Haruldane leid Eestis: 19. sajandi tapeedi konserveerimise lugu

Number: 
Anno 2017/2018
Rubriik: 
Konserveerimine
TrükiPDF
fig 1. 19th-century wallpaper

ill 1. Elamu Kiriku tänav 2/4 hooviansambliga pärineb 18.–19.sajandist ja kannab Eesti ehitismälestiste registris numbrit 2998.

©

fig 2. 19th-century wallpaper

ill 2. 2015. aasta suvel avastati remonttööde käigus Kiriku tänav 2 hoone II korruse ruumist nr 201 tapetseeritud sein, millel olid haruldaselt suures ulatuses säilinud 19. sajandi pabertapeedid.

©

fig 3.When the wallpaper was removed from the wall the producer’s sign and the serial number –  2338 – were discovered. The producer’s sign is, unfortunately, almost illegible. The wallpaper imitating a grained wall panel that was found in the entrance hall of Vääna Manor was made at the same factory and on that the sign is clearly legible – ‘C.Π.Ƃ.Π. T. 1880’.

ill 3. Tapeedi eemaldamisel leiti tootjamärgis ja tapeedi seerianumber 2338. Tehase märgis on kahjuks halvasti loetav. Sama vabriku toodang on ka Vääna mõisa eeskojas asunud aaderdatud seinapaneeli imiteeriv tapeet, mille tagaküljel on tehase tempel selgesti loetav: “С.П.Б.П. Т. 1880“.

©

fig 4.19th-century wallpaper

ill 4. Tapeedi eemaldamisel leiti tootjamärgis ja tapeedi seerianumber 2338. Tehase märgis on kahjuks halvasti loetav. Sama vabriku toodang on ka Vääna mõisa eeskojas asunud aaderdatud seinapaneeli imiteeriv tapeet, mille tagaküljel on tehase tempel selgesti loetav: “С.П.Б.П. Т. 1880“.

©

fig 5. 19th-century wallpaper

ill 5. Seinaskeemi alumise osa moodustab lambrii ja keskse osa hall, kuldse lillemustriga trükitud tapeet, mida ääristab neljast küljest bordüür.

©

ill 6. Lillekimbud on hallile tapeedipinnale trükitud lehtkullaga ja värvikihile on pimetrükitud peen reljeefne rombimuster. Hall tapeet on kohati kahes kihis: kasutatud on ebastandardsete mõõtmetega tükke, tõenäoliselt ülejääke. Arvatavasti on kulunud piirkondi hiljem siseviimistluse värskendamise eesmärgil sama tapeedi jääkidega üle kleebitud.

ill 6. Lillekimbud on hallile tapeedipinnale trükitud lehtkullaga ja värvikihile on pimetrükitud peen reljeefne rombimuster. Hall tapeet on kohati kahes kihis: kasutatud on ebastandardsete mõõtmetega tükke, tõenäoliselt ülejääke. Arvatavasti on kulunud piirkondi hiljem siseviimistluse värskendamise eesmärgil sama tapeedi jääkidega üle kleebitud.

© 2015 Viljar Vissel

ill 7. Pidulikku seinaskeemi toetavaks elemendiks on ruumi nurgas säilinud punakaspruun historitsistlik kahhelahi.

ill 7. Pidulikku seinaskeemi toetavaks elemendiks on ruumi nurgas säilinud punakaspruun historitsistlik kahhelahi.

©

ill 8. Tapeet oli algselt kleebitud ruumi paekivist välisseina krohvitud sisepinnale, peale remonti jäi see topeltseina taha ummuksisse ca 10 cm konstruktsiooniprusside paksusesse õhuvahesse.

ill 8. Tapeet oli algselt kleebitud ruumi paekivist välisseina krohvitud sisepinnale, peale remonti jäi see topeltseina taha ummuksisse ca 10 cm konstruktsiooniprusside paksusesse õhuvahesse.

©

fig 9. 19th-century wallpaper

ill 9. Tapeediga kaetud kiviseina oli seinakonstruktsiooni jaoks lõhutud 7 uuret, mille ulatuses oli originaaltapeet hävinud.

©

fig 10. 19th-century wallpaper

ill 10. Tapeediga kaetud kiviseina oli seinakonstruktsiooni jaoks lõhutud 7 uuret, mille ulatuses oli originaaltapeet hävinud.

©

ill 11. Pikaajaline viibimine umbses ja niiskes keskkonnas oli tekitanud paberile ulatuslikud hallituskahjustused. Lambrii samettapeedi aluspaber oli põrandast ca 20 cm kõrguseni hallituse toimel hävinud.

ill 11. Pikaajaline viibimine umbses ja niiskes keskkonnas oli tekitanud paberile ulatuslikud hallituskahjustused. Lambrii samettapeedi aluspaber oli põrandast ca 20 cm kõrguseni hallituse toimel hävinud.

©

fig 12. 19th-century wallpaper

ill 12. Halli tapeedi tagakülg pärast seinalt eemaldamist.

©

fig 13. 19th-century wallpaper

ill 13. Flokitud tapeedi tagakülg pärast hävinud paberi jääkide eemaldamist.

©

fig 12. 19th-century wallpaper

ill 12. Halli tapeedi tagakülg pärast seinalt eemaldamist.

©

fig 15. 19th-century wallpaper

ill 15. Enne tapeetide demonteerimist võeti hallitusekülvid (Hygicult Y&F).

©

fig 16. 19th-century wallpaper

ill 16. Tapeedilt eemaldati lahtised mustuse ja hallituse kogumid ning tolm. Lahtised fragmendid eemaldati seinalt mehaaniliselt ja kuivalt. Suuremad alad kaeti enne demonteerimist profülaktilise kleebisega, niisutati metüültselluloosi geeli abil ja demonteeriti seinalt alt üles rullides.

©

ill 17. Tapeedilt eemaldati lahtised mustuse ja hallituse kogumid ning tolm. Lahtised fragmendid eemaldati seinalt mehaaniliselt ja kuivalt. Suuremad alad kaeti enne demonteerimist profülaktilise kleebisega, niisutati metüültselluloosi geeli abil ja demonteeriti seinalt alt üles rullides.

ill 17. Tapeedilt eemaldati lahtised mustuse ja hallituse kogumid ning tolm. Lahtised fragmendid eemaldati seinalt mehaaniliselt ja kuivalt. Suuremad alad kaeti enne demonteerimist profülaktilise kleebisega, niisutati metüültselluloosi geeli abil ja demonteeriti seinalt alt üles rullides.

©

fig 18. 19th-century wallpaper

ill 18. Seinalt maha võetud tapeedipaanid toimetati Kanuti konserveerimislaborisse.

©

fig 19. 19th-century wallpaper

ill 19. Esmane puhastamine toimus ventileeritavas eeltöötluse ruumis, et hallitus ei saastaks tööruume.

©

fig 20. 19th-century wallpaper

ill 20. Esmane puhastamine toimus ventileeritavas eeltöötluse ruumis, et hallitus ei saastaks tööruume.

©

ill 21. Esmane puhastamine toimus ventileeritavas eeltöötluse ruumis, et hallitus ei saastaks tööruume.

ill 21. Esmane puhastamine toimus ventileeritavas eeltöötluse ruumis, et hallitus ei saastaks tööruume.

©

fig 22. 19th-century wallpaper

ill 22. Seinalt eemaldatud tapeedifragmentide komplektid eraldati üksikuteks kihtideks ning demonteeriti ka algsete paanide ülekattekohtadelt. 

©

ill 23. Enne märgtöötlusega alustamist komplekteeriti fragmendid paanideks vastavalt mustri sobivusele ja pigmentide tonaalsusele.

ill 23. Enne märgtöötlusega alustamist komplekteeriti fragmendid paanideks vastavalt mustri sobivusele ja pigmentide tonaalsusele.

©

fig 24. 19th-century wallpaper

ill 24. Tapeedifragmentidest tervikpaanide komplekteerimisel saadi kokku kuus paani, mis katsid ligi kaks kolmandikku seinaskeemi kesksest hallist osast.

