Haljala Püha Mauritiuse kiriku kantsli lugu

Number: 
Anno 2015
Rubriik: 
Konserveerimine
TrükiPDF
ill 1. The photo in the collection of the Estonian History Museum shows the interior of the Haljala Church before its refurbishing in the 1880s. The pulpit is still in its initial place. AM 8534 F5645

ill 1. Eesti Ajaloomuuseumi kogus oleval fotol on näha Haljala kiriku sisevaade enne 1880. aastate ümberkorraldusi siselahenduses. Kantsel on veel oma algsel asukohal. AM 8534 F 5645

©

ill 2. The present location of the pulpit in the church.

ill 2. Kantsli praegune asukoht kirikuruumis.

©

ill 3. The last colour solution of the pulpit is the oak-wood imitating grain. The text on the canopy dates it to 1888. Translation of the text: In 1888, 10 August painter Juhan Auge is working (in the church?).

ill 3. Kantsli viimane värvilahendus on tammepuitu imiteeriv aaderdus, mille tegemise aega kinnitab kõlaräästal olev tekst :„Astal 1888 10 Augustil Malar Juhan Auge on tööl .... (kirikus?)“.

©

ill 4. The whole church had been covered with a dense layer of soot due to the fire in 1998.

ill 4. 1998. aasta tulekahju tõttu oli kogu kirikuinventar kattunud tiheda tahmakihiga.

©

ill 5. The floor and the groundsel of the pulpit had become rotten and the wooden structure needed repairs.

ill 5. Kantsli põrand ja põrandatala olid pehkinud ning korpuse puitkonstruktsioon vajas korrastamist.

©

ill 6. Conservator Viljar Talimaa removing the angel from the canopy.

ill 6. Konservaator Viljar Talimaa kõlaräästal troonivat peainglit eemaldamas.

©

ill 7. Dialogue between the descended archangel and Margit Nirgi, the pastor of the congregation.

ill 7. Kahekõne. „Maale laskunud“ peaingel ja koguduse õpetaja Margit Nirgi.

©

ill 8. Details of the pulpit’s canopy before conservation.

ill 8. Kantsli kõlaräästa detailid enne konserveerimist.

©

ill 9. Earlier many-coloured layers of paint became visible under the peeling grain.

ill 9. Irduva aaderduse alt paljandusid varasemad eritoonilised värvikihid.

©

ill 10. A detail (a shell) of a panel from the canopy.  Layers of paint: grain – grey – red – white priming.

ill 10. Kaunistuse detail (merekarp) kõlaräästa tahvlilt. Värvikihid: aaderdus - hall – punane - valge krunt.

©

ill 11. Loose detail, partly cleaned. The proof has been taken from the shell. Layers of paint: grain – grey – red – white priming.

ill 11. Irddetail (osaliselt puhastatud). Värviproov on võetud merekarbi kujutiselt.  Värvikihid: aaderdus – hall - punane - valge krunt.

©

ill 12. Partly cleaned detail. The paint proof was taken from the hand of the putto. Layers of paint: brown grain – grey – pink – white priming.

ill 12. Osaliselt puhastatud detail. Värviproov on võetud puto käe pealt.  Värvikihid: pruun aaderdus – hall – roosa - valge krunt.

©

ill 13. Partly cleaned coat of arms. The coat of arms on the canopy of the pulpit was originally many-coloured. Paint proof from the ornamental wing of the crest. Layers of paint: grain – grey – retouching layer (glue or lacquer? Or even surface dirt?) – pink (red) – white priming.

ill 13. Osaliselt puhastatud vapp.Kantsli kõlaräästal asuv vapp on algselt olnud väga mitmevärviline. Värviproov kiivri ehistiivalt. Värvikihid: aaderdus - hall - viimistluskiht (liim või lakk ? või pinnamustus? )- roosa (punane? )- valge krunt.

©

ill 14. Paint proof was taken from the right-side facet, beneath the text on the black slat.  Layers of paint – black paint – grain – grey – gilt – priming.

ill 14. Värviproov on võetud kõlaräästa parempoolselt tahult, kirja all paiknevalt mustaks värvitud liistult. Värvikihid: must värv – aaderdus – hall – kullatis - krunt.

©

ill 15. Cleaning probes of the details. Underneath the soot brown grain layer appears.

ill 15. Detailide puhastusproovid. Tahmakihi alt avaneb pruun aaderduskiht.

