnadesse panna – võimalikult tulemuslike meetoditega tagada objektide ja/või teaberesursside kasutatavus praegu ja tulevikus. Säilitamise konkreetsed võtted on aga keerulised ja enamasti kujunenud organisatsioonipõhiselt. Universaalset ja kõigele sobivat säilitusmeetodit ega -keskkonda pole olemas.

Maalikunst vajab säilumiseks keskkonda, mis aeglustab vananemist või aktiivse kasutamise tõttu tekkivat väsimist (3). Sealjuures peab see keskkond olema kohane ka inimestele, kes tegelevad otseselt objektide seisundi jälgimise ning nende hooldamisega.  

Sobiva säilituskeskkonna loomisel lähtutakse nii konservaatori isiklikust töökogemusest kui arvukates erialastes väljaannetes esitatud käsitlustest (4). Alustama peaks hoiutingimuste ratsionaalsest kujundamisest, arvestades olemasolevaid keskkonnatingimusi ning nende toimet objektile Standards in the Museum Care of Costume and Textile Collections. © Museums & Galleries Commission, 1998. . Kasutatavad tehnoloogilised lahendused tuleb kavandada selliselt, et need toetaksid paiga ehitustehnilistest iseärasustest tuleneva keskkonna stabiilsust, mitte ei püüaks seda asendada. Näiteks saab vastavalt vajadusele ja võimalusele luua ruumis lokaalse konditsioneerimisega eriniiskustsoone (karpides või vitriinis silikageeli graanulite kasutamine jms). Iga teos vajab läbimõeldud riskianalüüsi, kuidas mõjutab keskkond (temperatuur, õhuniiskus, heitgaasid, keemiliselt agressiivne tolm, valgustusrežiim vms) objekti tervikuna. Näiteks on maali(aluse) avatud tagakülg keskkonna poolt kergemini mõjutatav kui kattelaki- ja värvikihtidega kaitstud esikülg.

Kunstiobjekti seisundi analüüs, mis eelneb säilitamiseks vajaliku keskkonna kujundamisele või muutmisele, on tulemuslikum, kui eristame levinumaid kahjustusi:

  • füüsikalised – näit deformatsioonid;
  • mehhaanilised – näit hooletu käsitsemise tagajärjed;
  • keemilised – näit korrosioon, valguse fotokeemiline toime;
  • bioloogilised – näit hallitus.

Keskkonna mõjuna objektile peab arvestama ka hoidlate ja näituseruumide valgustusega. Vale valgusti võib põhjustada visuaalset müra ehk nähtavushäiret ning valgusallika soojuslik ja fotokeemiline toime võivad kahjustada objekti materjale (6). Valguse põhjustatud kahjustused (värvide pleekumine jms) on pöördumatud; sellekohaseid kujukaid näiteid esineb konservaatorite igapäevatöös rohkesti [ill 1], [ill 2], [ill 3].

Muuseumi kui säilituskeskkonda on erinevates riikides uuritud ja jälgitud juba pea terve sajandi vältel, läbi aegade on välja töötatud arvukalt soovituslikke säilituskeskkonna parameetreid. Paraku toob nende uuringute tulemusena esitatud kliimanäitajate võrdlus välja suured erisused nii parameetrites kui amplituudide ulatuses (7). See suunab konservaatori mõtte aina kindlamate ja objektikesksemate kaitsemeetmete otsinguile.

Maalikunsti säilitamise küsimused on seotud objekti vormistamisega raami, mille kaitsvat ja vaadet suunavat ülesannet kaalutakse alati kriitiliselt. Läbimõeldud vormistus arvestab vaadeldavusega ning võimaldab iga objekti kindlamalt turvata nii transportimisel kui ka käsitsemisapsude ja keskkonnatoime eest näitusel. Objekti kaitse- ja eksponeerimistarvikute (aasad, konksud, riputustross jms) originaaldetailide vanusest ning funktsionaalsusest lähtuvalt korrastatakse või uuendatakse vana vormistus. Näiteks klaasitakse esikülg spetsiaalse muuseumiklaasiga; äärekaitse kujundatakse tekstiilipaela, paberkleebise või puitliistuga; tagaküljekatteks valitakse sünteetiline kangas, klaaskiudriie või tagapaneel (näit Makrolon) jne. Maalikunsti vormistuse teemat esitleti 2007. aastal Adamson-Ericu muuseumis toimunud näitusel “Iluraam – raami ilu”, kus tutvustati ajaloolisi ja kaasaegseid vormistuslahendusi [ill 4], [ill 5], [ill 6], [ill 7], [ill 8].

