Konserveerimisprotsessi infoökoloogiline vaade

Autor: 
Kurmo Konsa
Number: 
Anno 2015
Rubriik: 
Säilitamine
TrükiPDF
ill 1. Conservators, objects and environment belong together. The Society of Estonian Conservators on the working-bee at the Mõniste museum in 2015.

ill 1. Konservaatorid, objektid ja keskkond moodustavad lahutamatu terviku. Eesti Konservaatorite Ühing talgutel Mõniste muuseumis 2015.

©

ill 2. Konservaatorid, objektid ja keskkond moodustavad lahutamatu terviku. Eesti Konservaatorite Ühing talgutel Mõniste muuseumis 2015.

ill 2. Konservaatorid, objektid ja keskkond moodustavad lahutamatu terviku. Eesti Konservaatorite Ühing talgutel Mõniste muuseumis 2015.

©

ill 3. Conservators, objects and environment belong together. The Society of Estonian Conservators on the working-bee at the Mõniste museum in 2015.

ill 3. Konservaatorid, objektid ja keskkond moodustavad lahutamatu terviku. Eesti Konservaatorite Ühing talgutel Mõniste muuseumis 2015.

©

Käesolevas artiklis vaatlen konserveerimist ennekõike protsessina, mille eesmärgiks on tagada kultuuripärandi väärtuste ja tähenduste säilimine ning selle kasutatavus. Konserveerimisprotsessi käsitlemisel kasutan infoökoloogilist raamistikku, lähtudes ennekõike B. Nardi ja V. O`Day ideedest (1). Infoökoloogia kujutab endast kindlas keskkonnas toimivat terviklikku süsteemi inimestest, tegevuspraktikatest, väärtustest ja tehnoloogiatest. See on mingi inimrühma, tema tegutsemisvahendite (tööriistade) ning tegevuste läbipõimunud võrgustik. Infoökoloogilist lähenemisviisi iseloomustavad süsteemsus, mitmekesisus, koosareng (koevolutsioon) ja seotus mingi kindla paigaga (lokaalsus). Kõik need aspektid on väga olulised ka konserveerimise puhul.   

Konserveerimisprotsess

Objektide säilitamine sõltub neile omistatud väärtustest ja tähendustest. Säilitamise kõige laiemaks eesmärgiks on hoida alles objektide, nähtuste ja paikade selliseid väärtusi, mis teevad neist kultuuripärandi. Kindlasti tähendab see objektide struktuurse info säilitamist, aga näiteks hoonete korral võib see tähendada ka neid ümbritseva keskkonna, teatud kasutusviisi või nendega seotud ideede alalhoidmist jms. Kõik sõltub ju sellest, millised on need väärtused, mida säilitatakse ja millise informatsiooniga on need seotud. Konserveerimisel tagatakse väärtuste püsimine objekti otsese mõjutamise kaudu. Selle käigus toimub objekti väärtusi kandvate elementide seisundi stabiliseerimine väga erinevate füüsikaliste ja keemiliste meetodite abil. Milline on täpselt konserveerimisprotsess, sõltub nii objektist ja selle kontekstist kui ka töötlemise eesmärkidest. Konserveerimise üldised põhimõtted on aga vaatamata objektide erisusele üldjoontes samad. Konkreetne rõhuasetus sõltub suurel määral erinevatest teoreetilistest lähenemistest konserveerimisele. Olenevalt sellest, millele need keskenduvad, võib neid jagada objekti-, väärtuste- ja inimesekeskseteks (2). Tegemist ei ole kindlas ajalises järjestuses ilmunud käsitlustega, mis tingimata üksteist välistavad – olgugi, et neil on teatud ilmumisjärjekord, kasutatakse neid kõiki sõltuvalt kontekstist ja objekti käsitlemise eesmärgist.