©

fig 25. 19th-century wallpaper

ill 25. Halli tapeedi fragmentide kapillaarpesu filterpaberipakil ja profülaktilise kleebise eemaldamine.

©

ill 26. Halli tapeedi fragmentide kapillaarpesu filterpaberipakil ja profülaktilise kleebise eemaldamine.

ill 26. Halli tapeedi fragmentide kapillaarpesu filterpaberipakil ja profülaktilise kleebise eemaldamine.

©

ill 27. Halli tapeedi fragmentide kapillaarpesu filterpaberipakil ja profülaktilise kleebise eemaldamine.

ill 27. Halli tapeedi fragmentide kapillaarpesu filterpaberipakil ja profülaktilise kleebise eemaldamine.

©

ill 28. Taustamisel fragmendid niisutati, paigutati ühendused kohakuti ja kliistriga kaetud taustapaber siluti originaali tagaküljele.

ill 28. Taustamisel fragmendid niisutati, paigutati ühendused kohakuti ja kliistriga kaetud taustapaber siluti originaali tagaküljele.

©

ill 29. Taustamisel fragmendid niisutati, paigutati ühendused kohakuti ja kliistriga kaetud taustapaber siluti originaali tagaküljele.

ill 29. Taustamisel fragmendid niisutati, paigutati ühendused kohakuti ja kliistriga kaetud taustapaber siluti originaali tagaküljele.

©

ill 30. Taustamisel fragmendid niisutati, paigutati ühendused kohakuti ja kliistriga kaetud taustapaber siluti originaali tagaküljele.

ill 30. Taustamisel fragmendid niisutati, paigutati ühendused kohakuti ja kliistriga kaetud taustapaber siluti originaali tagaküljele.

©

ill 31. Paanid sirutati Karibari-meetodil, mis võimaldab taustatud materjali juba samal päeval ning kogu kuivamise ja sirgumise vältel nii jälgida kui ka viimistleda.

ill 31. Paanid sirutati Karibari-meetodil, mis võimaldab taustatud materjali juba samal päeval ning kogu kuivamise ja sirgumise vältel nii jälgida kui ka viimistleda.

©

ill 32. Paanid sirutati Karibari-meetodil, mis võimaldab taustatud materjali juba samal päeval ning kogu kuivamise ja sirgumise vältel nii jälgida kui ka viimistleda.

ill 32. Paanid sirutati Karibari-meetodil, mis võimaldab taustatud materjali juba samal päeval ning kogu kuivamise ja sirgumise vältel nii jälgida kui ka viimistleda.

©

ill 33. Paanid sirutati Karibari-meetodil, mis võimaldab taustatud materjali juba samal päeval ning kogu kuivamise ja sirgumise vältel nii jälgida kui ka parandada ja viimistleda.

ill 33. Paanid sirutati Karibari-meetodil, mis võimaldab taustatud materjali juba samal päeval ning kogu kuivamise ja sirgumise vältel nii jälgida kui ka parandada ja viimistleda.

©

ill 34. Paanid sirutati Karibari-meetodil, mis võimaldab taustatud materjali juba samal päeval ning kogu kuivamise ja sirgumise vältel nii jälgida kui ka parandada ja viimistleda.

ill 34. Paanid sirutati Karibari-meetodil, mis võimaldab taustatud materjali juba samal päeval ning kogu kuivamise ja sirgumise vältel nii jälgida kui ka parandada ja viimistleda.

©

ill 35. Halli tapeedi toneerimine teostati pärast seinapanekut kohapealsetes valgustingimustes.

ill 35. Halli tapeedi toneerimine teostati pärast seinapanekut kohapealsetes valgustingimustes.

©

ill 36. Halli tapeedi toneerimine teostati pärast seinapanekut kohapealsetes valgustingimustes.

ill 36. Halli tapeedi toneerimine teostati pärast seinapanekut kohapealsetes valgustingimustes.

©

ill 37. Samettapeedi fragmentide formaat võimaldas pesu vaakumlaual. Pesemist alustati tagumiselt küljelt.

ill 37. Samettapeedi fragmentide formaat võimaldas pesu vaakumlaual. Pesemist alustati tagumiselt küljelt.

©

ill 38. Samettapeedi fragmentide formaat võimaldas pesu vaakumlaual. Pesemist alustati tagumiselt küljelt.

ill 38. Samettapeedi fragmentide formaat võimaldas pesu vaakumlaual. Pesemist alustati tagumiselt küljelt.

©

ill 39. Samettapeedi fragmentide formaat võimaldas pesu vaakumlaual. Pesemist alustati tagumiselt küljelt.

ill 39. Samettapeedi fragmentide formaat võimaldas pesu vaakumlaual. Pesemist alustati tagumiselt küljelt.

©

ill 40. Samettapeedi fragmentide formaat võimaldas pesu vaakumlaual. Pesemist alustati tagumiselt küljelt.

ill 40. Samettapeedi fragmentide formaat võimaldas pesu vaakumlaual. Pesemist alustati tagumiselt küljelt.

©

ill 41. Fragmendid kaeti Holytexiga, keerati ümber ja eemaldati profülaktiline kleebis.

ill 41. Fragmendid kaeti Holytexiga, keerati ümber ja eemaldati profülaktiline kleebis.

©

ill 42. Fragmendid kaeti Holytexiga, keerati ümber ja eemaldati profülaktiline kleebis.

ill 42. Fragmendid kaeti Holytexiga, keerati ümber ja eemaldati profülaktiline kleebis.

©

ill 43. Fragmendid kaeti Holytexiga, keerati ümber ja eemaldati profülaktiline kleebis.

ill 43. Fragmendid kaeti Holytexiga, keerati ümber ja eemaldati profülaktiline kleebis.

©

ill 44. Peale pesu taustati pehastunud fragmendid 10 g/cm² jaapani paberile.

ill 44. Peale pesu taustati pehastunud fragmendid 10 g/cm² jaapani paberile.

©

ill 45. Lambrii ja bordüürid komplekteeriti ning taustati alles siis, kui kõik fragmendid olid ühekaupa vaakumlaual pestud ning hävinud paberiga piirkondades oli paberikiht tagaküljel taastatud. Vajaliku laiuse ning pikkusega sametpaberi ribad komplekteeriti olemasolevatest fragmentidest ning taustati skeemiosade kaupa 40 g/cm² jaapani paberile ja sirutati samuti karibari-meetodil.

ill 45. Lambrii ja bordüürid komplekteeriti ning taustati alles siis, kui kõik fragmendid olid ühekaupa vaakumlaual pestud ning hävinud paberiga piirkondades oli paberikiht tagaküljel taastatud. Vajaliku laiuse ning pikkusega sametpaberi ribad komplekteeriti olemasolevatest fragmentidest ning taustati skeemiosade kaupa 40 g/cm² jaapani paberile ja sirutati samuti karibari-meetodil. 

©

ill 46. Lambrii ja bordüürid komplekteeriti ning taustati alles siis, kui kõik fragmendid olid ühekaupa vaakumlaual pestud ning hävinud paberiga piirkondades oli paberikiht tagaküljel taastatud. Vajaliku laiuse ning pikkusega sametpaberi ribad komplekteeriti olemasolevatest fragmentidest ning taustati skeemiosade kaupa 40 g/cm² jaapani paberile ja sirutati samuti karibari-meetodil.

ill 46. Lambrii ja bordüürid komplekteeriti ning taustati alles siis, kui kõik fragmendid olid ühekaupa vaakumlaual pestud ning hävinud paberiga piirkondades oli paberikiht tagaküljel taastatud. Vajaliku laiuse ning pikkusega sametpaberi ribad komplekteeriti olemasolevatest fragmentidest ning taustati skeemiosade kaupa 40 g/cm² jaapani paberile ja sirutati samuti karibari-meetodil. 

©

ill 47. Sametpaberi kadude täitmine teostati samuti sirutusalusel. Väiksemaid kadusid paigati villapuruga, mida paigaldati pintsettide või peene pintsliga.

ill 47. Sametpaberi kadude täitmine teostati samuti sirutusalusel. Väiksemaid kadusid paigati villapuruga, mida paigaldati pintsettide või peene pintsliga.