©

ill 16. Sooty surface of Archangel Michael.

ill 16. Peaingel Miikaeli kuju tahmunud pind.

©

ill 17. Partial surface cleansing of the figure. Underneath the soot wood grain appears.

ill 17. Figuuri osaline pinnapuhastus. Tahmakihi alt avaneb aaderdus.

©

ill 18. The figure after conservation was replaced on the canopy.

ill 18. Figuur pärast konserveerimist ja kõlaräästale tagasipaigutamist.

©

ill 19. Cleaning the back of the canopy details. The pinkish flesh-colour of the putto appeared from under the soot layer. The last paint solution – the grain has been finished only on the front part of the pulpit’s details.

ill 19. Kõlaräästa detailide tagakülgede puhastamine. Tahmakihi alt avaneb puto roosa ihutoon. Viimane värvilahendus – aaderdus – on teostatud vaid kantsli detailide esikülgedel.

©

ill 20. The surface of the coat of arms on the canopy has been partly cleaned of the soot.

ill 20. Kõlaräästa vapp-epitaafi pinnad on osaliselt tahmast puhastatud.

©

ill 21. The canopy of the pulpit after conservation.

ill 21. Kantsli kõlaräästas pärast konserveerimist.

©

ill 22. The groundsel of the pulpit’s floor was anchored into the wall with a new forged quoin.

ill 22. Kantsli korpuse põrandatala toestati uue sepisnurgaga, mis ankurdati seina.

©

ill 23. The pulpit construction before cleansing it from soot.

ill 23. Kantsli korpus enne tahmununud pindade puhastamist.

©

ill 24. The pulpit construction after conservation.

ill 24. Kantsli korpus pärast konserveermist.

©

ill 25. The whole pulpit before the conservation.

ill 25. Haljala kiriku kantsel enne konserveerimist.

©

ill 26. The pulpit of the Haljala Church after conservation in September 2015.

ill 26. Haljala kiriku kantsel pärast konserveerimistöid 2015. aasta septembris.

©

18. sajandi meistri Johann Valentin Rabe loodud, 1730. aastasse dateeritud Haljala kiriku kantsel võeti kunstimälestisena muinsuskaitse alla juba 1973. aastal. J. V. Rabe oli Lübeckist pärit puunikerdaja, kes saabus Tallinnasse 1718. aastal ning kelle töid võib leida paljudest Eesti kirikutest. Riiklike kunstimälestiste hulka kuuluvad neist peale kõnealuse Haljala kiriku kantsli ka Rakvere kiriku altar ja Jõhvi kiriku kantsel (1728).

Kantsli kirjeldus

Ajaloomuuseumi kogust leitud fotol on näha Haljala kiriku kantsli varasem paigutus ja lahendus, kus kantslisse pääses trepi kaudu (1), [ill 1]. Aaspere mõisniku ja Eestimaa rüütelkonna peamehe Eduard von Dellingshauseni poolt 1896–1898 korraldatud kiriku interjööri uuenduskuuri käigus muutus aga kogu üldilme, paigaldati neogooti pingistik (R. von Engelhardti kavand) ja rõdud. Kantsel tõsteti oma algselt asukohalt ümber nõnda, et õpetaja pääseks kantslisse altari kõrval asuvast ruumist; selleks murti seina ava, milles on neogooti tahveldisega uks. Kantsli asukoha muutuse tõttu kaotas kõlaräästal pasunat puhuv ingel tüki oma vasakust tiivast, sest pidi nüüd mahtuma otse võlvkaare alla [ill 2].

Johann Valentin Rabe nikerdatud barokse kantsli tahkudele on paigutatud Kristuse ning nelja evangelisti poolplastilised figuurid koos atribuutidega. Nende all nimetahvlid: "S. MATTHEUS", "S. LUCAS", "SALVATOR" (Lunastaja), "S. IOHANNES", "S. MARCUS". Kantsli tahud on üksteisest eraldatud nikerdatud keerdsammastega. Korpus toetub täisplastilisele Moosese figuurile, mis toimib kantslijalana. Kantsli kõlaräästas on ehitud barokselt lopsaka akantusornamendi ning täisplastiliste putodega, selle esiküljel paiknevad annetajate vapid. Kõige kohal kõrgub viimsepäevapasunat puhuva peaingli Miikaeli figuur. Kõlaräästa küljel on tekstirida: "Gott vermahnet durch uns, so bitten wir nun an Christus"(2).

