Kogemusi meretagustelt mööblikultuuri alleedelt

Autor: 
Lauri Vaher
Number: 
Anno 2015
Rubriik: 
Haridus ja täiendõpe
TrükiPDF
ill 1. Skokloster on a January morning in 2013.

ill 1. Skokloster ühel 2013. aasta jaanuarihommikul. 

©

ill 2. Carl Malmstens „Stadshus stol „ (1916). This replica was made by a fine cabinetmaker 2012 in CMFS.

ill 2. Carl Malmsteni tool “Stadshus stol” (1916). Peentisleri poolt 2012. aastal mööblikoolis CMFS valmistatud koopia.

©

ill 3. Lilleõie motiivi lõikamine 1780. aastal leiutatud hobust meenutaval intarsiaraamil nimetusega marquetry donkey (intarsia eesel, prantsuse hobune), mis võimaldab korraga välja lõigata mitu identset tükki.

ill 3. Lilleõie motiivi lõikamine 1780. aastal leiutatud hobust meenutaval intarsiaraamil nimetusega marquetry donkey (intarsia eesel, prantsuse hobune), mis võimaldab korraga välja lõigata mitu identset tükki.

©

ill 4. Vaade rokokoo stiilis koopiakummuti nurgale. Originaali autor aastatel 1744–1779 Stockholmis tegutsenud meister Christian Linning. Mänd, roosipuu, amarant, jakaranda (Jacaranda mimosifolia).

ill 4. Vaade rokokoo stiilis koopiakummuti nurgale. Originaali autor aastatel 1744–1779 Stockholmis tegutsenud meister Christian Linning. Mänd, roosipuu, amarant, jakaranda (Jacaranda mimosifolia).

©

ill 5. Allalastava klapiga sekretärkapp secrétaire à abattant. Oletatavalt Stockholmi meistrite töö, u 1840. 

ill 5. Allalastava klapiga sekretärkapp secrétaire à abattant. Oletatavalt Stockholmi meistrite töö, u 1840. 

©

ill 6. Paremal: premiére partie intarsia irduvate detailide fikseerimine. 

ill 6. Paremal: premiére partie intarsia irduvate detailide fikseerimine. 

© The Wallace Collection

ill 7. Panusemeistri  ja tsiseleerija töö kõrgest tasemest annavad tunnistust rikkalikud detailid nagu lehtedel olevad soonekesed ja vormide viimistletus. 

ill 7. Panusemeistri  ja tsiseleerija töö kõrgest tasemest annavad tunnistust rikkalikud detailid nagu lehtedel olevad soonekesed ja vormide viimistletus. 

© The Wallace Collection

ill 8. Chelating agent EDTA solution in paper poultice for removing rust.

ill 8. Rooste eemaldamine kelaatühendi EDTA vesilahusega immutatud paberkompressiga.

©

ill 9. Fungus Chlorociboria aeruginascens stained wood.

ill 9. Seene Chlorociboria aeruginascens toimel värvunud puit. 

© Prof Hans Michaelsen (Potsdam University)

ill 10. ‘Infinity Stool’, sketch (L. Vaher 2012).

ill 10. “Infinity Stool”, visand (L. Vaher 2012). 

©

Olles sündinud Alutaguse metsade keskel ja üles kasvanud hiidlaste kadakastel randadel, olen ma töötanud nii talvistel raielankidel, palkmajade varamisel kui ka roigasaedade talgutel. Kutsumuse töötada puidu ja eelkõige puidust kultuurimälestistega leidsin ma oma koduses keskkonnas ning Eesti Kunstiakadeemias (EKA) õppides. Möödunud kolmel aastal on meretaguse Linköpingi Ülikooli juurde kuuluv Carl Malmsteni mööblikool pakkunud mulle rohkelt häid võimalusi õppimiseks ja enesetäiendamiseks ning seal kogetut soovin meelsasti ka Renovatumi lugejaskonnaga jagada. Tahan siinkohal tänada oma EKA-aegset konserveerimiskeemia õpetajat Heige Peetsi, kes on mind kõigiti innustanud