©

ill 48. Sametpaberi kadude täitmine teostati samuti sirutusalusel. Väiksemaid kadusid paigati villapuruga, mida paigaldati pintsettide või peene pintsliga.

ill 48. Sametpaberi kadude täitmine teostati samuti sirutusalusel. Väiksemaid kadusid paigati villapuruga, mida paigaldati pintsettide või peene pintsliga.

©

ill 49. Sametpaberi kadude täitmine teostati samuti sirutusalusel. Väiksemaid kadusid paigati villapuruga, mida paigaldati pintsettide või peene pintsliga.

ill 49. Sametpaberi kadude täitmine teostati samuti sirutusalusel. Väiksemaid kadusid paigati villapuruga, mida paigaldati pintsettide või peene pintsliga.

©

ill 50. Sametpaberi kadude täitmine teostati samuti sirutusalusel. Väiksemaid kadusid paigati villapuruga, mida paigaldati pintsettide või peene pintsliga.

ill 50. Sametpaberi kadude täitmine teostati samuti sirutusalusel. Väiksemaid kadusid paigati villapuruga, mida paigaldati pintsettide või peene pintsliga.

©

ill 50. Esmalt kleebiti seina halli tapeedi konserveeritud paanid ja kaasaegsest pabertapeedist markeering.

ill 51. Esmalt kleebiti seina halli tapeedi konserveeritud paanid ja kaasaegsest pabertapeedist markeering.

©

ill 52. Järgmisena kleebiti oma kohale halli ala neljast küljest ümbritsev bordüür ning viimasena paigaldati lambrii osa.

ill 52. Järgmisena kleebiti oma kohale halli ala neljast küljest ümbritsev bordüür ning viimasena paigaldati lambrii osa.

©

ill 53. Liistud kinnitati seinale liistunaeltega.

ill 53. Liistud kinnitati seinale liistunaeltega.

©

ill 54. Tapetseeritud sein pärast konserveerimist.

ill 54. Tapetseeritud sein pärast konserveerimist.

©

ill 55. The papered wall after conservation.

ill 55. Tapetseeritud sein pärast konserveerimist.

©

2015. aasta suvel avastati Tallinnas Kiriku tänav 2 asuva hoone remonttööde käigus teise korruse ruumist nr 201 tapetseeritud sein, millel olid haruldaselt suures ulatuses säilinud 19. sajandi pabertapeedid. Nimetatud elamu hooviansambliga pärineb 18.–19. sajandist ja kannab Eesti ehitismälestiste registris numbrit 2998 [ill 1],[ill 2].

Tegemist on aadlike linnapaleega. Muinsuskaitse eritingimustes toodud ehitusajaloolisele ülevaatele tuginedes võib oletada, et tapetseeritud seinaga toa ruumilahendus valmis 1880. aastatel hoone ümberehituse käigus. Sellel perioodil kuulus Toompeal asuv elamu perekond von Rosenitele ja selle omanikuks oli paruness Marie von Korff (sünd. von Rosen). Ajalooliste allikate kohaselt kasutas paruness tapeedileiuga ruumi oma salongina.

Tapeedi eemaldamisel leiti tootjamärgis ja seerianumber 2338. Tehase märgis oli kahjuks halvasti loetav. Teadaolevalt on samas vabrikus valminud Vääna mõisa eeskojas asunud aaderdatud seinapaneeli imiteeriv tapeet, mille

tagumisel küljel on tehase tempel seevastu selgesti loetav: “С.П.Б.П.Т. 1880“ [ill 3],[ill 4].

Allpool kirjeldatud samettapeedi analoogi leiab ka keiserlikust residentsist – tsaar Nikolai II kabinetist Tsarskoje Selo Aleksandri palees[Киселёв, Игорь (2014) Бумажные обои в интерьерах России XVIII-XX веков. Москва: Academia]. ,[EVM KDK konserveerimistööde aruanne, Töövõtuleping nr. 660–25 (26. nov. 2015)]. .

Ajastule omase tapeediskeemiga sein oli kaua aastaid varjatud, kuna ruumi soojustamise eesmärgil oli see kaetud topeltseinaga. Muinsuskaitse eksperdid ja hoone omanik jõudsid otsusele, et tapeet tuleb kindlasti säilitada ning võimalikult suures ulatuses eksponeerida. Konserveerimistöö usaldati SA EVM Konserveerimis- ja digiteerimiskeskuse Kanuti (edaspidi: Kanut) konservaatoritele.

Mahukas, pool aastat kestnud meeskonnatöö kaasas Kanuti kõikide osakondade spetsialiste. Projekti käigus saadi palju uusi kogemusi ja töötati välja erimetoodika selle suuremõõtmelise, ruumilahenduse juurde kuuluva paberobjekti konserveerimiseks ning taastamiseks interjööri osana.

Leiu kirjeldus

Paberalusel, kahest erinevast tapeedist kombineeritud seinaskeem on Eestis väga haruldane leid.. Selle alumise osa moodustab lambrii ja keskse osa hall, kuldse lillemustriga trükitud tapeet, mida ääristab neljast küljest bordüür [ill 5]. 19. sajandi lõpust pärinev hall tapeet on toodetud valtstrüki tehnikas. Nii lambriiosa kui bordüür on valmistatud ühtlasest heakvaliteedilisest, punase villapuruga flokitud ehk sametpaberist.

Tapeediga on kaetud saalist vasakul asuva salongi põhjasein. Tehnilised võtted ja materjalikasutus viitavad professionaalse tapetseerija tööle ning suure tõenäosusega on kogu seinakate tellitud terviklahendusena.

Sametpaberi ja tapeedi vahelisel joonel oleva naelaaukude rea järgi võib tuletada, et liitekohad olid kaetud peenikese puidust profiil-liistuga (tapeedi mustrit arvestades oli see tõenäoliselt värvitud kuldseks). Kogu pidulikku seinaskeemi toetavaks elemendiks on ruumi nurgas säilinud punakaspruun historitsistlik kahhelahi [ill 7].

Hall tapeet

Poollangeva mustrikordusega kahes suuruses lillekimbud on hallile tapeedipinnale trükitud kullaga – kasutatud on lehtkulda. Lisaks on värvikihile pimetrükitud peen reljeefne rombimuster.

Hall tapeet esineb kohati kahes kihis: kasutatud on ebastandardsete mõõtmetega tükke, tõenäoliselt ülejääke. Arvatavasti on kulunud piirkondi hiljem siseviimistluse värskendamise eesmärgil sama tapeedi jääkidega üle kleebitud [ill 6].

Makulatuuriks on kasutatud ühtlast, üsna hea kvaliteediga rohekashalli paberit. Ajastut arvestades on võimalik, et tegemist on puidumassi ja kaltsupaberi seguga (struktuuris on näha värvilisi tekstiilikiude).

Samettapeet

Bordüürid on lõigatud tapeedirullist käsitsi: riba lõikeservad on silmnähtavalt ebaühtlased. Lambriiosa  moodustab üks horisontaalne samettapeedi paan. Samettapeet koosneb neljast kihist: paksem aluspaber, õhem punase värvikihiga kaetud paber, paks liimikiht ja viimasesse kinnituv punane villapuru.

Leiu seisund enne konserveerimist

Tapeediga kaetud sein leiti hoone restaureerimistööde käigus. Parunessi salongis oli hilisema remondi ajal ühe välisseina siseküljele lisatud täiendav puitsein, tõenäoliselt ruumi soojuspidavuse parandamiseks. Selle tulemusel ei imbunud välisseinast tulev rõskus otse ruumi, vaid kondenseerus seinte vahele moodustunud õhuvahes.

Tapeet oli algselt kleebitud paekivist välisseina krohvitud sisepinnale, kuid pärast remonti jäi see ummuksisse ca 10 cm laiusesse, ehitusprussidest moodustunud vaheruumi [ill 8]. Pikaajaline viibimine umbses ja niiskes keskkonnas oli tekitanud paberile ulatuslikud kahjustused. Tapeedi pind oli tugevalt määrdunud, kaetud pindmise mustuse, ämblikuvõrkude ja krohvitolmuga ning paberi struktuur oli väga pehastunud. Tapeedil olid ulatuslikud hallituskahjustused (mustad ja oranžid eoste kogumid), värvikiht oli kohati tumenenud ja paiguti irduv.