Tagakülje kaitsest

Enne 20. sajandit väärtustati tahvelmaalis alust ainult tehnilises ja funktsionaalses mõttes. Tagakülg oli jäänud kunstihuviliste tähelepanu alt välja vaatamata sellele, et seal leidus teavet objekti valmistamise kohta (näit puitpaneeli valmistaja märke, pitsateid, lõuendi tehnoloogilisi tunnuseid, märgistusi alusraamil jms) [ill 9], [ill 10], [ill 11].

Nii puitpaneel- kui lõuendalusel teoste tagakülgede kaitseks on eri aegadel kasutatud väga erinevaid meetmeid (marouflage, Doublierung, Kaschierung, конвертировка jt), neid saab analüüsida antud teemaga tegelenud autorite kirjelduste põhjal.

Petra Achternkamp on käsitlenud maalialuse tagaküljele erinevate kattekihtide kandmist (näit krunt monokroomse või marmoreeringu värvikihiga; munavalgekate jms); alusmaterjali õliga impregneerimist, putukatõrjet küüslaugumahlaga Walters Bucki analüüsi alusel (8). Tema poolt kirjeldatud kogemuse põhjal kleebiti puitpaneeli liitekohtadele lõuendi- või pärgamendiribad ja pinda katvasse liimisegusse lisati täiteaineid. Rebenditega või materjalikadudega maalialuse üheks säilitusmeetodiks oli selle liimimine (taustamine) tugimaterjalile (vaha, vaha-vaigu seguga, loomse vm liimiga jne).

Wilhelm Ostwald on soovitanud liimida maali tagaküljele varasemal ajal kasutatud paberi asemel tinafoolium või kinnitada maal vahaga alumiiniumtahvlile jne. 1930. aastatel praktiseeriti aluse vahaimmutust, mis samaaegselt konserveeris kui ka kaitses objekti. 1920.–1960. aastatel levis õhukesest tinafooliumist (stanniool) niiskusbarjääri kasutamine (Graeff, W. Buck, Marijnissen, Basch-Bordone, Wehlte, Brandt, Berger, Volters jt). Straub otsis 1968. aastal „kliimapuhvrit“ – sobivat materjali kunstiteose eraldus- ehk karantiinikeskkonna kujundamiseks. Varaseim näide renessanssaltari puittahvli tagakülje kaitsest laudisega pärineb Saksamaalt Gemünde linnast Švaabimaal (9). Samal meetodil on kaitstud ka A. Düreri 1503–1504 maalitud Dresdeni altar-triptühhon .

Kui 16. sajandi alguses tulid maalikunstis kasutusele lõuendalused, hakati kaitsma ka nende tagakülgi (näit A. Mantegna „Tüchlein“-maalid, El Greco „Krahv Orgazi haudapanemine“ (1586–1588), hiljem W. Turneri maalid jt) (10).

Alusraamile pingutatud vanade lõuendmaalide puhul võib täheldada raami piirkonna kraklee-kahjustuse erinevust võrreldes ülejäänud maalingu pinnaga. See on seal märgatavalt väiksem, mis on tõenäoliselt tingitud lõuendit katva (kaitsva) alusraami toimest.  

Kliimakonflikti maalialustel saab vältida rea säilitusmetoodikates teadvustatud võtetega. Erinevate pretsedentide analüüs pakub huvitavat ainest kõrvutusteks ja rakendusteks (11, 12, 13). Näitena saab nimetada Schaible poolt rakendatud altarimaalide kaitset tuulutuskorstnaga ning puidusöest täidisega ploki paigutust tagaküljele. Welsch, Kühn, Church, Ostwald, Straub jt on tagakülje kaitsekatte otsingutel kasutanud laudist või puitpaneeli, lõuendit, paberit, vahatatud paberit või pärgamentpaberit, kartongi, tinafooliumi, eritüübilisi puitkiudplaate, vineertahvleid jne. Tänaseks välditakse põhjendatult objektidele õhuaukude vms tegemist (Welsch, Schaible, Voss jt) ning objekti kokkupuutekohtadesse seinaga paigutatakse 5–40 mm paksuseid korgitükke.

Praktika

Eriti viimastel aastakümnetel on paljudes tuntud muuseumides teadvustatud ja rakendatud erinevaid võimalusi objekti tagakülje kaitseks (14) [ill 12], [ill 13], [ill 14], [ill 15], [ill 16], [ill 17], [ill 18], [ill 19].