EKA Restaureerimiskoolis õpitu andis mulle tugeva aluspõhja ja laia silmaringi ning kasvatas janu jätkata õpinguid mööblikultuuri valdkonnas. 2010. aasta lennu lõpetanuna läksin võõrsile õppimisvõimalusi otsima. Eesmärgiks oli leida kool, kus saaks ammutada just praktilistele kogemustele tuginevaid oskusi ja teadmisi. Keelelistest eelistustest lähtuvalt valisin ingliskeelse kultuuriruumi. Inspireerituna filantroobi ja konservaatori Antoine M. Wilmeringi 2004. aastal ilmunud artiklist Traditions and Trends in Furniture Conservation (1) seadsin sammud uljalt Kaliforniasse, et saada kontakti Getty Fondi Konserveerimisinstituudi (Getty Conservation Institute) mööblikonservaatoritega. Tegelikkuses kulus kolm aastat enne, kui mul õnnestus Arlen Heginbothami ja tema kolleegidega isiklikult kohtuda. Jättes Inglite Linna oma aega ootama, maandusin Londonisse, kus linna ürikuid uskudes loodi puuseppade ühing Carpenters’ Company juba 1477. aastal (2). Esmalt tutvusin Kuningliku Muusikaakadeemia (Royal Academy of Music) ja Kuningliku Muusikakolledži (Royal College of Music) muusikainstrumentide kollektsiooniga ning olin sagedaseks külaliseks Victoria & Alberti Muuseumi ning Briti Muuseumi saalides. Kuninglik Kunstikolledž (The Royal College of Art), Courtauld Kunstiinstituut (Courtauld Institute of Art), Londoni Instituudi kutsehariduskeskus City & Guilds ning sürrealismi tulise toetaja Edward Jamesi poolt rajatud ning restaureerimiskursusi pakkuv West Dean College jäid aga tol korral ulatuskaugusest välja. Eesmärgile kindlaks jäädes otsustasin õnne proovida Stockholmis, kus mööblitisleri ameti alused sõnastati 1574. aastal, kusjuures erinevalt puuseppadest lubati neil kasutada liime, höövleid, saage ja peitleid (3). Carl Malmsteni koolist olin kuulnud oma EKA-aegselt õppejõult Mati Raalilt. Pärast intensiivseid keeleõpinguid õnnestuski teisel katsel 2012. aasta suvel vastuvõtulävi ületada. Sügisest algasid loengud ja arvukad õppereisid Malmsteni kooli mööblikultuuri professori Johan Knutssoni ning meistertisleri Ulf Brunne eestvedamisel. Külalislektorid urushi-meister Akito Agaki ja endine Malmsteni vilistlane Dr Kenji Komatsu Kyotost andsid tugeva panuse teadmistepagasi kasvatamisel ning sildade ehitamisel Ida ja Lääne traditsioonide vahele. Kool, mille lipukirjaks on püüdlemine täiuslikkuse poole, pakub võimalusterohket õppekeskkonda, kus innustatakse tihedat koostööd mööblidisainerite, tislerite, sadulseppade ja konservaatorite vahel. Sildade ehitamine erinevate distsipliinide, ekspertide ja tudengite vahel ning aktiivne ’käed-külge’ lähenemine (hands-on approach) aitavad kaasa uute sünergiate loomisele ning tulevikuteede sillutamisele. Malmsteni kooli üks motosid on: “Juurtega minevikus, suunaga tulevikku”. Vendade Bengt ja Torsten Sylvéni eestvedamisel 1983. aastal alustanud ühe-aastasest mööbli restaureerimise kursusest kujunes aja jooksul mööbli konserveerimise kool, mis sai akadeemilise staatuse aastal 2000 ühinemisel Linköpingi Ülikooliga. Tänavu õpib Linköpingi Ülikooli Carl Malmsteni Mööbliuuringute Keskuses (LiU CMFS) mööbli konserveerimise kolmel kursusel kokku kuus õpilast. Hiljuti lõpetanutest jätkab täna õpinguid Kopenhaageni Kuningliku Kunstiakadeemia magistrantuuris Ann-Sophie Stjernlöf, Amsterdami Ülikooli ja Riigimuuseumi (Rijksmuseum) juures on magistrantuuris Elise Andersson ning doktorantuuris Stina Erlandsen.