Juurdeehitatud puitseina karkassi paigaldamiseks oli tapeediga kaetud kiviseina lõhutud seitse ca 15 cm laiust, maast laeni ulatuvat uuret, mille ulatuses oli originaaltapeet hävinud[ill 9], [ill 10].

Seinaskeemi seisund

Seina vasakus servas ja allääres olid tugevad niiskuskahjustused [ill 11].

Kuni kolme vasakpoolse, eriti tugeva niiskuskahjustusega tapeedipaani paber oli praktiliselt hävinud, mistõttu polnud võimalik neid konserveerimiseks seinalt eemaldada. Seina sisse paigaldatud puitprusside kohal olid tapeedikaod seitsmel ca 10–20 cm laiusel maast laeni ulatuval joonel. Lõhutud paanid olid ebaühtlaselt rebenenud servadega. Vaid kahel paanil oli tuvastatav nende originaallaius.

Tapeetide seisund

Halli tapeedi seisund oli piirkonniti erinev. Niiskuskahjustused ja ulatuslikumad materjalikaod esinesid ruumi servades paiknenud paanidel. Ruumi keskosas oli paber paremini säilinud ning paanid tugevamini seina küljes kinni. Hallitus- ja niiskuskahjustusega aladel oli paber väga pehastunud [ill 12].

Bordüüride sametpaber oli küllaltki hästi säilinud, esines väiksemaid kadusid ja üksikuid plekke. Niiskuskahjustustega fragmendid olid kihistunud. Villapuru koos hoidev nahkjas liimikiht oli aluspaberi küljest irdunud. Kohati olid villakiud liimikihilt lahti tulnud.

Lambrii samettapeedi aluspaberi struktuur oli niiskuskahjustusega piirkondades (põrandast ca 20 cm kõrguseni) niiskuse ja hallituse toimel olematuks lagunenud ning paberist oli saanud niiske ja must huumusetaoline mass [ill 13].

Halli tapeedi värvikihil oli palju erinevaid värvimuutusi: ruumi omaaegsest kasutamisest põhjustatud määrdumus, ahikütte tahmast tumenenud kohad, pleekinud alad, erinevat tooni hallitusplekid, vee voolujooned ja hilisemad, ruumi värskendamise käigus peale kleebitud fragmendid, mille värvipind oli varasemast oluliselt puhtam ja kirkam.

Niiskuskahjustuse tagajärjel oli värvikiht irdumisohtlik ja paiguti kadudega. Kullavärv oli paremini säilinud, kuid kohati irdus see halli värvikihi pealt suurte tükkidena koos aluskrundiga.

Konserveerimisülesanne

Tellija soovil otsutati tapeete eksponeerida hallitustõrje läbinud rekonstrueeritud seinal ja taastada ruumi otsaseina skeem esialgsel kujul. Tapeetide seisundist tulenevalt ei olnud in situ konserveerimine võimalik. Seetõttu tuli säilinud fragmendid seinalt demonteerida ja laboris konserveerida ning seejärel seinaskeem taastada. Originaalmaterjali polnud kogu seinaskeemi katmiseks vajalikul määral säilinud. Selle taastamiseks olnuks kõige õigem puuduolevad osad rekonstrueerida, kasutades ajastule omaseid materjale ja tehnikaid, kuid tellija ajalised ja rahalised kriteeriumid seda kahjuks ei võimaldanud.

Alternatiivlahendusena otsustati seinaskeemi taastamiseks katta puuduvad osad markeerivalt, s.t tänapäevase, kuid olemuselt sobivaima materjaliga [ill 14]. Sellise markeerimise puhul, kus algsete tehnoloogiate kasutamine on välistatud, ei ole mõistlik mustreid ja kujutisi rekonstrueerida, samuti pole sobilik originaalfragmentide vahelistel aladel puuduvaid osi markeeriva materjaliga asendada. Seepärast otsutati säilinud tapeedifragmendid komplekteerida paanideks ja paigaldada need seina järjestikku. Ülejäänud osa seinaskeemist, ca 2/5 seinast, mille jaoks originaalmaterjali ei piisanud, otsustati katta markeeriva kaasaegse materjaliga.

Konserveerimine Konserveerimitööde kaart EK-2015-P033.

Töö teostati mitmes etapis:

  1. Esmased testid, tapeetide pinnapuhastus ja demonteerimine seinalt

toimus Kiriku tänav 2 hoones in situ.

  1. Tapeedid konserveeriti Kanuti töökodades Pikk tänav 2.
  2. Konserveeritud tapeedifragmentidest taastati paruness von Roseni

kunagise salongi otsaseina skeem ja paigaldati see oma esialgsele asukohale restaureeritud ruumi otsaseinas.

Enne tapeetide demonteerimist viidi läbi testid:

  1. Teostati hallituse külvid Hygicult Y&F-ga kolmelt alalt:
  • pruunilt hallituselt
  • mustalt hallituselt
  • nähtava hallituskolooniata tapeedipinnalt.

Külvid võeti agar-agari söötmega kaetud testribadega. Testriba suleti testpurki ja asetati kolmeks päevaks termostaati temperatuuriga 29,3º C. Kõigilt külvidelt saadi positiivsed tulemused [ill 15].

2. Niiske vatitikuga testiti värvikihi veetundlikkust (värvide jooksmine).

Hall värv ei olnud veetundlik, kuid niiske värvikiht oli tundlik hõõrdumisele ja võis paberipinnalt irduda. Nii hall kui kuldne värvikiht olid paiguti paberi pinnalt juba eraldunud (eriti niiskus- ja hallituskahjustusega piirkondades) ning vajasid liimistamist.

Niiskustundlikke värve võib kinnitada enne märgtöötlusi kas želatiini või tsüklododekaani lahustega, kuid antud juhul toimis profülaktilise kleebise kinnitamiseks kasutatav metüültselluloos ka pinnakihi liimistusena.

Testide tulemusel otsustati, et tapeedid vajavad pesemist ning võimaldavad märgtöötlust nii pesuprotsessi kui kadude parandamise ja paanide taustamise korral.

Esmane pindmine kuivpuhastamine (antud juhul in situ) on vaja alati teostada esimese töötlusena enne järgnevaid konserveerimisprotsesse. Kõikide töötluste käigus – alates profülaktilise kleebise pealekandmisest kuni demonteerimiseni seinalt, materjali transportimisel konserveerimislaborisse ja hilisemate märg- ja eritöötluste puhul – võivad pindmise mustuse lahtised osakesed kujutise pinda nii mehhaaniliselt kahjustada (hõõrdumisel) kui ka kinnituda niiskuse toimel püsivalt paberisse.

Tapeedilt eemaldati lahtised mustuse ja hallituse kogumid ning tolm. Esmalt puhastati pinnad Hepa filtriga varustatud tolmuimejaga ning seejärel kautšukkäsnaga. Kinnisemad krohvitükid eemaldati õrnalt skalpelliga.

Hallitusega saastunud objektide puhastamisel on vajalik kasutada nõuetekohaseid isikukaitsevahendeid [ill 16].

Tapeetide demonteerimiseks seinalt prooviti kolme erinevat meetodit:

1) Kuivalt eemaldamine skalpelli abil;

2) Aurujoaga niisutamine;

3) 5%-lise metüültselluloosi (MC) geeli abil niisutamine.

Lahtised fragmendid õnnestus seinalt kõige paremini eemaldada mehaaniliselt ja kuivalt, skalpelli abil. Suuremate tükkide puhul kuivmeetod ei sobinud, kuna paindumisel kippus tapeedi värvikiht murduma. Tugevalt kinnitunud tapeedifragmentide eemaldamiseks tuli kasutada niisutamist. Enne niisutamist testiti materjali vastupidavust meetodile ja otsutati, et originaali pealispind tuleb eelnevalt toestada profülaktilise kleebisega, mis kaitseb pehastunud paberit ja takistab irduvaid värvikihte lagunemast, toetab originaali seinalt eemaldamisel ning aitab vältida kahjustusi transpordil ja hilisemal paanide tagakülgede puhastamisel.