Objektikeskne lähenemine konserveerimisele

Objektikesksel lähenemisel (materials-based conservation) on konserveerimisprotsessi keskmeks arusaadavalt objekt ise. See, mida sellega ette võetakse, sõltub ennekõike objekti seisundist ja võimalikest kahjustustest. Esmapilgul võib tunduda, et mingi eseme või hoone seisund on n-ö objektiivne, loodusteaduslikule analüüsile alluv olek. Tegelikkus on siiski natuke teine. Seisundi määratlemine eeldab otsustusi, mis kõik on mõjutatud ka kontekstist ja seotud selle objekti funktsiooni, eesmärgi ja kasutusega (3). Igal juhul lähtub objektikeskne konserveerimisteooria sellest, et ennekõike on oluline säilitada pärandiobjektide materiaalne külg. Objekti füüsiline kahjustumine tähendab minevikku puudutava teabe kadumist. Töötlemise eesmärk on objekti füüsilise terviklikkuse säilitamine ja see tugineb teaduslikele uuringutele. Sellise lähenemise puhul räägitaksegi suuresti teaduse, eriti loodusteaduste keeles. Objekti töötlemist juhivad konserveerimise eetilised printsiibid nagu näiteks minimaalne sekkumine, pööratavus, töödeldavus jms. Kui objektis püütakse määratleda mingit objektiivset füüsilist tõde, siis võib see kaasa tuua sellelt mõningate ajaloo jälgede eemaldamise. Objekti konserveerimiseks on alati palju võimalusi. Millest lähtuvalt valitakse üks võimalus paljudest? Millist objekti esitust eelistatakse? Nendele küsimustele me otseselt objektilt eneselt paraku vastust ei leia.

Väärtustekeskne lähenemine konserveerimisele

Umbes paar-kolmkümmend aastat tagasi hakkasid järjest enam esiplaanile tõusma pärandi väärtuste küsimused. Sellist väärtusi rõhutavat lähenemist nimetatakse väärtustekeskseks konserveerimiseks (values-based conservation). Objektide olulisus peitubki ju suurel määral nendes väärtustes ja tähendustes, millega inimesed neid seostavad. Pärandiks peetakse objekte või nähtusi alles siis, kui neile on omistatud teatud ajalooline, teaduslik, esteetiline, kunstiline, sotsiaalne või ka mõni muu väärtus. Just väärtused muudavad objekti või nähtuse pärandiks. Väärtused on selles mõttes tinglikud, et need ei ole objektiivsed omadused nagu eseme kaal, värvus, keemiline koostis jms. Me ei saa neid leida, fikseerida ja loota, et nad jäävad ka edaspidi muutumatuks. Väärtused ilmuvad objekti, selle konteksti ja inimeste vastastikuse koosmõju (interaktsiooni) tulemusena. Väärtustekeskse lähenemise korral on objekti füüsiline terviklikkus küll endiselt keskmes, kuid arvestatakse ka selle kultuuriliste väärtustega. Seetõttu kaasatakse otsuse tegemisse sageli mitu eri spetsialisti ja muid huvigruppe, näiteks kohalikke inimesi, kunstnikke, omanikke, muuseumitöötajaid, teisi konservaatoreid jm. Sellisel juhul räägitaksegi jagatud otsustusprotsessist (shared decison-making). Praegu on väärtustekeskne lähenemine konserveerimises selgelt kanda kinnitanud.

Väärtustega tegelemisel kerkib aga esile üks probleem. Väärtused ei ole objektile sisemiselt omased, need kujunevad objekti pärandiks muutumise protsessi käigus ning sõltuvad kontekstist. Kui me hindame objekti väärtusi, siis ei ole võimalik hinnata kõike, mis teeb antud objekti väärtuslikuks sellega seotud inimestele. Nii on igasugune väärtuste kindlaksmääramine alati ebatäielik ja osaline, sest seda piiravad aeg, ressursid ning määratlejate oskused ja teadmised.

Mis siis ikkagi on konserveerimise, üldse pärandi säilitamise eesmärk? Lühidalt öeldes tuleks konserveerimist rohkem seostada oma kaasaja ja inimestega, kes annavad objektidele nende tähenduse. Need on praegusaja inimesed. Minevikuinimesed on surnud, nende jaoks kehtinud väärtusi ja tähendusi võime vaid tagantjärele uurida, tulevikuinimeste väärtustest on meil põhimõtteliselt võimatu midagi teada. Nii jäävadki üle meie kaasaegsed. Uut lähenemist konserveerimisele, mis seab kogu protsessi keskmesse inimese, tuntakse inimesekeskse konserveerimisena (peoples-based conservation).