Saanud sissejuhataval kursusel raiesmikul langetatud puu saeveskisse toimetatud ja vaigu hõngu sõõrmeisse, olin “valmis” mööblikultuuri avastama, uurima ja looma.

Islandi päritolu disaini õppetooli juhataja Léo Johansóni, Šveitsi juurtega tislermeistri Martin Altweggi ning intarsia-kunstniku (rootsi k dekupör, prantsuse k découpeur) Leif Burmani toetusel valmisid mu esimesed mööblikavandid: “Infinity Stool”, Stockholmi Itaalia Kultuuriinstituudist inspireeritud “GP chair” ja ehtelaegas “Egget”. Õppereiside sihtpunktideks olid kohalike muuseumide kõrval Svindersviki, Gripsholmi, Kalmari, Rydboholmi ja Nynäs’ mõisad, aga ka näiteks sellised Gesamtkunstwerk pärlid nagu Stockholmis asuv Lars Israel Wahlmani tippteos Engelsbrekti kirik (Engelbrektskyrkan, 1914), Sigurd Lewerentzi projekteeritud Markuse kirik (Markuskyrkan, 1960) Björkhagenis ja maestro del bello Gio Ponti pärand Stockholmi 1950. aastate linnapilti – Itaalia Kultuuriinstituut Instituto Italiano di Cultura. Meeldejäävaimaks ja meeliköitvaimaks olid juba üle 90-aastase Hans Johansoni ning Åke Axelssoni ateljeede külastused ja tutvumine Carl Malmsteni arhiivi tuhandete mööblijooniste ning Skoklosteri lossi mööbli ja tööriistadega [ill 1]. Kunagise lossiomaniku Carl Gustav Wrangeli treimise töötoa (svarvkammare) sisustamiseks tellitud saed, nikerdus- ja treimispeitlid, puurid, höövlid ja mõõteriistad jõudsid Amsterdamist kohale 1664. aastal (4). Mainimata ei saa jätta ka arvukaid külastusi Skansenisse, kus tulevane koolirajaja noor Carl Malmsten pühapäevastel perekondlikel jalutuskäikudel endas mööblitisleri kutsumuse leidis. Sai temast siis finsnickare või finsmakare!? Peentisler või peen asjatundja? [ill 2].

Endine Skoklosteri superintendent ja slottsfogde ning kauaaegne Põhjala muuseumi (Nordiska Museet) rahvamööbli spetsialist professor Johan Knutsson õpetab Malmsteni tudengitele stiiliajaloo kõrval tehnilisest ja materjalikasutuse perspektiivist lähtuvat mööbliajalugu, proportsioonide ja dekoori analüüsi, atributeerimisega seotud baasteadmisi ning mööbli arhetüüpide kursust, suunates kooli kõigi nelja programmi tudengeid laitmatuteks asjatundjateks (connoisseur) pürgimise radadele [ill 3], [ill 4]. Intarsia töötoas õpetab Per Kortebäck 18. sajandi lõpus Georg Haupti poolt kasutatud ajaloolisi töövõtteid ning Leif Burman tööstusrevolutsiooni järgseid découper tehnikaid. Puidu nikerdamise kursuseid viis kuni mullu talveni läbi Peterburi kooliga puuskulptuuride meister bildhuggare Felix Ginsburg ning treipingi tehnilisi võimalusi õpetab tänini Paul Kovacs. Mööbli konserveerimise kursuste eest vastutavad Charlotta Ekholm ja Nordiska Museeti konservaator Dennis Crona. Konservaatorite treeningprogrammi kuuluvad veel keemia kaugõppekursus Chemistry for Conservators ja puiduliikide mikroskoopiline määramine andmebaasi Inside Wood abil (5).