Tapeedid kaeti enne demonteerimist profülaktilise kleebisega, milleks kasutati  pikakiulist mikalenti ja MC liimistust.Toode „mikalent”, 100%-lisest puuvilla puhverdamata kiust valmistatud õhuke loorpaber on endise Nõukogude Liidu ja praeguse Venemaa aladel toodetav loorpaber (näiteks firma Oregon, St-Peterburg), mida on oletatavalt kasutatud sõjatööstuses. Konserveerimises kasutatakse seda sageli pakkimisel, pressimisel ning profülaktilisteks kleebisteks. Väga hinnatud abimaterjal nii maali- kui paberikonservaatoritele. Heige Peets, Muuseumitöötajate säilitusalane täiendkoolitus Hoiustamine 22.09.2006, Sünteetilised pakke-ja säilitusmaterjalid. [http://kanut.ee/koolitus/2006/peets_Synteetilised%20pakke_sailitusmaterj....Profülaktiline kleebis siluti pintsliga õrnalt kinni ja lasti kuivada.

Pikakiuline mikalent on nimetatud tööks väga sobiv loorpaber. Kuna see vene päritolu materjal ei pruugi olla alati kättesaadav, võib seda asendada tänapäeval laialdaselt kasutusel oleva viskoospaberiga Rayon paper, mis koosneb 40% poolsünteetilisest viskooskiust ja 60% tööstuslikust puidumassist.Konserveerimispaber, mida kasutatakse "kapillaarpesemiseks." Tugevam ja õhem kui filterpaber. Õhemat, Usukuchi Rayon paberit, kasutatakse reeglina objektile esmase profülaktilise kihi kandmiseks. [http://store.hiromipaper.com/rayonpaperroll.aspx] Tegemist on nö „mittekootud kangaga“, kus osaliselt sünteetiline materjal, nagu viskoos, ladestatakse lehtmaterjaliks paberile sarnasel viisil, ent kiude seob sünteetiline liimaine, erinevalt paberist, kus tsellulooskiudusid seovad nende endi vahel ja vee toimel aset leidvad füüsikalised ja keemilised jõud. Mõned viskoospaberid sisaldavad ka tööstuslikku puidumassi. Konserveerimisel kasutatakse viskoospabereid profülaktilise kleebise või ajutise taustana (jap. yõjõ). Igal juhul on tegemist abimaterjaliga: viskoospaber, nagu ka pikakiuline mikalent, ei kujuta endast kunagi objekti juurde monteeringuna kuuluvat tausta (jap urauchi). Jaapanis, kus paberalusel kunstiteoste monteerimise traditsioon on maailma üks vanimaid, kasutati varem ajutiseks taustamiseks abimaterjalina mino paberit, mis on väga ühtlane ja sobivalt kerge kaaluga ning tänapäevane viskoospaber on selle asemel laialdaselt kasutusele võetud ennekõike Jaapanis, kuna sel on mino paberiga sarnased omadused, kuid hind märkimisväärselt odavam ja saada rullmaterjalina, millest on lihtne lõigata just vajaliku suurusega tükke. Profülaktilise kleebisena kasutatakse ka teistest sünteetilistest kiududest nagu polüpropüleen ja polüester valmistatud pabereid ja kangaid (jap fushokufu). [ M.Allik kursusematerjalid: Universite de Paris I – Pantheon – Sorbonne, Science Economiques – Science Humanies – Science Juridiques et Politiques, Section de Conservation des Biens Cultures, Conservation course: From East to West: Japanese Conservation Techniques – Western Prints and Drawings; 2001]

Üldiselt olid tapeedid seina küljes väga tugevasti kinni. Lubjaga krohvitud seina ja jahuliimiga liimitud makulatuurpaberi vahel oli aja jooksul tekkinud tugev side. Profülaktilise kihi kleepimine tapeetidele toimis ühtlasi esmase delikaatse niisutamisena, mis aitas seda sidet nõrgendada. Kuna veeaur muutis paberi liiga hapraks ja profülaktilise kihi ebastabiilseks, otsustati demonteerimisel kasutada niisutamist metüültselluloosi geeli abil.

Tapeedipaanid demonteeriti seinalt alt üles liikudes. Lahtivõetud osa keerati papptorule, tapeedi esikülg väljapoole [ill 17].

Tapeedid konserveeriti konserveerimiskeskuse Kanut laboris 11. jaanuar – 27. mai 2016.

Seinalt maha võetud tapeedipaanid, mis toimetati konserveerimislaborisse, vajasid nüüd teistkordset pindmist puhastamist (esmalt kuivalt pintsli, skalpelli ja tolmuimejaga), kuna tapeetide tagaküljel ja kihtide vahel leidus nii tolmu, hallitusekogumeid kui ka krohvijääke [ill 18]. Seejärel puhastati profülaktilise kihiga kaetud paanide tagaküljed liimi- ja makulatuurijääkidest ka märgtöötlusel, MC geeli abil (5%-line MC 1:1 etanooli vesilahuses). Geeliga õrnalt niisutades pehmenesid paanide tagakülgedele kinnitunud makulatuurpaberi jäägid ning paberikihtide vahel olev jahuliimi kiht pundus eemaldatavaks.

Puhastamine toimus ventileeritavas eeltöötluse ruumis, et hallitus ei saastaks tööruume [ill 19], [ill 20],[ill 21]

Enne konserveerimist teostati laboris lisaks rutiinsele paberi happesuse määramisele ka ligniinitest, mis näitas, et kõik erinevad tapeedipaberid ei sisaldanud puidumassi.

Et komplekteerida säilinud fragmentidest originaali mõõtmetele ja mustrikordusele vastavad paanid, tuli seinalt eemaldatud tapeedifragmentide komplektid eraldada üksikuteks kihtideks ning need algsete paanide ülekattekohtadelt demonteerida. Saadud fragmentidest tuli peale nende puhastamist ja pesemist monteerida kokku originaallaiusega tervikpaanid. Seejuures võeti aluseks kaks paani, mis olid säilinud originaallaiuses [ill 22].

Fragmentide demonteerimiseks kasutati sarnaselt eelnenud niisutamisele lokaaltöötlust metüültselluloosgeeliga.

Järgnevalt oli kavas kõik säilinud fragmendid pesta. Pesemine on konserveerimisprotsess, mis aitab pabermaterjalide struktuurist eemaldada sinna aja jooksul tekkinud tselluloosi vananemisprodukte. Happeliste laguproduktide osakaal materjalis kiirendab tselluloosi vananemist, kuid juba ainuüksi puhta veega paberit pestes on võimalik seda protsessi aeglustada. Lisaks sellele aitab veega pesemine taastada tselluloosi molekulide vahelisi vesiniksidemeid, tõstes seeläbi materjali tugevust ja vastupidavust.[Gerhard Banik and Irene Brückle, Paper and Water, A Guide for Conservators, 2012, Routledge, NY, USA.- pp246, ptk 9,10]

Fragmendid otsustati esmalt monteerida vajaliku formaadiga paanideks ning need ühekaupa konserveerida: kõigepealt pesta ning kohe seejärel taustata jaapani paberile. Enne märgtöötlusega alustamist oli vaja olemasolevatest fragmentitest komplekteerida paanid vastavalt mustri sobivusele ja pigmentide tonaalsusele [ill 23].

Kokku saadi kuus tervikpaani, mis katsid ligi kaks kolmandikku seinaskeemi kesksest hallist osast [ill 24].

Seejärel alustati fragmentide pesemist paanikomplektide kaupa.

Kui paberit ei ole võimalik pesta veevannis, saab kasutada mitmeid alternatiivseid meetodeid. Populaarseim on pesemine vaakumlaual. Antud juhul aga ei olnud see võimalik objekti formaadi tõttu, mis osutus olemasolevast lauast suuremaks. Seetõttu tuli kasutada sarnasel põhimõttel toimivat, ehkki mõnevõrra rohkem pingutust nõudvat kapillaarpesu filterpaberipakil.