Ühest meetodit pole praeguseks siiski veel välja kujundatud. Küsimused, mis kaasnevad objekti tagakülje kaitse valiku ja teostusega, on järgmised:

  • Mille eest tuleb objekti kaitsta?
  • Milline on ruumi(de) mikrokliima – kuidas liigub õhk ruumis, temperatuuride ja õhuniiskuse näitajad ja kõikumine?
  • Kas ja kuidas on võimalik mikrokliimat reguleerida?
  • Kas tagakülje kaitse peab olema alaline või kasutatav ajutiselt (transpordil vms)?
  • Missuguse objekti materjal ja seisund on tundlikeim ning vajab suurimat kaitset (samas ekspositsioonis)?
  • Milline on sobivaim kaitsematerjal: täiteainega liimkate, paber, papp, kangas, foolium, vineer, puitlaud-vooderdus, puitlaastplaat, sünteetilised vahtplastid (sh polüuretaan), polükarbonaatpaneel Makrolon jms?
  • Milline on sobivaim ja otstarbekaim meetod: kas kinnitada kaitsematerjal originaali alus- või ümbrisraamile?
  • Millega kinnitada (kruvid, klambrid, kahepoolne teip vms)?
  • Kas teha õhutusauke või -avasid ehk kujundada puhverkeskkonna mikrokliimat vastavalt vajadusele?
  • Kuidas riputada kliimakaitsega objekte seinale?
  • Kas eelarve katab tööaja ning materjali kulutused?

 

Objekti ei tohi riputada otse vastu seina, vaid sellest umbes 2 cm kaugusele, kasutades puhvertuge. Tihedalt seina vastu paigutatuna võivad lõuendis ja maalikihtides ilmneda niiskuskahjustused. Tagapaneeliga objekt on tolmu ja õhusaaste mõjude eest kaitstum. Õhuvahedega tagakülje kaitse pole museaalses keskkonnas tavaliselt vajalik. Suurte kliimakõikumistega mittemuseaalses keskkonnas peab aga õhutusavade kasutamist kaaluma ja nende tegemisel katma avad tolmu filtreeriva materjaliga. Peab arvestama sellega, et tagaküljelt suletud objektil on keerukam kontrollida bioloogilise kahjustuse tekkimist.

Tagaküljele kinnitatav materjal peab olema: 

•           jäik, tugev, kerge;

•           keemiliselt inertne;

•           piisavalt tihe, vähendamaks välisõhu juurdepääsu ja tõkestamaks mustuse ning tolmu sattumist alusele;

•           mittehügroskoopne – see ei tohi adsorbeerida niiskust; vajadusel sobib lokaalseks niiskuse stabiliseerimiseks kasutada  ART-Sorbi või silikageeli graanuleid.

Tagaküljele kinnitatav materjal peab kaitsma teost tagantpoolt lähtuva mehhaanilise kahjustamise eest (vajutus, surve, hõõrdumine vms) ning vähendama vibratsiooni mõju teosele (eriti transportimisel).

Lõuendmaalide tagakaitseks on kasutatud originaali alla alusraamile kinnitatud linasest lõuendist tugikangast. Oluline on vältida tugikangal õmblusi, mis võivad „peegelduda“ originaali esiküljele ja põhjustada maalikihi kahjustumist. Sobiva tugilõuendi kinnitamisel alusraami välisküljele (takjapaelaga või klammerdades küljepinnale) pole küsimus nii kriitiline. Vastuolu tekib siin seoses tugikanga kinnitamisega originaal-alusraamile, mis võib selle originaalsust lõhkuda. Tekstiilmaterjali kaitsevõime on väiksem, sest õhuläbivuse tõttu on puhvertsoon avatum ja sinna koguneb paremini tolmu, biosaastet jms.

Tagakülje kattena on kasutatud ka vähemalt 3 mm paksust puitkiudplaati, sh masoniiti ehk soome pappi, kuid need materjalid pole arhiivipüsivad ega sobi museaalidele. Sobiv materjal on polüuretaanist vahekihiga arhiivipüsiv Kapa plaat, mida on juba aastaid muuseumides kasutatud.

Kokkuvõtteks

Uute klaas- ja tagakattematerjalide kasutamisel on optimaalset kaitset loov meetod kliimataskuks nimetatav lahendus.

Parim soovitatav viis lõuendmaali tagakaitseks on kinnitada kaitsepaneel alusraamile. Kliimakaitseks kasutatav polükarbonaat-plaat (PC) on kaubamärkide Guttagliss Dual ja Makrolon nime all tuntud toode, mis on kerge, hea valguse läbilaskvusega, löögikindel ja kergesti lõigatav. See omab ühepoolset kaitsekatet UV-kiirgusele ja 10-aastast garantiid purunemisele ning läbipaistvuse muutustele.

Spetsiaalse (vaiba)noaga sobivasse mõõtu lõigatud Makrolon’ist taustapaneel kruvitakse raamile kinnitatud liistule tihedalt ja ühtlaselt kruvide ning seibide abil [ill 20], [ill 21], [ill 22], [ill 23]. Suuremate maalide puhul peaksid selle mõõtmed sobima alusraami tugiristi mõõtmetega. Raami tagakülg või suurema maali korral raamile puitliistust ehitatud pesa kaetakse paneeliga 2–4 cm ulatuses. Kinnitamiseks valitakse laia peaga nn seibkruvid, mille asukohad märgitakse paneeli servast 1–2 cm kaugusele. Sõltuvalt objekti mõõtudest loetakse kruvide optimaalseks vahekauguseks~10–25 cm, kusjuures needei tohi asetseda nurkades, sest võivad lõhkuda nurgaühendust.