Kantsel on valmistatud okaspuidust, nikerdatud detailid lehtpuidust. Algselt polükroomne kantsel on hiljem vähemalt paaril korral üle värvitud. Viimane värvilahendus – tammepuidu mustrit meenutav aaderdus – pärineb 19. sajandi lõpust. Kõlaräästal, peaingel Miikaeli kuju all oleva trooni vasakpoolsel osal on aaderdamist dateeriv tekst: „Astal 1888 10 Augustil Malar Juhan Auge on tööl ... (kirikus?)“ [ill 3].

Kantsli seisukord

1998. aasta suvel puhkes kirikus tulekahju, mille käigus sai kannatada kogu kirikuinventar. Kantsel, altarisein ja rõdud olid kattunud tahmakihiga. Kantsli puitmaterjali seisund oli rahuldav, kuid selle seinapoolne põrandatala ja põrandalauad ning osa detailidest olid pikaajalisest niiskumisest pehkinud [ill 4], [ill 5]. Kantslil oli väga palju lahtisi ja puuduvaid osi, näiteks oli igal figuuril alles vaid üks käsi. Koos vana altariseina baroksete detailidega hoiustati kantsli irddetaile Rakvere Muuseumis.

2014. aastaks oli kantsli seisukord muutunud nii kriitiliseks, et see hakkas takistama kirikuõpetaja tööd.  

Kirikusse oli paigaldatud logger-tüüpi temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse mõõdik, mida kirikuõpetaja perioodiliselt jälgis. Seiretulemused kinnitasid, et Haljala kirikus on aastaringselt üsna madal sisetemperatuur ja kõrge õhuniiskus. 2014. aasta juuni alguses, s.o enne konserveerimistöid, mõõdeti ruumi temperatuuri (160C) ja õhuniiskust kantsli kõlaräästa kohal (75%) ning kantsli korpuse all (78%).

Kõik lahtised detailid ning kõlaräästal trooniva peaingel Miikaeli figuur toodi Kanutisse, et teostada värvikihtide sondaaž ja konserveerida detailid töökoja tingimustes [ill 6], [ill 7], [ill 8], [ill 9]. Kuna Kanuti tööruumides oli tunduvalt madalam niiskus (42%), tuli siin luua kiriku interjöörile sarnanevad tingimused. Selleks valmistati kilest ja puitliistudest karkassiga (kliima-) kamber. Vajalik niiskusetase (65–70%) tagati märja silikageeli graanulitega Petri tassides ja näitu kontrolliti kambrisse paigutatud niiskusindikaator-ribadega. Kohapeal teostatavad puiduparandused ja kantsli korrastustööd tehti 2014. aasta septembris.

Uuringud

Maalikihtide tehnoloogiliseks uuringuks võeti värviproove nii kirikus kohapeal kui ka Kanuti töökotta toodud irddetailidelt. Värvikihi ettevalmistavad krundikihid olid õhukesed ja polnud palja silmaga nähtavad, kuid eristusid mikrolõigetel. Valge krunt ei katnud iga pinda, enamasti leidus seda nikerdatud detailidel, mis olid kunagi olnud kullatud või hõbetatud (nt vappe kaunistavad kiivrid, kroonid). Kullatise ja hõbetise jäljed olid nähtavad mikrolõigetel ning ka irduva aaderduskihiga detailide visuaalsel vaatlusel. Samuti leiti erinevaid ookrilaadseid pigmente, mida oli kasutatud marmoreeringu loomisel. Pühakute nimetahvlitel oli kasutatud lehtkulda, hiljem oli pindu värskendatud kulla- ja pronksvärviga.

Uuringud kinnitasid, et kantsli algne polükroomia oli kaks-kolm korda üle värvitud. Erksatele värvidele järgneb monokroomne halli värvi kiht, kusjuures kohati on näha kahes toonis halli. Võib-olla värviti kantsel halliks eri aegadel, sest alumise halli värvi toon on ülemisest tumedam; või ehk värviti kantsel esmalt liiga tumedaks ja otsustati seejärel heledamaks toonida. Tuleb aga märkida, et hallid värvikihid ei ole omavahel segunenud, seega oli alumine värvikiht pealmise kihi pealekandmise ajaks juba kuivanud. Hallide kihtide peal on viimane värvilahendus – jõuliselt ja hoogsalt maalitud tammepuidu mustrit imiteeriv pruunikates toonides aaderdus. Visuaalsel vaatlusel ning siledatelt pindadelt võetud ristlõigetel on nähtav katte(laki?) kiht [ill 10], [ill 11], [ill 12], [ill 13], [ill 14].