Vaakumlaual sai märgtöödelda punase flokitud tapeedi väiksemamõõtmelisi fragmente.

Pesemist filterpaberipakil alustati tagaküljelt, et esiküljel olevad plekid imbuksid otse filterpaberisse. Seejärel keerati tapeet ümber ja eemaldati profülaktiline kleebis (mikalentpaber). Pesu jätkus filterkartonge vahetades seni, kuni mustuse eraldumine lakkas, kuid mitte kauem kui materjali seisund seda võimaldas. Kogu protsessi vältel märga fragmenti töödeldes ja liigutades oli see kahe Holytexist riba vahel – see on materjal, mis laseb läbi vesilahuseid, kuid ei veni ega rebene, kaitstes nii originaalpaberi struktuuri [ill 25], [ill 26],[ill 27].

Pesu- ja loputuslahused tehti vähemalt 50%-lise etanooli sisaldusega, et kiirendada nii pesulahuse liikumist materjali kui ka kuivamist, et seeläbi vähendada hallitusele sobivaid kasvutingimusi niiskes keskkonnas. Pesulahuse puhastustoime tõstmiseks kasutati metüültselluloosi, millel on pindaktiivsed, puhastavad ja ühtlasi pehastunud materjali tugevdavad omadused.

Kapillaarpesu sobib habraste paberite märgpuhastamiseks, mis vajavad protsessi ajal kindlat toetuspinda. Filterpaber on oma koostise ja struktuuriga vett hästi imav materjal. Tänu sellele toimub pesu ajal kapillaarefekt: mustus ja kollasus (paberi laguproduktid) liiguvad filtrisse.[Gerhard Banik and Irene Brückle, Paper and Water, A Guide for Conservators, 2012, Routledge, NY, USA.- pp318 –319] Pesemisel on oluline silmas pidada, et selle järel saaks paberile tagasi antud vajalik liimistus, mis pesemise käigus lahustub. Kuna fragmentidest komplekteeritud tapeedipaanid otsustati pesemise lõpufaasis kohe taustata ning sirutusalusele kinnitada, teostati peale veega loputamist viimane filterpaberipakil niisutamine MC-liimistuse lahusega.

Suuremõõtmeliste ning tugevalt kahjustunud paberobjektide konserveerimisel on sageli parimaks lahenduseks taustamine.

Seda protsessi on kõige parem kontrollida, kui taustapaber kleebitakse originaali tagaküljele mitte ühe suure lehena, vaid ükshaaval väiksemate lehtede kaupa. Jaapani paberit on võimalik kuni kümne lehe kaupa ühesuuruseks vesilõigata – paberipakile vajutatakse spaatliga vagu ning niisutatakse seda peene pintsliga, misjärel on rebides tulemuseks ühtlaselt karvastatud ja parandustes märkamatu üleminekuga ühendatavad servad. Üks võimalus on ka kleepida niisugused karvastatud servadega jaapani paberi tükid järjestikku kuitahes pikaks rulliks, millest saab võtta taustapaberit originaali tagaküljele asetamiseks ribahaaval.Osaliselt kasutatud: [Merryl Huxtable, Pauline Weber, Some adaptions of Oriental techniques and materials used in the prints and drawings conservation department of the Victoria and Albert Museum, Paper Conservator vol 11, 1987]

Antud konserveerimisobjekti puhul tuli siiski otsustada ühe suure taustapaberi paigaldamise kasuks, kuna tapeedipaanid oli tarvis peale konserveerimist ka oma endisele asukohale seina kleepida ja seetõttu tuli neid veelkord veebaasil liimiga katta. Suuremõõtmeline paberobjekt muutub märgudes või liimiga kattes küllalt raskeks ning selle käsitsemine ehitusobjektil on kahtlemata ohutum juhul, kui taustapaber on ühes tükis. Meie kasutasime selleks 40 g/cm2 jaapani kozo-kiust rullpaberit.

Kui originaalmaterjal on vee voolujoonte suhtes vastuvõtlik, nagu seda on mati liimvärviga tapeedid, on idamaistel paberitel taustamaterjalina suured eelised lääne paberite ees: jaapani paberit saab liimiga katmise järel edukalt originaali tagaküljele paigale siluda ning reeglina see ka kuivab märksa kiiremini kui tihe lääne päritolu paber. Lisaks on oriendi paberikiud elastsed, alluvad paremini pintsli abil originaaliga kontakti silumisele ja koputamisele ning on tänapäevastest lääne paberitest suhteliselt tugevamad. Samas mängivad need paremini kaasa originaalile iseloomulike tõmmete ja paisumistega,

ilma et nad seda oma füüsikaliste omadustega oluliselt mõjutaks.

Suuremõõtmelise paberi taustamiseks ja sirutamiseks sobib karibari-paneel.Karibari on idamaade traditsiooniline kergekaaluline paneel, mida kasutatakse hyõgushis (voldik- ja lükandseinte valmistamisel) ja paberalusel ning siidil kunstiteoste monteerimisel nende sirutamiseks. Need paneelid leiutati Hiinas (kus neid kutsutakse chuang-pan, mis tähendab monteerimisalust) Ming dünastia keskel (1400.–1500. aastatel), mil ripprullide mõõtmed suurenesid. Paneeli kirjeldati kui „kerget puitraami, mis kaetud paksu paberiga ja viimistletud persimoni mahlaga, mis kaitseb paberit niiskuse mõjude eest.“ Jaapani sirutuspaneel karibari koosneb samuti kergest puidust sõrestikust, mis kaetakse kuni seitsme erineva kihi jaapani paberitega spetsiifilise metoodika järgi, kasutades liimina nisutärklisekliistrit. Paneeli konstruktsioon hoiab ära selle kaardumise muutlikes niiskustingimustes. Karibari pind on kergelt vetthülgav, mis aitab objekti peale sirutamist paneelilt eemaldada. Paneelid on kerged ning neid saab vajadusel ka ühe suurema sirutusaluse moodustamiseks omavahel kokku ühendada.[Pauline Weber and Merryl Huxtable, Karibari: the japanese drying board, Paper Conservator vol 9, 1985] Selle puudumisel võib erandkorras ja materjali venimist-kokkutõmbumist arvestades kasutada ka puitpaneeli.

Jaapani paberile taustamisel niisutatakse esmalt originaali minimaalselt, vaid niipalju, et pabermaterjal lõdveneb ühtlaselt. Seejärel kantakse lahja kliister ühtlase kihina eelnevalt niisutatud taustapaberile ning silutakse see pintsli abil originaali tagaküljele [ill 28],[ill 29],[ill 30].

Karibari-paneeli eriline eelis puitpaneeli ees seisneb selles, et oma konstruktsiooni tõttu võimaldab see originaalil kuivada mõlemalt küljelt küllaltki sarnastes tingimustes ning samal ajal mängib ka venides ja kuivades originaaliga kaasa – neid omadusi puitpaneel ei taga. Seega tuleb alternatiivlahenduse kasutamisel olla eriliselt ettevaatlik, vältimaks sirutusalusele kinnitatud märja originaali lõhenemist kuivamisel.

Paanide taustamiseks sobitati fragmendid kokku tervikust suurema Holytexi lehe peal, fragmentide servad viimistleti kuivalt, fikseeriti raskustega ja niisutati kogu komplekt üheaegselt, jälgides venimisega seotud nihkumisi. Kui ühendused paigas, kaeti kogu paan üleulatuva Holytexiga. Kahe Holytexi vahel keerati niiske paanikomplekt ümber, esikülg allapoole ja eemaldati tagakülge katnud Holytex. Seejärel valmistati ette taustapaber;tapeedipaanist igast servast 10 cm võrra suurem 40 g/cm² jaapani paberasetati originaali igast servast ca 5 cm suuremale Holytexile nii, et taustapaber  ulatus  Holytexi servadest ca 5 cm üle. Siis paber niisutati ja kaeti kliistriga, keerati koos selle all oleva Holytexiga ümber ning asetati liimise poolega originaalfragmentide tagaküljele.