Inimesekeskne lähenemine konserveerimisele

Pärand on inimeste eluga väga mitmel viisil seotud. Konserveerimine peab seda sidet igati tugevdama ja edendama, pöörates tähelepanu sellele, kuidas konserveerimisprotsess ja selle tulemus inimesi mõjutab. Keskne pole enam materiaalne objekt kui väärtuste kandja, vaid kogukond, kes need väärtused objektile omistab. Kogu konserveerimisprotsessi juhib tänapäeva kogukondade heaolu, väärtuste hoidmine ja kujundamine. Enne kui asuda konserveerima ehitist või mõnda muud pärandiobjekti, tuleb välja selgitada sellega seotud huvigruppide ja kogukondade arusaam antud objektist ning sellega seotud väärtustest. Selline lähenemine tunnistab konserveerimise kohasõltuvust (paiksust), subjektiivsust ja poliitilisust. Objektide väärtused on inimeste poolt loodud, need sõltuvad kontekstist ja neid kujundab kaasaegne ühiskond. Konserveerimine sõltub konservaatori isikust, tema väljaõppest, veendumustest, käelisest tundlikkusest. Alati valitakse välja mingid väärtused ja ideed, mida antud objekt kehastab ja mida soovitakse säilitada. Teised väärtused ja ideed heidetakse kõrvale. Ühesõnaga, me valime, mida tahame esitleda ja säilitada. Sellisel puhul ei töödelda konserveerimisel materiaalset objekti, vaid sotsiaalseid võrgustikke, mis ühendavad tähendusi ja väärtusi omavaid objekte inimeste ja ühiskonnaga. See, kuidas konserveerimisprotsessi üha enam ühiskonnaga siduda, on keerukas küsimus, millele sobivaimat lahendust alles otsitakse. Esialgu on selge see, et vastuse leidmiseks tuleks pilk konserveerimiselt eemale pöörata ja proovida leida uusi terviklikke käsitlusviise. Üheks selliseks võimaluseks on infoökoloogia (information ecology).

Mis on infoökoloogia?

Infoökoloogia näol on tegemist infoteaduste suunaga, mis kasutab ökoloogiast pärit mõisteid keerukate infosüsteemide analüüsimiseks, vaadeldes neid ökoloogise süsteemina.

Sõna „ökoloogia“ on tänapäeva inimesele hästi tuntud ja seostub enamasti keskkonnaprobleemide, looduskaitse, loodusressursside, looduslähedase elamisviisi ja laiemalt üldse inimese mõjuga ümbritsevale loodusele. Vähem osatakse ökoloogiat seostada näiteks käitumisega (käitumisökoloogia), eetikaga (ökoloogiline eetika), majanduse (majandusökoloogia), kultuuri (kultuuriökoloogia), psühholoogia (ökoloogiline psühholoogia) või asustusgeograafiaga (asumiökoloogia). Tundub, et ökoloogilisel lähenemisel on nii mõndagi kasulikku pakkuda ka muudes valdkondades. Mis siis muudab ökoloogilise mõtlemise nii külgetõmbavaks ja kas tegemist on tõepoolest sisulise lähenemisega või vaid moeterminiga, mida kasutatakse kõikvõimalikes seostes tähelepanu äratamiseks ja reklaamiks.

Bioloogias tähendab mõiste ökoloogia organismide ja nende elukeskkonna vastastikuseid suhteid käsitlevat teadusharu. Üldisemalt aga käsitletakse ökoloogilise lähenemise korral nii elus kui ka eluta süsteeme terviklikult, vaadeldes niihästi nende koostisosade omavahelisi suhteid kui ka süsteemi kui terviku suhteid väliskeskkonnaga. Teistes valdkondades väljaspool bioloogiat kasutatakse ökoloogia mõistet metafoorselt, tekitamaks kujutlust bioloogilisest keskkonnast koos sellele iseloomuliku keeruka dünaamika, liikide mitmekesisuse ja ökoloogiliste niššidega.

Infoökoloogia kujutab endast süsteemi inimestest, tegevustest, väärtustest ja tehnoloogiatest kindlas lokaalses keskkonnas. Infoökoloogilise lähenemine tähendab, et keskendutakse tehnoloogia ning inimeste ja nende tegevuse vahelisele suhtele. Tähelepanu keskmes ei ole seejuures mitte tehnoloogia, vaid inimtegevus, mida tehnoloogia toetab. Infoökoloogiline käsitlus lähtub väga selgelt põhimõttest, et igasugune uurimine peab olema vahetult seostatud praktikaga. Ökoloogiline metafoor peaks edendama mõtlemist ja arutelusid ning viima lõppkokkuvõttes edukamale tegutsemisele. Olulisteks infoökoloogilist lähenemisviisi iseloomustavateks märksõnadeks on tuginemine väärtustele, süsteem, koosareng ja paiksus (lokaalsus). Vaatame järgnevalt neid veidi lähemalt ning näitame nende printsiipide rakendamise võimalust pärandikäsitlustele.