Kasutatud materjalid: 

Orgaaniline klaas (pleksiklaas, akrüülklaas ) – Optium Acrylic® (anti-reflective)  http://www.tru-vue.com/Find-a-Distributor/; Optium_Spec_Sheet.pdf;   http://www.claritybylarsonjuhl.com/anti-glare-glass.html

Tagakülje kaitseks kasutatavad materjalid:

Makrolon – sünteetiline materjal polükarbonaat (PC), mis leiab kasutust museaalide pikaajalisel säilitamisel http://www.proplastik.ee/makrolon-%28pc

Arhiivipüsiv kartong – EnCore® Acid-Free Foam Board http://www.encoreproducts.com/antique-white-acid-free-foam-board.aspx, io@cleanart.ee

Polüester – (Polyester Fabric P110) http://lascaux.ch/pdf/en/produkte/restauro/58378.02_Films_Farbrics_Papers.pdf

Polüester- või klaaskiudriie - http://lascaux.ch/en/produkte/restauro/index.php

Art-Sorb®       http://lascaux.ch/pdf/en/produkte/restauro/10_leuchten_messgeraete/artsorb.pdf

Silikageel – modifitseeritud ränioksiid info@keemiakaubandus.ee

Viited: 

1.    IIC. Studies in Conservation.Volume 56, Number 2, p 125–137 (2011) https://www.iiconservation.org/node/2918
2.    Climate for Collections, Standard and Uncertainties (2013). Andrea Luciani 2013/3/15 http://www.doernerinstitut.de/downloads/Climate_for_Collections.pdf
3.    PROPAINT OR 42/2010 http://propaint.nilu.no/Portals/23/PROPAINT-Final%20Report.pdf
4.    Achternkamp, Der Rückseitenschutz von Gemälden: Historische und zeitgenössische Praxis; Zeitschrift für Kunsttechnologie und Konservierung Jahrgang 5/1991, Heft 1; Jonathan Ashley-Smith. Risk Assessment for Object Conservation. Butterworth Heinemann Oxford, Auckland et al. 1999; The Structural Conservation of Panel Paintings. Eds. Kathleen Dardes and Andrea Rothe; The Getty Conservation Institute, Los Angeles, 1998; Stoner, Rushfield, Conservation of Easel Paintings, Routledge 2012 jt.
5.    Standards in the Museum Care of Costume and Textile Collections. © Museums & Galleries Commission, 1998. 
6.    T. T. Schaeffer, Effects of Light on Materials in Collections. The Getty Conservation 
Institute, 2001. The J. Paul Getty Trust.
7.    Museaalse keskkonna uuringute ligi sajandipikkune areng erinevates riikides on määratlenud temperatuuri ja õhuniiskuse parameetreid hoidlate mikrokliimas, mida näitlikustab allpool olev võrdlusrida:
1940. a Nõukogude vene museoloogide soovitus 12–18 +/-2ºC ja 50–60 +/-3% RH (Tihhonova 1940)
1960. a 20 +/-1ºC ja 50% RH (Sebera 1994)
1980. a 20 +/-1ºC ja 50% RH (Shelley 1987)
1987. a 17–21ºC ja 50–55% RH (Grenberg 1987)
1998. a 18–21ºC ja 45–55% RH (Webber 1998)
2004. a 21 +/-2ºC ja 50 +/-5 % RH 24 tundi ööpäevas ja 365 päeva aastas (Lord 2004)
8.    P. Achternkamp. Ibid, lk 20.
9.    P. Achternkamp. Ibid, lk 25–26.
10.    P. Achternkamp. Ibid, lk 27.
11.    F. I. Ligterink, G. D. Pietro. Canvas paintings on cold walls: relative humidity differences near the stretcher.  http://www.preservatech.com/docs/ligterink.pdf
12.    Propaint project. A case study in the Mauritshuis. lk 102, 154
http://propaint.nilu.no/Portals/23/PROPAINT-Final%20Report.pdf
13.    The Lobkowicz Collections. http://lobkowicz-palace.com/category/collections-highlights/page/2/
14.    Taani Rahvusgalerii (National Gallery of Denmark); Helsingis asuva Soome Rahvusgalerii (Kansallisgalleria Ateneum) kogu maalikunsti kollektsioon on varustatud tagakülje kaitsega; 2015. aastal KUMU-s eksponeeritud Stockholmi Moodsa Kunsti Muuseumi (Moderna Museet) näitusel “Hilma af Klint´i loomingust” olid kõik maalid samuti tagapaneel-kaitsega.