Õhumullide väljakoputamist ning märgade materjalide tõstmist enne sirutusalusele kinnitamist tuleks teha kandvate Holytexide vahel, et vältida originaali venimist ja tagada turvaline kuivamine järgmises etapis: taustatud paan tuleb nüüd veelkord ümber keerata ja tõsta Holytexide abil sirutusalusele, esikülg ülespoole. Kui tausta all olev Holytex on originaalist pisut suurem, ent taustapaberist pisut väiksem, nagu eelnevalt kirjeldatud, on puitpaneelil sirutades mõistlik jätta see paneeli ja taustapaberi vahele: õhku läbilaskev vahematerjali kiht aitab kaasa õhu liikumisele ja ühtlasemale kuivamisele. Karibari-paneeli kasutades ei ole selline vahekiht vajalik, kuna see sirutusalus on hingav ning valmistatud kontrollitud materjalist. Taustapaberi servad, mis ulatuvad allolevast Holytexist üle, kleebitakse seejärel kliistriga sirutusaluse külge.

Karibari-meetodil sirutamine võimaldab taustatud materjali juba samal päeval ning kogu kuivamise ja sirgumise vältel jälgida ja viimistleda [ill 31],[ill 32],[ill 33], [ill 34]. See on eriti kasulik probleemsete ja suuremõõtmeliste objektide puhul, nagu kirjeldatud juhul. Paberi sirgumise tagab kiu kokkutõmbumine vee aurustumise käigus: paber kahaneb. Sellel meetodil ei tohi materjale ülemäära niisutada, vastasel juhul paber venib liialt ja kuivamisel kokku tõmbudes kiududevahelised sidemed katkevad – paber rebeneb. Seetõttu tuleb vältida ka niiske materjali igasugust venitamist nii tõstmisel kui silumisel. Pigem võib alusele kinnitatud niiske originaal olla kergelt lainetav ja lõtv kui ülemäära sirgeks silutud, kuna servadest fikseeritud paber rebib end kuivamisel kiu kokku tõmbudes katki.

Taustatud paan kaetakse õhku ja niiskust läbilaskva, tolmu ja valguse eest kaitsva materjaliga. Objekt peaks jääma sirutusalusele vähemalt nädalaks – see on pressis kuivatamisest kiirem meetod.

Kadude täitmine ja originaali parandamine teostati poolkuival meetodil samal ajal kui taustatud paan kuivas sirutusalusel. Parandusteks kasutati komplekteerimisest üle jäänud originaalfragmente ja liimimiseks 3–4%-list metüültselluloosi vesilahust, kuna alloleva taustapaberi pind oli kaetud kliistriga ja MC lahuses sisalduv vesi aktiveeris ka selle mõju.

Halli tapeedi toneerimine teostati peale seinapanekut kohapealsetes valgustingimustes [ill 35], [ill 36].

Samettapeedi fragmentide formaat võimaldas pesu vaakumlaual, milleks kasutati samu tööpõhimõtteid ja pesulahuseid. [ill 37], [ill 38],[ill 39] Vati asemel tuleb flokitud pinna niisutamisel ja käsitsemisel kasutada värvitut pesukäsna, milleks sobib ka majapidamises kasutatav Saugwunder Suction Block Sponge, kuna märja vatiga flokipinda puutudes jäävad selle kiud sametipinna külge. Flokitud pinna puhastamisel vaakumlaual ei ole mõistlik Holytexi kasutada, see pigem takistab mustuseosakeste eemaldamist sametikiudude vahelt, mida saab edukalt teostada veejoa suunamise abil [ill 40], [ill 41],[ill 42], [ill 43].

Vahetult peale pesu taustati pehastunud fragmendid 10g/cm² jaapani paberile, et toestada sametikihti ka seal, kus originaali aluspaber oli hävinud [ill 44].

Lambrii ja bordüürid komplekteeriti ning taustatati siis, kui kõik fragmendid olid ühekaupa vaakumlaual pestud ning hävinud paberiga piirkondades oli paberikiht tagaküljel taastatud. Vajaliku laiuse ning pikkusega sametpaberi ribad komplekteeriti olemasolevatest fragmentidest ning taustati siis saadud skeemiosade kaupa 40 g/cm² jaapani paberile ja sirutati samuti karibari-meetodil [ill 45], [ill 46].

Sametpaberi kadude täitmine teostati samuti sirutusalusel: servade töötlemisel tuli olla ettevaatlikum, sest villapuru võis rebimisel servadelt irduda.

Väiksemaid kadusid paigati villapuruga, mida paigaldati pintsettide või peene pintsliga [ill 47],[ill 48],[ill 49],[ill 50].

Samettapeedi rebendite toneerimine viidi läbi sirutusalusel, kuna tumepunase flokikihi alt paistvad heleda paberi servad oli mõistlik retušeerida paksema ja vähem voolava MC-baasil akvarelliga. Viimane viimistlus toneerimisel teostati pärast tapeedi seinapanekut kohapealsetes valgustingimustes.

Paanid eemaldati sirutusalustelt ettevaatlikult bambusspaatli abil, jälgides, et paberis ei oleks pingeid ja nende ebaühtlasel vabanemisel ei tekiks lõhenemise ohtu. Seepärast tuli pinges suuremõõtmelise pabermaterjali eemaldamist sirutusaluselt alustada pikima külje keskelt, liikudes servade suunas ning hoides samaaegselt mitmel käel kinni kohti, kuhu rakendub kõige enam pinget. Seejärel lõigati üleliigsed taustapaberi servad ära ning paanid olid seinapanekuks valmis.

Tööd Kiriku tänav 2/4 hoones: 10.–27. mai 2016

Rekonstrueeritud ja hallitustõrje läbinud salongi otsasein krunditi esmalt sünteetilise tapeediliimiga Metylan Universal Premium, mis oli lahjendatud veega vahekorras 1:2 ja lasti üleöö kuivada.

Taimse liimi nagu tärklisekliistri kasutamine mitmendas kihis on säilivuse seisukohalt ebasobiv, sest see on kasvuallikaks biokahjustajatele.

Seejärel kaeti sein makulatuurikihiga, milleks kasutati paksu, 120 g/cm² nepaali paberit, mis paigaldati seinale sama liimiga.

Ka taustatud paanid otsustati makulatuurile liimida tapeediliimiga, sest see on tugevam kui metüültselluloos. Kuna originaali konserveerimisel oli kasutatud traditsioonilist tärklisekliistrit, instrueeriti valdajat võimalikust hallitusohust välisseinas ja soovitati tapeedi seisundit pidevalt jälgida ning tagada ruumis stabiilsed nõuetekohased kliimatingimused.

Iga skeemiosa asetati enne liimimist seinale ja selle täpne asukoht märgiti grafiitpliiatsiga. Esmalt mõõdeti välja ja kleebiti seinale halli tapeedi konserveeritud paanid. Seejärel paigaldatati ühetoonilise halli kaasaegse pabertapeediga markeering alale, mille katmiseks ei olnud säilinud piisavalt originaaltapeeti [ill 51]. Originaali värvikadude toonimisel in situ järgiti minimaalsusprintsiipi, kus kahjustuste kohad jäävad äratuntavaks, ent visuaalne tervik on silmale võimalikult rahulik. Kasutati kuivpastell- ja akvarellpliiatseid.

Järgmisena kleebiti oma kohale halli ala neljast küljest ümbritsev bordüür, alustades konserveeritud paanidest ning lõpetades lambriiosaga. Seinaskeemi puuduolev sametosa taastati tänapäevase punase sametpaberiga [ill 52].

Iluliistude valmistamiseks valiti sobiva laiusega lihtsa ümara profiiliga puitliistud, mis värviti kullavärviga ning kaeti lakikihiga Kanuti töökojas.

Liistud kinnitati seinale liistunaeltega [ill 53].

Kirjeldatud projekti näol oli tegemist nii Kanutis kui ka Eestis esimese niivõrd suuremahulise tapeediskeemi konserveerimisega, mille käigus tapeedid eemaldati, konserveeriti ning taaseksponeeriti interjööri osana.

