Kanut 30 ehk üleriigilise konserveerimiskeskuse kujunemine

Number: 
Anno 2017/2018
Rubriik: 
Säilitamine
TrükiPDF
ill 1. Kanut 30 ehk üleriigilise konserveerimiskeskuse kujunemine

ill 1. Kanuti töökodade aknad. Rataskaevu tn 3/Pikk 2, Tallinn  Foto: OÜ Elikrom

© OÜ Elikrom

ill 2. Vaade trükikoja „Kommunist“  tööruumi

ill 2. Vaade trükikoja „Kommunist“  tööruumi  

©

ill 3. Vaade trükikoja „Kommunist“  tööruumi

ill 3. Vaade trükikoja „Kommunist“  tööruumi

©

ill 4. Trükikoja IV ruumide remont 1987. aasta kevadel

ill 4. Trükikoja IV ruumide remont 1987. aasta kevadel

© 1987 Lembit Lõhmus

ill 5. Asutuse logo 1986 - 1990

ill 5. Asutuse logo 1986 - 1990

©

ill 6. Asutuse logod 1990-2014

ill 6. Asutuse logod 1990-2014

©

ill 6a. Asutuse logod 1990-2014

ill 6a. Asutuse logod 1990-2014

©

ill 7. Asutuse logo 2014...

ill 7. Asutuse logo 2014...

©

ill 8. Kanuti kollektiiv 01. detsembril 2016

ill 8. Kanuti kollektiiv 01. detsembril 2016

Tagumine rida (vasakult): Viljar Talimaa, Üüve Vahur, Marika Mängel, Helmut Välja, Ingrid Pihelgas, Vilja Sillamaa, Heige Peets, Ruth Paas, Jaanus Heinla. Keskmine rida: Martin Sermat, Raul Pällo, Viljar Vissel, Grete Ots, Kalev Uustalu, Maris Allik, Mari Siiner, Kairi Kruus, Mart Verevmägi, Joel Leis. Esirida (istuvad): Sille Siidirätsep, Cecilley Leesalu, Helen Lennuk, Aire Aksiim, Jolana  Laidma, Kristina Aas, Tea Šumanov. Puuduvad Maria Lillepruun ja Anna Ženkevitš.

©

Kultuuriväärtuste konserveerimine ja restaureerimine on Eestis kulgenud tõusvas joones koos ühiskonna arengu ning üleüldise teadlikkuse ja materiaalsete võimaluste kasvuga. Museaalide suunatud ja sihipäraselt koordineeritud konserveerimine sai Eestis alguse 1960. aastatel. 1966. aastal asutati Tartu Ülikooli raamatukogu hoiuosakonna juurde hügieeni- ja restaureerimissektor, mis kujunes 1970. aastal iseseisvaks osakonnaks. 1967. aastal loodi ka Tallinnas, Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Eesti NSV Riiklikus Raamatukogus paberi ja köite restaureerimise sektor. Samal aastal moodustati muuseumide, arhiivide, raamatukogude ja restaureerimistöökodade restauraatorite erialaste teadmiste ja oskuste tõstmiseks Eesti Teaduslik-Tehnilise Ühingu juurde ehitustööstuse restauraatorite sektsioon. Esimesena sai 1970. aastal raamatute ja arhiividokumentide restauraatori kõrgema kategooria Tartu Ülikooli raamatukogu restauraator Liidia Noodla. 1975. aastal alustas tööd Eesti NSV Riikliku Kunstimuuseumi restaureerimisosakond.

Koordineeritud konserveerimistöö algusaegadest peale kujunes arusaam, et on vaja kohta, kus mitme eriala restauraatorid ja konservaatorid saaksid ühe katuse all toimetada. Erilaadsete materjalide (puit, metall, paber, tekstiil, nahk, värvid jne) koosesinemine restaureeritavatel objektidel vajas erinevate oskuste ja teadmistega spetsialistide koondumist, sest väärtuslike esemete edasi-tagasi transportimine eri paigus asuvate meistrite vahet oli tülikas ja esemetele ohtlik. Lisaks pidid meistrid saama tehtud ja kavandatavate tööde osas kiiresti infot vahetada ning omavahel konsulteerida. Nimetatud asjaolu ja mitmed muudki tegurid tingisid kultuuripärandiga tegelevate spetsialistide ja valdkonda korraldavate ametnike huvi vastava keskuse loomise vastu.