Väärtustele tuginemine

Infoökoloogiliste põhimõtete rakendamine tugineb süsteemi põhiväärtustele ja tähendustele, mida kasutajad annavad tegevustele ja tehnikatele. Terviklikku infoökoloogilist süsteemi iseloomustab tehnoloogia kasutamine väärtustest, normidest ja tavadest koosnevas sotsiaalses võrgustikus. Just sotsiaalsed praktikad (social practices) on infoökoloogilise süsteemi oluliseks elemendiks, pakkudes mitte tehnoloogiaid, vaid viise nende kasutamiseks. Tervikliku infoökoloogilise süsteemi arendamine peab tuginema väärtustele, mis aitavad vältida sisemisi vastuolusid, mis võivad viia kogu süsteemi kokkukukkumise või mitterakendumiseni. Harilikult lähtutakse tehnoloogiliste süsteemide kavandamisel efektiivsusest ja töövõimest, kui aga loodud süsteem läheb vastuollu inimeste ideaalide või väärtustega, kaasneb sellega süsteemis märkimisväärne stress.

Kõikide pärandit mõjutatavate otsuste tegemisel on kõige olulisem arvestada pärandiga seotud väärtustega. Pärand on alati mingite väärtuste ja tähenduste kandja. Nende väljatoomine ja nendega arvestamine ongi kogu pärandiprotsessi (heritage process) haldamise aluseks. Lähtutakse sellest, mida ja miks ühiskond väärtustab. Kaasaegse pärandikäsitluse kohaselt on pärandi füüsilised ja vaimsed aspektid lahutamatud. Praktilises pärandihalduses pööratakse aga endiselt peatähelepanu üksnes pärandi materiaalsele poolele. Sellel on ka selge põhjus, kuna pärandi materiaalne pool on kergemini hoomatav ja hallatav. Haldamise aluseks on pärandi väärtuste (heritage values) selge määratlemine. Kõik objektid ja nähtused ei ole ühtviisi väärtuslikud ja kõikide haldamisega ei ole võimalik tegeleda. Pärandi haldamine (heritage management) tähendab alati tegelemist erinevate, sageli vastuoluliste probleemide ja eesmärkidega, nende tähtsuse järjekorda seadmist, tasakaalustamist, kompromisside leidmist. Kogu seda protsessi juhivad eesmärgid ning nendega seostatud kindlalt määratletud väärtused.

Süsteem

Infoökoloogia poolt käsitletavad süsteemid on keerukad, kuid tegemist ei ole suurte süsteemide komplekssusega, mida vaatleb näiteks süsteemiteooria (systems theory). Ökoloogilise lähenemise korral vaadeldakse süsteeme inimesest lähtuvalt. Me kõik kuulume paljudesse erinevatesse süsteemidesse ja osaleme nendes. Ökoloogia mõõtkava võimaldab leida isiku ja süsteemi kokkupuutekohti, teid süsteemidesse tungimiseks ja võimalusi nende mõjutamiseks. Sarnaselt bioloogilise ökoloogiaga on ka infoökoloogiale iseloomulikud tugevad seosed ja vastastikused suhted süsteemi erinevate osade vahel. Muutus ökoloogilises süsteemis haarab harilikult kogu tervikut: kui süsteemi üks element muutub, on seda tunda läbivalt kogu süsteemis.

Oluline on jälgida, et pärandi käsitlemine haaraks kõiki pärandi dimensioone – erinevaid objekte ja nähtusi, erinevaid ühiskonnatasandeid ja erinevaid väärtusi.

Koosareng (coevolution)

Terviklik ökosüsteem on alati muutumises, see ei ole kunagi staatiline. Isegi stabiilses olekus toimuvad seal sageli suured muutused. Tehnoloogia areng tähendab seda, et kogu aeg pakutakse uusi, teistsuguseid, kiiremaid ja efektiivsemaid vahendeid ja teenuseid. Inimesed peavad olema ette valmistatud, osalemaks neid ümbritsevate infoökosüsteemide arengus. Kuna tehnoloogia muutub pidevalt, tuleb ka infoökoloogilistel süsteemidel pidevalt muutuda ja kohaneda. Infoökosüsteemi osaks on inimesed, kes õpivad, kohanevad ning loovad teavet. Isegi kui tehnoloogia ei muutu, areneb inimese oskus sellega ringi käia ning seda kasutada. Keskkonna sotsiaalsed ja tehnilised aspektid arenevad koos seostatult – s.o koevolutsiooniliselt.