Kanuti konservaatorid said hindamatu kogemuse ning tegid omalt poolt kõik, et ajalooline materjal oleks väärikalt eksponeeritud ja säiliks veel võimalikult kaua.

Töö pälvis Muinsuskaitseameti tunnustuse „2016. aasta silmapaistev konserveerimistöö“

[ill 54], [ill 55].

Töögrupp: Maris Allik, Tea Šumanov, Grete Ots, Kristiina Ribelus (konsultant), Kristina Aas, Aire Aksiim, Helen Lennuk, Jolana Laidma, Marika Mängel, Ingrid Pihelgas, Üüve Vahur, Mart Verevmägi, Viljar Talimaa, Jaanus Heinla, Sille Siidirätsep, Heige Peets, Viljar Vissel.

Kasutatud materjalid: 

• miniotsikutega tolmuimeja (Kremer-Pigmente, Saksamaa, www.kremer-pigmente.ee)

• puhastuskäsnad (cleaning sponge, Whishab käsnad; PEL kataloog, Inglismaa, www.preservationequipment.com)

• märgpuhastuskäsn Suction-Block (Deffner & Johann, Saksamaa, www.deffner-johann.de )

• jaapani liimipintslid – noribake (PEL kataloog)

• mikalent – 100% puuvillakiududest õhuke loorpaber (Venemaa)

• MC-metüültselluloos – sünteetiline tselluloos (PEL, Inglismaa).

• filterpaber (liimistamata, hea imavusega puuvillakiududest materjal; maaletooja Maksing OÜ, Eesti)

• viltriie – 100% vill (OÜ Tuul ja Kodu, Eesti)

• jõupaber (OÜ Maksing)

• erinevad jaapani paberid – Kozo 40g/m²; 10g/m² (Paper Nao, Jaapan)

Holytex – 100% polüesterkangas (PEL, Inglismaa)

Secol kile – polüesterkile (maaletooja OÜ Maksing)

• etanool – lahusti EAF (Tempest AS, Eesti)

• nisutärklis (amülaas, PEL)

Parafil – 100% polüesterkangas (Deffner & Johann)

• veekindel vineer (Espak, Eesti)

• nepaali paber – käsitsivalmistatud paber, 120g/m² (maaletooja OÜ Maksing)

• tapeediliim Metylan (firma Henkel, Espak, Eesti)

• tapeet Duro (maaletooja Skandi Sisustus OÜ)

• kuivpastellid Koh-I-Noor (maaletooja AS Vunder)

• akvarellpliiatsid Nevskaya Palitra (Hammond OÜ, AS Vunder)

• veluurpaber Sadipal –kilejas materjal, millele on erimeetodiga kantud nailonpulber (Hispaania, maaletooja Maksing OÜ)

Goldfinger kullapastad (maaletooja Galerii G)

• kattelakk Winsor & Newton (Prantsusmaa, maaletooja AS Vunder)

 

Viited: 

  1. [Киселёв, Игорь (2014) Бумажные обои в интерьерах России XVIII-XX веков. Москва: Academia].
  2. [EVM KDK konserveerimistööde aruanne, Töövõtuleping nr. 660–25 (26. nov. 2015)]. 
  3. Konserveerimitööde kaart EK-2015-P033.
  4. Toode „mikalent”, 100%-lisest puuvilla puhverdamata kiust valmistatud õhuke loorpaber on endise Nõukogude Liidu ja praeguse Venemaa aladel toodetav loorpaber (näiteks firma Oregon, St-Peterburg), mida on oletatavalt kasutatud sõjatööstuses. Konserveerimises kasutatakse seda sageli pakkimisel, pressimisel ning profülaktilisteks kleebisteks. Väga hinnatud abimaterjal nii maali- kui paberikonservaatoritele. Heige Peets, Muuseumitöötajate säilitusalane täiendkoolitus Hoiustamine 22.09.2006, Sünteetilised pakke-ja säilitusmaterjalid. [http://kanut.ee/koolitus/2006/peets_Synteetilised%20pakke_sailitusmaterjalid.pdf].
  5. Konserveerimispaber, mida kasutatakse "kapillaarpesemiseks." Tugevam ja õhem kui filterpaber. Õhemat, Usukuchi Rayon paberit, kasutatakse reeglina objektile esmase profülaktilise kihi kandmiseks. [http://store.hiromipaper.com/rayonpaperroll.aspx]

Tegemist on nö „mittekootud kangaga“, kus osaliselt sünteetiline materjal, nagu viskoos, ladestatakse lehtmaterjaliks paberile sarnasel viisil, ent kiude seob sünteetiline liimaine, erinevalt paberist, kus tsellulooskiudusid seovad nende endi vahel ja vee toimel aset leidvad füüsikalised ja keemilised jõud. Mõned viskoospaberid sisaldavad ka tööstuslikku puidumassi. Konserveerimisel kasutatakse viskoospabereid profülaktilise kleebise või ajutise taustana (jap. yõjõ). Igal juhul on tegemist abimaterjaliga: viskoospaber, nagu ka pikakiuline mikalent, ei kujuta endast kunagi objekti juurde monteeringuna kuuluvat tausta (jap urauchi). Jaapanis, kus paberalusel kunstiteoste monteerimise traditsioon on maailma üks vanimaid, kasutati varem ajutiseks taustamiseks abimaterjalina mino paberit, mis on väga ühtlane ja sobivalt kerge kaaluga ning tänapäevane viskoospaber on selle asemel laialdaselt kasutusele võetud ennekõike Jaapanis, kuna sel on mino paberiga sarnased omadused, kuid hind märkimisväärselt odavam ja saada rullmaterjalina, millest on lihtne lõigata just vajaliku suurusega tükke. Profülaktilise kleebisena kasutatakse ka teistest sünteetilistest kiududest nagu polüpropüleen ja polüester valmistatud pabereid ja kangaid (jap fushokufu). [ M.Allik kursusematerjalid: Universite de Paris I – Pantheon – Sorbonne, Science Economiques – Science Humanies – Science Juridiques et Politiques, Section de Conservation des Biens Cultures, Conservation course: From East to West: Japanese Conservation Techniques – Western Prints and Drawings; 2001]

6. [Gerhard Banik and Irene Brückle, Paper and Water, A Guide for Conservators, 2012, Routledge, NY, USA.- pp246, ptk 9,10]

7. [Gerhard Banik and Irene Brückle, Paper and Water, A Guide for Conservators, 2012, Routledge, NY, USA.- pp318 –319]

8. Osaliselt kasutatud: [Merryl Huxtable, Pauline Weber, Some adaptions of Oriental techniques and materials used in the prints and drawings conservation department of the Victoria and Albert Museum, Paper Conservator vol 11, 1987]

9. Karibari on idamaade traditsiooniline kergekaaluline paneel, mida kasutatakse hyõgushis (voldik- ja lükandseinte valmistamisel) ja paberalusel ning siidil kunstiteoste monteerimisel nende sirutamiseks. Need paneelid leiutati Hiinas (kus neid kutsutakse chuang-pan, mis tähendab monteerimisalust) Ming dünastia keskel (1400.–1500. aastatel), mil ripprullide mõõtmed suurenesid. Paneeli kirjeldati kui „kerget puitraami, mis kaetud paksu paberiga ja viimistletud persimoni mahlaga, mis kaitseb paberit niiskuse mõjude eest.“ Jaapani sirutuspaneel karibari koosneb samuti kergest puidust sõrestikust, mis kaetakse kuni seitsme erineva kihi jaapani paberitega spetsiifilise metoodika järgi, kasutades liimina nisutärklisekliistrit. Paneeli konstruktsioon hoiab ära selle kaardumise muutlikes niiskustingimustes. Karibari pind on kergelt vetthülgav, mis aitab objekti peale sirutamist paneelilt eemaldada. Paneelid on kerged ning neid saab vajadusel ka ühe suurema sirutusaluse moodustamiseks omavahel kokku ühendada.[Pauline Weber and Merryl Huxtable, Karibari: the japanese drying board, Paper Conservator vol 9, 1985]