1976. aastaks tekkis kultuuriministeeriumis juba üsna konkreetne mõte vabariikliku restaureerimiskeskuse rajamisest. Eesti muuseumides tehtud kaardistamise tulemusel selgus, et sel aastal vajasid neis konserveerimist ja restaureerimist 7039 puit-, 2018 metall-, 8685 tekstiil- ja 348 nahkeset.

Asuti koostama keskuse moodustamise täpsemaid kavasid. Üks neist nägi ette Eesti muuseume teenindava restaureerimiskeskuse rajamise Eesti Riikliku Vabaõhumuuseumi juurde, valmis perspektiivplaan aastateks 1977–1980. Kavakohaselt oleks seal tegeletud puit-, metall-, tekstiil- ja nahkesemete konserveerimise ja restaureerimisega.

Vabaõhumuuseumi restaureerimisosakonna tollase juhataja Elve Ilvese plaani järgi kavatseti esialgu vajalik tööpind saada olemasolevaid ruume ümber ehitades ja fondihoidla nr 2 lähedusse juurdeehitust rajades. Edaspidi plaaniti restaureerimistöökojad välja ehitada muuseumi administratiivkompleksi ühe osana, sest algsete tööpindade suurus ei vastanud restaureerimistöödeks kehtestatud normidele. Töökodades pidi olema hea loomulik ja kunstlik valgustus, reguleeritav küttesüsteem ning ventilatsioon. Hädavajalik oli kanalisatsiooni ja transformaatoralajaamade elektrivälisvõrgu olemasolu.

Kavandati töökohad 14–15 inimesele: kaks maalirestauraatorit, kolm puidurestauraatorit, kaks metallirestauraatorit, kaks-kolm tekstiilirestauraatorit, üks naharestauraator, kolm tehnilist ja abipersonali töötajat ning fotograaf. Töövahendite ja seadmete soovitatav loetelu anti ette Üleliidulise Konserveerimise ja Restaureerimise Teadusliku Uurimise Kesklaboratooriumi poolt. Selle alusel oli orienteeruv seadmete ja vahendite eelarveline maksumus ja üldkulutused töökodade sisustamiseks tolleaegsetes hindades 33 260 rubla.

Et Vabaõhumuuseumisse kavandatavas keskuses puudus kunsti restaureerimise osa, tegeles vabariikliku restaureerimiskeskuse rajamise küsimusega samal ajal aktiivselt ka Eesti NSV Riikliku Kunstimuuseumi direktori asetäitja restaureerimise alal Endel Valk-Falk. Tänu tema jõulisele ning otsustavale tegutsemisele loodigi restaureerimiskeskus hiljem esialgu just kunstimuuseumi juurde.

Juba 1970. aastatel asuti restaureerimiskeskusele vajalikku personali välja õpetama. Restaureerimiskogemuste ning -vilumuste omandamine võtab aega. Nõutava kvalifikatsiooni saavutamiseks on vaja vähemalt paari-kolme aasta pikkust väljaõpet ning isegi pärast seda jäädakse igapäevatöös toetuma kogenenuma restauraatori nõuannetele ja abile.

Rajatavale keskusele vajaliku personali koolitamiseks kuulutati Eestis välja konkurss tolleaegsesse Leningradi V. A. Serovi nimelisse kunstikooli (praegu: A. L. Stieglitzi nimeline kunstikool Peterburis). Soovijatel tuli 1977. aasta suvel läbida eksamivoor Eestis. Sama aasta sügisel suunati Leningradi õppima 12 restaureerimise vastu huvi tundvat kunstiandega noort. Õppurid lõpetasid 1981. aastal, kuid paraku oli vabariiklik restaureerimiskeskus erinevatel põhjustel ikka veel loomata. Seetõttu jagunes kümmekond värskelt restauraatori kutse saanud spetsialisti laiali erinevatesse Eesti muuseumidesse ja raamatukogudesse, kus oli moodustatud oma restaureerimis- või konserveerimisosakond.

1. detsembril 1986 koitis lõpuks päev, mil Eesti NSV kultuuriministri käskkirjaga moodustati Eesti Riikliku Vabaõhumuuseumi ja Eesti NSV Riikliku Kunstimuuseumi restaureerimisosakondade baasil kunstimuuseumi juurde Vabariiklik Restaureerimiskeskus, praeguse Kanuti eelkäija.