Koolituse osaks on tutvumine Stockhomi mööbli- ja antiigimessi ning antiigikaupmeeste näituse Grand Antiques väljapanekutega. Maailma vanima oksjonimaja Stockhoms Auktionsverk (1674) ja 1870. aastal rajatud kunstiäri Bukowskis näituste regulaarsed külastused pakuvad võimalust mööbliesemeid lähedalt uurida, käega katsuda, avada ja ümber pöörata. Bengt Sylvén fondi stipendiumi toel saavad asjast huvitatud võimaluse sõita igal teisel aastal korraldatavale Amsterdami puidu ja mööblikonserveerimise sümpoosiumile.

Esemed, millel Malmsteni kooli konservaatorid saavad kätt harjutada, tulevad eelkõige eraisikutelt ja kooli tutvusringkonda kuuluvatelt kollektsionääridelt, kellest ühed huvitavamad on Carina ja Paul Jackson, 1890.–1990. aastatest pärit Skandinaavia ning rahvusvahelise kalli ja kvaliteetse high-end kunstkäsitöö ja mööbli kogujad.

Töövõtete ja -meetodite õppimisel keskendutakse Malmsteni koolis järgnevatele momentidele: konstruktsiooni kahjustused, pinnaviimistluse kahjustused, intarsia, vineeriga kaetud mööbel ja 20. sajandi mööbel. Iga kursuseprojektiga kaasneb põhjalik fotodokumentatsioon ja raporti kirjutamine. Praktilise töö juures hoitakse kinni tervisekaitse ja tervistkahjustavate ainete kasutamist reguleerivatest COSHH (Control of substances hazardous to health) reeglitest.

Kolmanda aasta sügissemestril sõidetakse enda poolt valitud eraateljeesse või muuseumisse praktikale. Mina sain võimaluse praktiseerida juba ligi 30 aastat tegutsenud Ove Jonssoni ja Klas Göransoni juures mööblifirmas Djursholms Möbelkonservator AB Stockholmis, kus eraklientidele töötades kasutasin kombineeritult nii mööbli restaureerimise kui ka konserveerimise võtteid.

Sellele järgnes kaks kuud tehnilisi kunstiajaloolisi uuringuid ja kuningliku puunikerdaja kunglig bildhuggare Burchard Prechti (1651–1738) poolt konstrueeritud barokk-altari mudeli ehitamine koos Anna Henningsoniga firmast Disent AB.

Jaanuarist märtsi keskpaigani praktiseerisin konservaatori ja meistertisleri Jürgen Huberi ateljees (The Wallace Collection). Minu tööülesannete hulka kuulusid majapidamistööd, kellade üleskeeramine ning hooldus, mööbliesemetete ja skulptuuride regulaarne puhastamine, hertsoginna de Berry tellimusel André Charles Boulle (1642–1732) valmistatud tualettpeegli premiére partie konserveerimine ja Jean Henri Riesnerile (1734–1806) atribueeritud allalastava klapiga sekretärkapi (secrétaire à abattant) dokumenteerimine ning konserveerimine [ill 5].

Boulle marketrii  konserveerimisel kasutasime kalaliimi (isinglass), mõõdukalt niiskust, Melinexi ja eelnevalt soojendatud spaatlit [ill 6].

Riesenerile omistatud Prantsuse kuningliku tisleri (Ebeniste du Roi) tiitliga kaasnes õigus teha ka tsiseleerimis- ja ja kuldamistöid – need olid tööd, mida tisler pidi tsunfti reeglite kohaselt tavaliselt teiste ametimeeste käest tellima. Tema töökojas valmistatud kullatud mööblikaunistused (ingl k mounts, rootsi k beslag) olid oma detailirikkuselt ja viimistluselt esmaklassilised [ill 7].