Sarnaselt loodusliku ökosüsteemiga on ka infoökosüsteemis olulised nn võtmeliigid (keystone species). Ökoloogias mõistetakse võtmeliikidena liike, kelle olemasolu ja tegevus on vältimatult vajalik kogu koosluse säilitamiseks. Nende hävinemisel või puudumisel hävineks kogu kooslus. Infoökoloogias on võtmeliikideks vastavate oskuste ja kogemustega inimesed, kelle olemasolu on hädavajalik tehnoloogia efektiivseks kasutamiseks. Tegemist on vahendajatega, inimestega, kes suudavad tõlkida informatsiooni, muuta andmed teadmiseks ja teha see ka teistele arusaadavaks. Inimesed on paratamatult iga infoökoloogilise süsteemi kõige olulisemad, kõige loomingulisemad osad. Kahjuks jääb selliste vahendajate tegevus väga sageli mitteametlikuks, sellele ei pöörata piisavalt tähelepanu, see toimub kusagil süsteemi perifeerias. Ometigi on täiesti selge, et uute tehnoloogiate rakendamise edukus sõltub just nimelt nendest vahendajatest, kes suudavad kohandada tehnoloogia olemasolevatesse, kohapeal valitsevatesse tingimustesse. Pärandi säilitamisel on keskseks ideeks muutuste haldamine, mitte ainuüksi minevikust pärit füüsilise materjali säilitamine. Muutuste haldamine tähendab seda, et meil ei ole võimalik säilitada objekte ja nähtusi nii, et need oleks lahutatud füüsilisest ja sotsiaalsest keskkonnast. Kuna aga keskkond on pidevas muutumises, peab pärandi haldamine nende muutustega kohanduma.

Paiksus (locality)

Infoökoloogilise lähenemise korral pööratakse erilist tähelepanu paiksuse ehk lokaalsuse küsimusele. Inimesed tegutsevad alati mingis kindlas kohas, ka kõik nende kokkupuuted tehnoloogiatega leiavad aset kindlas paigas ja need paigad pole sugugi tähtsusetud. Erinevates paikkondlikes tingimustes on tehnoloogia alati erinev – nii uskumatu kui see meile ka ei tundu –, sest konkreetsete tehniliste lahenduste eeldatavad rollid, kasutatavus ja muud tunnused on alati erinevad. Enamikul juhtudest sõltub ka tehnoloogia edukus just nimelt konkreetse koha ja olukorra tundmisest ning tajumisest. Pärand on ühiskonnaspetsiifiline ja loomuomaselt poliitiline (4). Me ei saa pärandi haldamist käsitleda väljaspool sotsiaalset ja poliitilist keskkonda. Konkreetse pärandiobjekti haldamisel on oluline võtta arvesse seda ümbritseva kogukonna ja ühiskonna vaateid, eesmärke ja ootusi. Kindlasti on vaja haldusprotsessi kaasata võimalikult palju huvigruppe. Avalikkusega seotus ja ühiskonna toetus on hädavajalik tingimus pärandi edukaks pikaajaliseks säilitamiseks.

Peale väärtustekeskse lähenemise esiletõusu 1990. aastate teisel poolel on pärandi haldamisel hakatud üha enam eelistama ülalt-alla lähenemise asemel osalusprotsesse, erinevate vaadete ja huvigruppide kaasahaaramist. Selle kaudu on võimalik suurendada pärandist huvitunud inimeste arvu ja tagada jätkusuutlikum pärandi haldamine (5). Traditsiooniliselt teevad pärandiga seotud otsustusi eksperdid. Me ei saa hõlmata teisi huvigruppe, kui neil puudub reaalne otsustusõigus pärandi haldamisprotsessides. See tähendab seda, et konkreetse pärandiga seotud huvigruppidel peab olema ekspertidega samaväärne otsustusõigus. Pärandi haldamisel ei ole võimalik ega vajalik taotleda absoluutseid tulemusi, vaid oluline on saavutada parim võimalik tulemus, lähtudes antud kohapealsetest tingimustest.

Infoökoloogiline konserveerimine

Mida kasulikku oleks infoökoloogiast võimalik leida konserveerimisprotsesside edukamaks sidumiseks ühiskonnaga? Kui võtta kokku infoökoloogilised arusaamad konserveerimise lähtekohalt, siis tuleks rõhutada süsteemse käsitluse olulisust. Traditsioonilise konserveerimismudeli kohaselt interpreteerib reaalset maailma (objekti) konservaator, kasutades selleks teaduslikke meetodeid. Seejärel objekti muudetakse ning pärast seda interpreteerib seda omakorda kasutaja. Tegemist on objektiivse mudeliga, mis on vaba subjektiivsest, isiksuslikust lähenemisest.