Kantsli konserveerimine

Tahmunud pindade puhastamiseks sobiva töölahuse testimine toimus juba kirikus kantsli erinevatel detailidel. Tahma eemaldamiseks sobis 2,5–5%-line triammooniumtsitraadi vesilahus, millele lisati atsetooni, et parendada pinnapuhastusefekti (3). Pindade märgpuhastus teostati koos värvi- ja krundikihi kinnitamisega, kasutades 25%-list Acronal 500D vesilahust. Nimetatud kemikaal sobib oma hea liimimisvõime tõttu jäikade õlivärvide fikseerimiseks. Konserveeritud pindade kaitsekihiks kasutati läiklakki „Lefranc & Bourgeois“ lahjendatuna white-spirit’is. Lisaks irddetailidele teostati kantsli värvipindade töötlused analoogselt ka kirikus kohapeal [ill 15], [ill 16], [ill 17], [ill 18], [ill 19], [ill 20], [ill 21].

Kantsli konstruktsiooni puhul vajas parandamist nii selle põrand kui ka seda toetav tala. Põrandatalal peiteldati välja pealmine mädanenud osa ja parandati kuusepuiduga, altpoolt kindlustati see omakorda lauaga. Põrandatala toestati uue sepisnurgaga, mis ankurdati seina. Kantsli tahkudel asetati pühakute Marcuse ja Jakobuse figuurid oma õigetele asukohtadele. Kristuse (Salvatori) ja Johannese kujudele ning kantsli kõlaräästa vapp-epitaafi vasakpoolset akantuselehte toetavale putole kinnitati tagasi puuduvad käed. Puiduparandused tehti puidutüüblite ja külmliimiga Titebond. Kõlaräästast toetavatele sepislattidele ja -naeltele ning hilisematele, kantsli kaunistusi hoidvatele naeltele tehti roostevastane tõrje. 

Läbiviidud konserveerimistöödega korrastati kirikus vaid kantsli korpus ja kõlaräästas, kuid tulekahjus kannatanud kiriku interjöör vajab jätkuvalt korrastustöid. Kiriku tahmunud võlvlagi on oma rippuvate ja allapudenevate viimistluskihtidega ohuks äsja puhastatud kantslile ja eriti kõlaräästale, mille katus püüab kinni kõik sinna langenu [ill 22], [ill 23], [ill 24], [ill 25], [ill 26].

Konservaatorid: Maria Lillepruun (uuringud, metoodika, polükroomia), Ingrid Pihelgas, Marika Mängel, Üüve Vahur (polükroomia), Viljar Talimaa, Mart Verevmägi (konstruktsioonid).

Kasutatud materjalid: 

Värviproovidest ristlõike lihvide valmistamine: valguskõvenev vaik Technovit 2000LC (Heraeus Kutzer GmbH technik.wehrheim@heraeus.com); fotografeerimine stereomikroskoobiga Examet Union, suurendustel 50–250 x

Acronal 500D (www.kremer-pigmente.de)

Triammooniumtsitraat – kelaatija, 5% -lise lahuse pH 6,0–7,0 (OÜ Kemasol, Tallinn)

Läiklakk „Lefranc & Bourgeois“ (extra-fine picture varnish, anti-UV), AS Vunder; Tallinn

Külmliim Titebondwww.kremer-pigmente.de

PVA liim (Eesti)

Roostemuundur Kurust (Hammerite)

Tolmuimeja ja miniotsikud (www.kremer-pigmente.de)

Niiskusindikaator-ribad (RH:10–100%; P931 3100;PEL www.preservationequipment.com)

Tahmunud pindade puhastuslahuse valik: 1) ei sobinud puhtad kemikaalid – etanool, tärpentiin, white spirit ja atsetoon; 2) geellahus bensüülalkohol/atsetoon/Carbopil/Ethomen oli liiga agressiivne ja lahustas kiirelt aaderduse värve; 3) parimaks osutus tri-ammooniumtsitraat. Kõlaräästa pind oli tihedama tahmakihiga ja seal kasutati 5%-list vesilahust. Töölahuse jäägid eemaldati destilleeritud veega (vatitikud).

Viited: 

  1. Muinsuskaitseamet. 16932 Kantsel, J.V.Rabe, 1730  http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=16932
  2. Eesti Muuseumide Veebivärav, Haljala kirik AM_8534 F 5645  http://muis.ee/museaalview/2557474