Kullatud kaunistuste metallilise koostise määrasime kindlaks XRF-spektromeetriga. Uuringud teostanud arheometallurg Dr Alan Williams ja Briti Muuseumi vanemteadur Dr Duncan Hook tuvastasid, et tegu on vase-tsingi sulamist (messing) valatud skulpturaalsete kaunistustega, mis on kullatud amalgaamimisega (spektril on näha elavhõbeda jooned „mercury shoulder”). Sel viisil kullatud esemete puhul on nn musta laigu korrosioon (black spot corrosion) tavaline nähtus. Selle põhjuseks on tootmisprotsessi käigus elavhõbeda aurustumisel kulla pinda tekkinud tühimike –“õhuaukude” olemasolu. Sellise rooste eemaldamiseks sobib hästi EDTA lahus. Kemikaali vesilahust saab näiteks paberi või vati kompressidega kasutada nii lokaalselt kui suurematel pindadel [ill 8]. Jürgen Huberilt õppisin ma veel mööbli hooldamiseks ja kaitsmiseks sobivate vahasegude valmistamist ja ühepoolse pressina toimiva nn shimbari-raami kasutamist, mis on heaks „abimeheks“ pragunenud urushi-laki (spooni jms) konsolideerimisel, tasandamisel ja teistel keerulistel ning spetsiifilist lähenemist nõudvatel liimimis- ning fikseerimistöödel, milles pressiefekti saavutamiseks kasutatakse materjali elastsusjõudu. Elastsusjõu rakendamiseks vajalik toetuspunktide süsteem luuakse lihtsa abivahendiga, kus objekti ümber ehitatakse tööülesandele vastavalt disainitud puidust või mõnest muust materjalist tugiraamistik või paigaldatakse sobivasse kaugusse tala. Toetuspunktide ja Melinexist, pleksiklaasist jms pressklotside vahele asetatakse vajalikku kohta elastsest materjalist vardad, mille poolt liimitavale pinnale rakenduv pinge sõltub survevarraste hulgast, asendist, pikkusest, läbimõõdust, materjalist jms. Tavaliselt kasutatakse klaasfiibrist või bambusest valmistatud tikke, aga nende puudumisel sobivad ka teised materjalid (6, 7).

Londonis viibides külastasin koos kursusekaaslase David Franzéniga näitusi Sotheby´s, Bonham´s ja Christie´s. William Milleri lahkel kutsel saime veeta päeva Royal Collection Trust konserveerimisateljeedes St James pargi serval asuvas Marlborough House’s, kus tutvusime meistrite David Wheeleri ja Shaun D. Turneriga. Parasjagu olid käsil ettevalmistused näituseks „Painting Paradise: The art of the Garden“ ja urushi-lakiga viimistletud objektide puhastamine ning ennetav konserveerimine, et neid seejärel peagi kirjastatava kataloogi „Chinoiserie Catalogue raisonne“ jaoks kõrvalolevas fotostuudios pildistada. Täiesti juhuslikult sattusime kokku ligi kolmekümnese grupi valgeis kitleis Royal Collectioni piigadega, kelle tööülesannete hulka kuuluvad esemete konserveerimise järgne hooldus, regulaarne koristamine ning võimalikest õnnetusjuhtumitest raporteerimine.

Möödunud kolmel aastal olen kooli kõrvalt saanud Disent AB-s Anna Henningsoniga praktiseerides tegeleda Oxenstiernska palee fasaadi uuringutega ning koos Külli Eriksoniga Stockholmi CityBana tunneli projekti lõhkamistöödega seotult mitmete kirikute järelvalvega. Sama projekti raames olen üles mõõtnud ning joonestanud Gustav Vasa kiriku altari fassaadi ning ehitusliku konstruktsiooni, et täiendada varem teostatud fotogrammeetrilisi ülesmõõtmisi. Nende tööde käigus avastasin enda jaoks tehnilise kunstiajaloo (technical art history). Selleteemalistel konverentsidel Stockhomis olen kohtunud Glasgow Ülikoolis tehnilise kunstiajaloo õppetoolis doktoreeruva Mark Richteriga, kelle uurimisteemaks on imitatsioonitehnika Lüstrierung, Lüsterfassung või Lüsterfarben nagu seda saksa keeleruumis nimetatakse ja Bambergi Ülikooli juures töötava Dr Melissa Speckhardtiga, kes uuris Stockholmi kirikuskulptuuridel kasutatud ajaloolisi valge viimistluse võimalusi, muuhulgas “poleervalge” tehnika kasutamist.