Loodud keskusele eraldati uued ruumid ja oma eelarve, mis võimaldas laiemalt ning vabamalt tegutseda. [ill.1] Restaureerimiskeskuse asukohaks sai Tallinnas Pika ja Rataskaevu tänava nurgal asuv endise trükikoja „Kommunist“ maja, mille seisukord oli pärast trükikoja väljakolimist üsna trööstitu. Kohe algasid remonditööd ja 1987. aasta suveks oli võimalik teisele ja neljandale korrusele sisse kolida. [ill 2], [ill 3], [ill.4]  Teise korruse ruumides hakati konserveerima puit- ja metallesemeid. Neljandal korrusel seati sisse keemialabor ning naha, paberi, tekstiili ja keraamiliste esemete töökoda. Kolmanda korruse remont võttis kauem aega, kuid aasta lõpuks oli seegi korrus sisustatud ning sinna paigutati maalikonservaatorid ja fotograaf.

Nüüd tekkis võimalus varasemast rohkem erioskuste ja teadmistega konservaatoreid-restauraatoreid ühe katuse alla koondada. Keskuse algsesse koosseisu kuulus 14 inimest. Enamik neist tuli vabaõhumuuseumist ja kunstimuuseumist, kusjuures kõigil oli võimalik valida, kas tulla uude keskusesse või jääda senisele töökohale. Näiteks otsustasid kõik kunstimuuseumi paberikonservaatorid pärast seda, kui olid käinud vaatamas trükikojast maha jäänud räämas ruume, töökohta mitte vahetada. Maalikonservaatoritest tuli sealt üle kaks inimest. Ka vabaõhumuuseumist ei tulnud keskusesse kõik konservaatorid, vaid ainult Helmut Välja ja Merike Neidorp. Eesti Rahvusraamatukogust tulid üle paberi- ja köitekonservaatorid. Mööbliosakonnas asusid tööle Mati Raal ja Jaanus Heinla, kellest sai mõne aja pärast restaureerimiskeskuse fotograaf. [ill.5] Alates 1986. aastast kuni tänaseni töötavad Kanutis Jaanus Heinla, Marika Mängel, Heige Peets, Vilja Sillamaa ja Helmut Välja.

Restaureerimiskeskuse rajaja ja esimese juhi Endel Valk-Falk’i eesmärgiks oli luua kõikidele Eesti riigimuuseumidele konserveerimisteenust pakkuv sõltumatu keskus, mis ei oleks otseselt seotud ühegi muuseumiga. Seetõttu korraldatigi ENSV Riikliku Kultuurikomitee (praegu: Kultuuriministeerium) 1989. aasta 26. detsembri käskkirjaga Riikliku Kunstimuuseumi juures tegutsev restaureerimiskeskus ümber iseseisvaks juriidiliseks isikuks – riigiasutuseks nimega Ennistuskoda Kanut. Vastavalt käskkirjale sai Kanuti asutamise päevaks 1. jaanuar 1990. [ill 6], [ill 6a]

Rahandusministeerium kinnitas Kanuti koosseisu 32 ametikohta, kuid Eesti Kunstimuuseumi direktori käskkirjaga viidi sinna üle 38 inimest. 1990. aasta 2. jaanuaril vormistati Kanutisse tööle 44 töötajat, sest kollektiivi lisandusid raamatupidaja, koristaja, majahoidja, valvur jt. Kuna kaks tööle vormistatud inimest olid lapsepuhkusel, siis alustati 42 palgalisega. Konservaatorite kõrval olid ametis ka laboratooriumi töötajad ning teadurid. Ennistuskoja juhiks nimetati restaureerimiskeskuse loomise mõtte üks algatajaid ja teostajaid Endel Valk-Falk.

Kanuti direktorina pidas Valk-Falk oluliseks võimalikult heade töötingimuste loomist ja tööruumide sisseseadmist. Samas soovis ta kindlustada asutuse töötajad ka uute eluasemetega. Selleks pöördus ta 1990. aastal Tallinna linnavalitsuse poole palvega, et Mähe piirkonnas eraldataks ehituskrunt 14 perekonnale ridaelamu ehitamiseks. Selle mõtte teostumine võimaldanuks tuua Kanutisse häid spetsialiste ka väljastpoolt Tallinna. Kanutist pidi saama Eesti rahvusliku konservaatorite-restauraatorite koolkonna sepikoda.