Keerulisema ja isikustatud mudeli korral on igal protsessis osalejal oma maailmavaade, mis sisaldab intellektuaalseid, filosoofilisi, kogemuslikke ja sotsiaalseid aspekte; need aga on seotud isiku teadmiste, igapäevaelu ja kogemustega. Maailmavaate poolest erinevad üksteisest nii üksikisikud, erialad kui ka asutused. Maailmavaate erinevustest tingituna on ka objektide tajumine ning tõlgendamine erinev. Objektid omakorda jällegi mõjutavad inimesi – erinevaid objekte konserveerides õpime kogu aeg midagi juurde ja arendame oma teadmisi ning oskusi. Nõnda on ka inimeste maailmavaade pidevas muutumises ja arengus. Seega ei ole võimalik nõuda ainult objektiivseid konserveerimisreegleid – konserveerimisotsustusi mõjutavad protsessis osalejate arvamused, veendumused, kogemused jne. Selline mudel kajastab pigemini subjektiivset interpretatsiooni kui objektiivset selgitust. Nii konservaatorid, objektide omanikud ja kasutajad kui ka laiem avalikkus moodustavad tervikliku süsteemi (6). Paratamatult kipuvad erinevad osapooled nägema seda süsteemi erinevalt, see on ühelt poolt vältimatu, aga teiselt poolt hädasti ületamist vajav takistus.

Konserveerimise olulisuse käsitlemisel tuleb sageli rõhutatud majandusliku tähtsuse kõrval vaadelda kindlasti ka selle osa kogukondliku identiteedi kujundamisel ja sotsiaalse sidususe loomisel ning säilitamisel; konserveerimisel on oma osa ka hariduses ja laiemalt kogu ühiskondliku kommunikatsiooni süsteemis (7). Objektide konserveerimise kaudu toimub tähenduste loomine ja väärtuste esitamine kogukonnale ja ühiskonnale laiemalt. Olulise tegurina tuleb kindlasti rõhutada ka pärandi lokaalsust ja unikaalsust. Iga pärandiobjekt ja -nähtus paiknevad kindlas keskkonnas ning on sellega lahutamatult seotud. Konserveerimisel on oluline võtta arvesse pärandiga seotud kogukonna ja ühiskonna vaateid, eesmärke ja ootusi. Kindlasti on vajalik võimalikult paljude huvigruppide kaasamine konserveerimisprotsessi. Seotus avalikkusega ja ühiskonna toetus on hädavajalik tingimus pärandi edukaks pikaajaliseks säilitamiseks ning konserveerimise kui eriala arenguks.

Konserveerimine muutub objektide tehnilisest töötlemisest kultuuri loomise ja uuestiloomise viisiks. Oluline ei ole mitte ainult see, mida konserveerimisega saavutatakse, vaid ka see, kuidas seda tehakse ning kuidas see inimesi mõjutab. Konservaator valib objekte ning konserveerib ühe võimaliku tuleviku. Ta peaks valima sellise, kus inimestel oleks hea elada.

Viited: 

  1. Nardi, Bonnie, O’Day, Vicki. 1999. Information Ecologies: Using Technology with Heart. Cambridge: The MIT Press.
  2. Sully, Dean. 2013. Conservation Theory and Practice: Materials, Values, and People in Heritage Conservation. – The International Handbooks of Museum Studies, First Edition. General Editors: Sharon Macdonald and Helen Rees Leahy. Volume IV: Practice. Edited by Conal McCarthy, 1–21.
  3. Appelbaum, Barbara. 2007. Conservation Treatment Methodology. Oxford: Butterworth-Heinemann.
  4. Smith, Laurajane. 2006. Uses of Heritage. London, New York: Routledge.
  5. Clark, Kate.1999. Conservation Plans in Action: Proceedings of the Oxford Conference. English Heritage.
  6. Sully, Dean, Cardoso, Isabel. 2014. Painting Hinemihi by numbers: Peoples-based conservation and the paint analysis of Hinemihi’s carvings. – Studies in Conservation, 59, 3, 180-193.
  7. Konsa, Kurmo 2013. Milleks meile pärand? – Akadeemia, 12, lk 2171–2189.