Kahtlemata on huvitavaks kogemuseks olnud Hollandi Kultuuriväärtuste ametis töötava Dr Bill Wei juhtimisel läbi viidud sokraatilised diskussioonid väärtuste teemal (“Values”) ning konverentsi “Risk management och kulturarv” (Riskihaldus ja kultuuriväärtus) korraldajate meeskonna abistamine. Selle konverentsi üks meeldejäävamaid ja humoorikamaid tsitaate oli: “Is the conservator a – best kept – secret agent of deterioration?” (Kas lagunemise puhul on konservaator üks – kõige paremini salajas hoitud – mõjutegur?) Võib olla on Kölni Konserveerimisinstituudi (Cologne Institute of Conservation Sciences, CICS) seinamaalingute ja arhitektuuriliste dekoratsioonide konserveerimise professoril Adrian Heritage’l ses asjas õigus? Kui aus olla, siis on nii mõnedki minu enda käe alt läbi käinud esemed kannatanud pigem algajaliku käsitsemise kui ajahamba tõttu ning üsna tihti jääb silma ette ametivendade poolt tekitatud kahjustusi, mida on kahjuks väga keeruline tagasi pöörata või uuesti konserveerida (complicated or impossible retreatability).

Käimasolevatest projektidest väärib vast tähelepanu “The Bride”, kus teen koostööd Malmsteni disaineri Cristoph Östmani ja Portlandi Ülikooli (USA) mükoloogi Dr Sara Robinsoniga. Ülesandeks on muuhulgas uurida seente toimel värvunud puitu (spalting wood), mille ajaloolist kasutust 15. sajandi Quattrocento Itaaliast kuni 20. sajandi Mies van Der Roche ja David Gatesi loominguni (8) on põhjalikult käsitlenud kunagine Ida-Saksa tischlermeister, mööblikonservaator ja tänaseks pensionile läinud Potsdami Ülikooli emeriitprofessor Hans Michaelsen [ill 9].

Malmsteni kooli on nüüd selja taga [ill 10] ja septembrist algasid õpingud Kuninglikus Kunstikõrgkoolis restaureerimiskunsti kursusel (MejanArc Restaureringskonst). Kuhu tee edasi viib, seda ma veel ei tea, aga Eesti ja Rootsi akadeemilistel alleedel konservaatoriharidust omandades olen ma üha enam veendunud oma elu kutses ja elukutses. Materiaalsete kultuuriväärtuste kõrval pean tähtsaks mittemateriaalsete väärtuste, traditsiooniliste oskuste, know-how ja teadmiste säilitamist ning kogemust kui mõistmise mõõdupuud. Vaatan tihti tagasi, kuid seda sihikindla suunaga tulevikku, et täita oma elu-kutse pealisülesanne – õpitut praktikas kinnistada, arendada, kanda ning edasi anda.

LiU Carl Malmsten Furniture Studies :

http://www.iei.liu.se/malmstens/mobelkonservering?l=sv
https://www.facebook.com/LiU.Malmsten

Viited: 

1. Artikkel ilmus esmalt IIC Reviews in Conservation, Volume 5 (2004), lk 22–37 (International Institute for Conservation of Historic and Artistic Works)
http://cool.conservation-us.org/coolaic/sg/wag/2005/wilmering_05.pdf, 2015-03-12. 
2. The Carpenters Company  http://www.thecarpenterscompany.co.uk/pages/history/default.aspx, 2015-03-03.
3. Brunne, Ulf. 2001. MÖBELKONSERVERING. Introduktion. Linköping. lk. 9.
4. Svarvkammeren. Skokloster http://skoklostersslott.se/sv/slottet-samlingarna/svarvkammaren, 2015-03-12
5. Inside Wood http://insidewood.lib.ncsu.edu/search;jsessionid=D3E55846F6DD5B497B72D6F..., 2015-03-12
6. Current projects. West dean conservation. 19 th century walnut workbox. http://westdeanconservation.com/2012/06/21/19th-century-walnut-workbox/, 19.09.2015
7. CCCH. Conservation of the Rushbook Coffer at the V&A Museum (2012). http://uclconversationsonconservation.blogspot.se/2012_09_01_archive.html,
19.09.2015
8. Beiträge zur Erhaltung von Kunst- und Kulturgut, Heft 1. 2014. Verband der Restauratoren e.V. (VDR). lk. 96–97.