Vabariiklik Restaureerimiskeskus pidi saama Tartusse ja Hiiumaale filiaalid fotode taastamise ning skulptuuri töökodadega. Hiiumaa filiaal seati sisse 1989. aastal vanasse Reigi koolimajja. 1990. aasta juunis toimus seal esimene tekstiilikonservaatorite suvekool, kus osalesid ka Rootsi ja Leedu spetsialistid. Olukord Eestis oli sel ajal keeruline, puudust tunti nii autokütusest kui toidukaupadest. Tänapäeval tundub kummaline, kui tõsiseks probleemiks võis tollal kujuneda toitlustamine. Seminarist osalejatele laua katmiseks tuli korraldajatel pöörduda eraldi kirjaga Tallinna I Toidukaubastu poole, et hankida kaheksa kilo viinereid. Rahvusvahelised suvekoolid Hiiumaal jätkusid: 1991. aastal olid seal paberi- ja köiterestauraatorid Leedust, Taanist ja Ungarist ning järgnevatel aastatel ka metalli- ja maalikonservaatorid. Tänaseks on restaureerimiskeskuse Hiiumaa filiaal oma tegevuse lõpetanud.

Tartu filiaalile eraldas kultuuriministeerium koos Tartu linnavalitsusega juba 1988. aastal 400 m2 üldpinnaga hoone aadressil Jaama 16. Paraku ei leitud vahendeid filiaali käimalükkamiseks ning 1990. aastal pöördus Endel Valk-Falk tollase kultuuriministri Lepo Sumera poole palvega anda hoone Tartu Kunstimuuseumile restaureerimisosakonna väljaarendamiseks. Paraku on see Tartu Laulupeomuuseumi kõrval asuv hoone läinud nüüdseks eravaldusesse.

Restaureerimiskeskuse üheks eesmärgiks seati ka mitmekülgse uurimisosakonna loomine. Algusaastatel töötasid seal kunstiajaloolased, samuti keemik, bioloog ja füüsik, kavas oli rajada materjalide keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste uuringute labor. Päriselt see idee siiski ei teostunud ja kahjuks hakkasid uurimisosakonna töötajad teatud hetkel lahkuma. Raskusi tekkis vajaliku sisseseade ja aparatuuri hankimisega ning ajapikku tõdeti, et konserveerimiskeskusel pole otstarbekas spetsifiilise aparatuuriga uuringulaborit luua ja ülal pidada. Täna tehakse selles valdkonnas koostööd erinevate kõrgkoolidega, kus on nüüdisaegne sisseseade ning töötavad ka säilitusvaldkonna probleeme tundavad spetsialistid. Heade käeliste oskuste ja erialaste teadmistega Kanuti töötajad aga jagavad oma oskusi kolleegidega, nõustavad muuseume ning koolitavad valdkonna tudengeid.  

Teadmiste ja kogemuste edastamiseks antakse 1988. aastast välja erialast ajakirja „Renovatum Anno...“, kuhu koondatakse konserveerimis-restaureerimisalaste seminaride ettekanded, ülevaated restaureerimistöödest, nõuanded. Nüüdseks on ilmunud juba 14 ajakirja numbrit ning 2015. aastast ilmub see interaktiivse veebiväljaandena. Elektroonilise väljaande lihtsamat vormi kasutati juba 2012. aastal. Kindlasti toetab erinevate innovaatiliste lahenduste arengut Kanutis asjaolu, et juba alates 2005. aastast lisandus selle tegevusvaldkondade hulka ka digiteerimine.

1. jaanuaril 2014 liitusid Eesti Vabaõhumuuseum ja Ennistuskoda Kanut üheks sihtasutuseks ning Kanut kannab nüüd nime SA EVM Konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut. [ill.7] Vormiliselt võiks seda sündmust pidada vabaõhumuuseumi kunagiste plaanide realiseerumiseks umbes 40 aastat hiljem, kuid loomulikult on siin tegemist vaid huvitava kokkusattumusega. Tegelikkuses on 26 töötaja ning kaasaegse materiaalse baasiga Kanutist praeguseks kujunenud midagi palju enamat, kui 1976. aastal kavandati. [ill 8]

Kanut jätkab endiselt tegevust Tallinnas Rataskaevu ning Pika tänava nurgal asuvas hoones, kuhu koliti 1987. aastal, ja on hästi toimiv ning vajalik lüli Eesti mäluasutuste võrgustikus. Loodetavasti saabub ka see päev, mil valmivad juba kümme aastat tagasi vabariiklikule konserveerimis- ja digiteerimiskeskusele kavandatud uued moodsad tööruumid Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumil Rocca al Mares.

Esmakordselt  avaldati artikkel ajakirjas „Muuseum“nr.1 (39) 2016. lk 43 – 46.